pala siiski kaunikesti üleüldiseks ja tavaliseks, nagu üldse inimeste mälestused lapsepõlvest, mis kalduvad jutustatuna muutuma ühesuguseks. Lapsepõlve meenutamise kollektiivsed klišeed on nii võimsad, et need säästavad meenutajat iga kord mugavalt tema enda partikulaarsetest ja valulikest mälupiltidest.
Huvitava paralleelina märkigem nende kahe luuletuse puhul veel seda, et mõlemad algavad kuulmisaistinguga: ühes on see koolipoiste kisa valges koolimajas, teises „kisendavad” pojad oma puuõõnes „ühest suust”. Seda „kisendamist” saabki minu arust päriselt mõista ainult varasema luuletuse valgusel, sest kosklapoegade siuksumine võib kisendamisena kosta vaid siis, kui ta kajab kuulajas vastu millegi isiklikuna. Siin meenutab ta seda koolipoiste kisa, mis kuulutas uue, võib-olla põneva, aga igatahes ka hirmutava elu algust, samamoodi nagu kosklapoegade sidin pesapuus, kui ema neid sealt välja loobib.
Siinkohal tuleb lugejale lubatud zooloogiline, täpsemini ornitoloogiline selgitus, sest paljudele ei tähenda sõna „koskel” eriti midagi, heal juhul ehk lihtsalt lindu, ja poegade pesast väljaloopimine võib tunduda poeetilise liialduse või ülespuhutud draamana. Koskel, täpsemini jääkoskel, sest ainult sellest liigist saab siin olla jutt, on nimelt üks omapärase pesitsusviisiga merepart. Pesapaigaks valib ta mingi koopa või õõnsuse, puuõõne või ka inimeste poolt talle üles seatud „kongi”: rannarahvas korjas muiste kosklamune söögiks, lind muneb neid juurde, kuni pesa on parasjagu täis, et hauduma hakata (nii kümme-kaksteist muna). Isalind, nagu partidel enamasti, on kasulik vaid viljastamiseks. Puuõõntes pesitsevad ju paljud linnud, nagu kuldnokad, rähnid ja tihased, ja selles pole midagi ekstravagantset, sest linnuvanemad kasvatavad sealsamas pesas oma pojad ka suureks, nii et need jätavad koduõõne maha alles siis, kui tiivad juba kannavad. Kuid erinevalt rähnidest, laululindudest ja teistest nn pesahoidjatest kuulub koskel pesahülgajate hulka. Nende pojad peavad kohe pärast munast koorumist ja kuivamist juba üsna tragid olema ja ema järel liduda suutma, sest pessa süüa neile keegi ei too. Tüüpiline pesahülgaja lind on näiteks kodukana. Nii vupsavadki pardi- või hanepojad ema kannul, niipea kui udusuled kuivad, pesast vette ujuma ja häda pole midagi. Kuid õõnsus, kus jääkoskel oma pojad välja haub, asub merest tihti mitmesaja meetri kaugusel. Niisiis ei tohi aega raisata, niipea kui pojad on kuivad ja kohevad, loobib (õieti pigem küll vist kutsub, kehutab) ema nad tõepoolest pesast välja ja seejärel lähevad kõik, vana ees, väetid järel, mere poole, sest enne pole kõhutäit loota, kui ükskord vette saab. Kosklapoegade väiksust ja kohmakust arvestades on see tõeliselt kangelaslik retk, tuleb ju trügida läbi rohu ja risu, ronida üle kivide ja läbi kraavide… Nii on lugu kosklatega.
Inimesepoegadel lastakse üldiselt ikka mitu aastat kasvada ja jõudu koguda, enne kui neid pesast välja ajama hakatakse, alguses kooli jne. Iseküsimus on muidugi, kui palju see inimesepoeg on oma eluskaalal tragim päevavanusest kosklapojast. Kuid aitab nüüd lindude ja inimeste pesitsusbioloogia võrdlemisest, sest mitte see pole antud juhul peamine. Peamine on, et inimene, luuletaja elab oma ellu(k)astumistrauma läbi uuesti ja sügavamalt, sest ta projitseerib selle kosklapesakonnale, kelle võitlust ja sibamist ta hinge kinni pidades jälgib.
Varasemas luuletuses räägib ta ainult endast, jõudmata aga endale kuigivõrd ligi, sest kõiksugu kooli-klišeed on ees. Hilisemas ei räägi ta peaaegu üldse endast, esineb vaid kõrvaltvaatajana, koguni „meiena”, kes midagi teha ei saa (aga mida me saame teha endagi elu selliste hetkedega, isegi siis, kui nad on käes, aga eriti veel siis, kui nad on juba ammu möödas), jõudes ometi sellel ebaisikulisel ja koguni üle-inimkondlikul – sest tegemist on lindude, loodusega – tasandil endale hoopis lähemale, ja lähemale ka lugeja „endale”.
