tulla.”
Feliks pööritas silmi ja mõtles, millest alustada.
„Ühesõnaga, ma räägin kõigepealt lesest. Tema nimi on Isadora. Nelikümmend kaks aastat vana. Tal on üks laps, poiss, elab Iisraelis. Lesk oli abielus ühe juudi ärimehega, Abrahamiga, keda ma hästi tundsin. Mees suri ära ja temast jäi maha üsna korralik varandus. Mis on aga kõige tähtsam,” Feliks hakkas pingest vabanema ja tõstis nimetissõrme, “Abraham pärandas talle neljasaja seitsme karaadise briljandi. Ütleme nii, et sellesarnaseid eriti palju maailmas ei liigu ja selle turuhind on praegu umbes seitsekümmend miljonit naela…”
„Palju see rublades teeb?” segas Gena vahele.
Kuraator tegi tõrjuva käeviipe ja andis Feliksile silmadega märku, et too jätkaks. Sellega oli Genale koht kätte näidatud. Feliks jätkas: „Ma tunnen Isadorat päris hästi. Kuidas nüüd öeldagi… ta on pururikas ja tal pole selle briljandiga tegelikult midagi peale hakata. Vana Abraham oli vääriskivifriik, tema jaoks oli iga kivike maailma naba. Aga…” tegi Feliks teadjanäo, „kallite kividega on nii, et sul kas on kiiks või ei ole. Isadoral pole briljantide suhtes mingeid tundeid. Patt on lasta ükskõiksel inimesel midagi nii erilist omada…”
„Jätame emotsioonid kõrvale,” katkestas teda Kuraator, märgates, et Feliks kaldub teemast kõrvale. „Ütle, millega ta praegu tegeleb, kus liigub, kellega käib?”
„Vaba aega on Isadoral kõvasti,” tunnistas Feliks kerge kadedusnoodiga hääles. „Ma ei tea, mida ta igapäevaselt teeb, aga hobiks on tal kunst. Loomemaailmaga on ta igal rindel seotud – käib näitustel, oksjonitel, toetab noori kunstnikke. Aktivist, ühesõnaga.”
„Mingit tööd ka teeb?” küsis Artist.
„Kolab ainult mööda näitusi, niipalju kui mina teda näen. Paistab, et ta rahast suurt ei hooli. Elab pigem tagasihoidlikult.”
„Sellised ongi kõige rikkamad,” pistis Kuraator vahele.
„Minu arust ka,” nõustus Feliks. „Ma ei tea palju sul sellest abi on,” ta pöördus miskipärast Artisti poole, „aga sel naisel paistab meeste vastu huvi olevat.”
Artisti naerunäost julgust saades lisas ta: „Seltskonnas käivad jutud, et ta on pidevalt otsingul. Abraham polevat voodis suur armastaja olnud ja Isadora kohta liigub linnas nii mõnigi pikantne kõlakas.”
„Ise usud neid?” küsis Artist, „või on need linnalegendid?”
„Iga jutu taga on midagi, muidu inimesed ei räägiks.”
„Kiimalised lesknaised,” lausus Kuraator ja kohendas enda lauale lähemale.
Asi hakkas huvitavaks minema.
„Panen kõrva taha,” sõnas Artist. Tema näost võis välja lugeda, et ta peas hakkas küpsema mingi plaan. „On sel Isadoral mingeid hobisid ka?”
„Kunst. Seinast seina – saksa impressionism, temaatilised retrospektiivnäitused, oksjonid…” Feliks tõmbas hinge, „mis veel? Tänapäeva kunstielus huvitavad teda graafika ja noored avangardistlikud skulptorid.”
Artist ei teinud märkamagi, kuidas Gena Feliksi jutu peale haigutas. „Need kunstiasjad võivad tarvilikuks osutuda,” teatas ta. „Millest Isadora veel huvitub?”
„Mida need rikkad ikka muud teevad? Naudivad elu. Ma tean, et ta peab lugu headest restoranidest. Michelini tärne armastab.”
„Kas pildid võtsid kaasa?” küsis Kuraator.
„Jah, muidugi.” Feliks kummardus laua alla ja peagi ilmusid nahksest portfellist mõned fotod, mis ta lauasistujatele laiali jagas. Kõige viimaks võttis ta välja briljandi sertifikaadi koopia.
„Näete, siin on tehnilised andmed kah.”
„Ossaaa!” tegi Gena, kui oli lese pildi näppude vahele saanud. „Normaalne eit.”
„Kust sa selle said?” küsis Artist sertifikaadile pilku heites.
„Koopiat pole raske hankida. Need on isegi näitustel väljas.”
„Kulub ära,” sõnas Artist ja hakkas uurima seltskonnaüritustel ülesvõetud fotosid. Naine näis talle huvitav. Hea väljanägemisega, hoolitsetud, võib-olla isegi liiga, kuid igati kena. Tõenäoliselt ka tark.
„Mis haridus tal on?” küsis ta fotodelt pilku tõstmata.
„Isadoral? Tal on mingi kõrgharidus. Täpsemalt kahjuks ei tea. Üldiselt on ta arukas naisterahvas, kui seda mõtlesid.”
Artist keerutas lese fotot näppude vahel ja üritas oma ohvri olemust tabada. Meesterahva alistamine pakkunuks talle suuremat võidurõõmu, kuid naise tumedate kulmude alt sähvis pilk, mis ei lasknud ennast kergeks saagiks pidada. Tundes, et tegu on väärika vastasega, tõmbus Artisti nägu naerule. Loomulikult. Abielu juudi aristokraadiga pidi naisele nii mõndagi õpetanud olema.
„Ta jätab mulle veidi steriilse mulje,” sõnas ta Feliksi poole pöördudes. „Viisakas ja maneeridega, kõik käib by the book. Pealtnäha poleks nagu millestki kinni hakata, on nii?”
Feliksil ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Artist näis seevastu oma mõtetele hoogu juurde saavat. „Korrektsus on ta tugev külg, sealt pole hea rünnata,” teatas ta kukalt kratsides. „Mind huvitab, milline on ta siis, kui oma seltskonnamaski ei kanna. Inimesena, vabal ajal.”
„Hea küsimus.” Nüüd oli Feliksi kord kukalt sügada. „Ma ei teagi…”
„Ma ütlen sulle ise,” sõnas Artist ja võttis lonksu mahla. „Ta on täiesti tavaline naisterahvas, kes üritab oma mehe surmast tekkinud tühikut kunsti ja maitseelamustega täita. Ilmselt on ta nii üksluisest menüüst juba väsinud. Alateadlik otsimine võib kaunis kurnav olla. Õnneks teeme sellele varsti lõpu.” Meeste küsivaid pilke tähelepanemata ajas Artist end sirgu, nagu oleks otsusele jõudnud.
„Feliks, ütle millised mehed teda huvitavad? On nad sealtsamast ringist, kus ta oma ametliku maskiga liigub? Nooremad, vanemad? Kas tal mõni püsiv lemmik ka on? Ise oled teda pannud?”
„Oh-oh-oota.” Feliks tõstis tõrjuvalt käe. „Las ma mõtlen… Ausalt öelda ma ei tea, mis meestega ta semmib. Ma ei ole otseselt kedagi ta käekõrval näinud. Ja… ise pole kah ta sugueluga kursis.”
„Ah et kogu linn räägib ta meestelembusest, aga keegi ta kavalere näinud ei ole?” Artisti kulmud kerkisid. „Järelikult peavad ta mehed olema väljastpoolt teie seltskonda,” sõnas ta ning jäi vait, sest saabus Lucy, kes hakkas toite lauale kandma.
„Miks nii kaua aega läks?” küsis Kuraator. „Kokad joovad köögis või?”
Lucy saatis talle etteheitva pilgu.
„Saal on ju rahvast täis…”
„Hea küll, ma niisama. Ära pane tähele.”
Gena jälgis kivistunult tüdruku lopsakat rinnapartiid, mis ähvardas iga hetk dekolteest välja vupsata.
„Need… on mulle,” lausus ta lummatud häälel.
„Ole lahke,” sõnas Lucy ja asetas taldriku Kiievi kotletiga Gena ette. „Kui vahepeal midagi soovite, andke teada. Ma tulen varsti jälle, ega te minust ei pääse. Sorry, et pidite ootama,” teatas ta kardina taha kadudes.
„Kus ta briljanti hoiab?” küsis Kuraator niipea, kui tüdruk läinud oli.
„Ei tea,” tunnistas Feliks. „Aga Abraham hoidis seda enda lähedal. Minu arust oli kivi tal vahepeal isegi kodus seifis, mis on täielik hullumeelsus. Tal oli mingi kiiks, saate aru? Niisugust asja ei hoia ükski terve mõistusega inimene kodus, eriti veel juut. Pangas makstakse nii kalli briljandi hoiustamise eest ju intressi. Oleneb, kuidas leping teha muidugi…”
Feliks kehitas õlgu.
„Oota, katkestas teda Kuraator, „aga praegu on briljant ikka Isadora käes?”
„Jah.”
„Kust