Suuman on selle poolest eesti kirjanduses erandlik luuletaja, et ta alustas hilises eas ja kirjutas oma kõige olulisema loomingu alles pärast keskiga. See pole sugugi ainult biograafiline iseärasus, vaid midagi hoopis sügavamat. Elutark(use) luule on nii harv, et seda meie kirjandustraditsioon justkui ei oska nähagi. Poeet on ikka noor, lehvivate juustega „bohème” (‘böömlane’ e ‘mustlane’), kes otseteed Jumala armust värssidesse valab – eks ikka oma tundmusi ja üleelamisi, ja kui ka tarkust, siis tingimata mingit vastutarkust, sest selle nooruse ja boheemlusega käib kaasas teatav vastalisus. Paraku on need kolm, noorus, boheemlus ja vastalisus, muutunud juba nii harjumuspäraseks, kohustuslikult kantavaks, justkui parukas, valehabe ja – hambad, mis noorukile pähe, ette ja suhu surutakse niipea, kui ta „luulekalduvust” ilmutab, ja surujateks pole keegi ega miski muu kui vanad, traditsioon (mille ja kelle nooruk muidugi võtab omaks, nii et saab oma poeediatribuudid enda teada lausa sünnipäraselt, isegi bareti), sest vanad ja traditsioonikehastajad on ise need igavesed noorukid, vanad boheemid, kes pole osanud vanaks saada. Ja kelle nooruslik mässumeel kujutab endast tegelikult juba ammu kõige võikamat ja enesekindlamat konservatismi, kelle „épater les bourgeois” ületab oma buržuaalikkuses juba iga ausa buržuaa, sest peale vindunud väikekodanlikkuse, alalhoidlikkuse ja uuekartuse kannavad need vananenud noored endas veel veendumust, et see kõik on äärmiselt vaimne, kontra ja progressiivne.
Nii paraku järgneb „klassikalise” eesti luuletaja nooreea loomingupuhangule peaaegu kohustuslikult teatav pensioneerumine, loominguline steriilsus, mis ausamal puhul avaldub mittekirjutamises, enesepetlikumal kujul vana moodi edasi kujutada püüdmises, ja kõige naeruväärsemana ringikäimises ja oma noorusaja teenete ülistamises ning enesekiituse viirukisse mähkumises, sest ollakse ikkagi viimaseid elusolevaid suuri poeete, mis siis, et poeetilises mõttes surnud. Seda kõike ei saa aga liiga suure sarkasmiga võtta. Ja naerda pole siin tegelikult midagi. Keegi pole sellise asjade käigu eest kaitstud, sest esiteks on nimelt seda eeldavgi kirjanduslik traditsioon võimas, teiseks on vanaduse eksam üks kõige raskem eksam, mida üldse vähesed ära teevad, seda enam, et sellest eksamist pole kombeks rääkida ja selle juures ei aita meid keegi, kui mitte mõne eelkäija eeskuju, nii et selle eksami ärategemine oleks kvaasivõimatu, kui siiski poleks olemas ka ühte teist ja justkui salajast traditsiooni, hästi vananemise – ütleme siis, mitte vananemise, vaid küpsemise traditsiooni, mida esindab minu arvates mitmes aspektis ka Aleksander Suuman.
Carl Gustav Jungi järgi on inimese elus kaks suurt initsiatsioonieksamit.13 Esimene on elluastumine, meheks (või siis naiseks) saamine, oma elutee jalgade alla võtmine, iseseisvumine jne. Selles on ajast aega noori inimesi aidanud mitmesugused asutused ja traditsioonid. Eksam on raske ja seda teades ümbritseb ühiskond nooruki teatava tähelepanuga. On koolid, on ülikoolid, on lihtne leida endale mentorit (iseasi, kui õnnelikud need leiud iga kord on), sest sinna, kus on veel nii vähe, on kerge juurde panna. See ühiskondlik tähelepanu, mis ümbritseb „elluastujaid”, on ka mõistetav, sest ühiskonna ja inimliigi seisukohalt hakkavad nad nüüd täitma põhiülesannet, taastootma sedasama liiki, sedasama ühiskonda, tema institutsioone, struktuure, väärtusi jne.
Teine eksam, uus initsiatsioon tuleb aga Jungi arvamust mööda (ja muidugi pole see tal mingi iseäranis originaalne tähelepanek, originaalne on aga selle rõhutamine, sellest rääkimine) inimesel läbi teha eluharjale jõudes, keskpäeval, kui noorus jääb selja taha, tipp on käes, päike on seniidis, elujõud hakkab kahanema ja esimese elupoole ülesanded on kas täidetud või täitmata jäänud (mingil kombel ikka täidetud) ja nüüd algab laskumine, loojang, kahanemine ja see, milles Jung ja ka religioonid näevad surmaks valmistumist. Jung paigutab selle keskpäevatunni neljakümnenda eluaasta kanti, nii viis aastat siia-sinnapoole. Nüüd on aga häda selles, et tol raskel hetkel ei tule inimesele appi mitte keegi. Vanaduse-initsiatsiooniks pole õieti mingeid reeglistikke ega institutsioone (mida nii ohtralt on noore-ea eksamite jaoks). Vanasti pakkus religioon elu teisele poolele teatavat raamistikku. Tänapäeval on religiooni rollid suuresti üle võtnud see, mida nimetatakse kultuuriks, ja küllap sealt tuleb ka abi otsida, kui tahetakse sellele katsumusele vastu minna. Sest ühiskonnas laiemalt on vananemine ja surm enam või vähem tabu, niivõrd mahavaikitud asi, et seda nagu polegi olemas, ja selle asemel et muutus vastu võtta, üritab inimene sellest „mööda pääseda”, olla näiteks igavesti noor. Jungi meelest on kaks põhilist halba teed elu teise poole künnisest üleminekuks. Esimene on too sümboolne, nii hingeline kui ihuline face-lifting, mille saaduseks on meie lääne kultuuris jumaldatud igavesed noorukid, vanad rokkstaarid, kuigi nende jumaldamine on teatud määral