Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

debüteeris noorte autorite kassetis koguga „Oh seda inimest. Luuletusi 1957–1963”.

      17

      H, lk 87.

      18

      H, lk 34: Meri on linas ja vinas. / Iiial ei arva ära, / mis on mõttes tal

1

Laenamine, ülevõtmine, õppimine on inimkultuurile olemuslikud operatsioonid ja tegelikult võib ka „suurte” kultuuride kohta öelda, et 95 % neis on laen. Suurel kultuuril on vaid rohkem võimu kehtestada ennast kui „algupärandit”.

2

Ettekanne Eesti Kirjanduse Seltsi eestluseteemalisel konverentsil Tartus 13. V 2000.

3

Kogus „Sõnad sulavad taevaga ühte” (1977, lk 63): Kui esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga, / meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga. // Meist mehi sirgus ja ei sirgund mehi. / On neidki, kes on hoopis jõudnud kaduda. / Kuis tundides ma kukult kõike vastasin! / Ja vahetundidel kuis sain ma taguda! // Oo, vahetundidel kuis sain ma taguda, / et oimud muhus, hammas lahti suus. / Eks õppisin nii inimlapsi tundma / noil talvepäevadel, ja talvi oli kuus. // Mul sõpru polnud. Pidin saama hakkama / vaid oma aruraasuga ja aimuga. / Ma puruvana kombel puuri sulgusin. / Nüüd vastuolus olen kambavaimuga. // Kuis esmakordselt laane pärapõrgust / ma Simunasse jõudsin oma isaga! / Meid hele koolimaja vastu võttis / veel heledama koolipoiste kisaga.

4

Kogus „Meil siin Hüperboreas” (1980, lk 28; edaspidi tähistame seda raa-matut lühendiga H): Kui emakoskel kuskil oma poegi / just välja viskamas on õõnsast puust, / kus pojad kisendamas ühest suust, / siis inimese jätan, luulemoegi. // Jalg kaotab pinna, käsi viimse toegi. / Patt oleks praegu mõtiskleda muust / kui sest, mis tunneb piiksuv suletuust. / Ilm tuulevaikne on ja üsna soegi. // Nüüd kosklaema pojad ritta seab. / Näen targu astumas neid mere poole. / Eks vaatame, kuis rännumeestel veab. // Nad lähenemas peagi pilliroole. / Roo-loorkull laskub, söömapidu peab. / Paar väetit siiski pääseb vetevoole.

5

„Sõnad sulavad taevaga ühte”, lk 5: Tuli jõgi kallastest välja / kevadel. Luha peal / ja puude all ka tema voolas, / voolas vale koha peal…

6

B. Alver, Teosed I. Tallinn, 1989, lk 65; raamatus „Lendav linn” (1979, lk 143) kannab see 1939. aastaga dateeritud poeem veel märkust „Katkendid”.

7

B. Alver, Teosed I, lk 260, dateeritud 1942: Kui ma kauges lapsepõlves / aabitsat veel lugesin, / mõnikord siis ema kleiti / vallatades pugesin. / Joostes ringi toas ja õues / kuumas mängu-ahinas, / kuulsin nagu kurba kõnet / raske riide kahinas. // Talv mind kattis tormirüüga, / tõukas hangeharjule / ning ma tahaks jälle joosta / tuppa kolde varjule. / Kuid ma väsind lapse kombel / kodu poole piiludes / nõrken oma elu suurtes / tuisukarva siiludes.

8

J. Viiding, Osa. Tallinn, 1991, lk 84.

9

Sealsamas, lk 83.

10

Sealsamas, lk 181.

11

V. Luik, Luulet 1962–1974. Tallinn, 1977, lk 153.

12

Ch. Baudelaire, Les Fleurs du mal /Kurja õied. Tlk. Tõnu Õnnepalu. Tallinn, 2000, lk 216–217.

13

Jung peatub sellel temaatikal oma kirjutistes mitmel pool, sealhulgas mõistagi autobiograafi as (C. G. Jung, Ma vie. Souvenirs, rêves et pensées. Pariis, 1973. Orig: Erinnerungen, Träume, Gedanken. New York, 1961, 1962, 1963), aga samuti võib selleteemalist arutelu leida näiteks ujutisest„Alateadvuse dünaamika” pealkirja all „Elu pööripäeval” – Au solstice de la vie. Rmt: C. G. Jung, La réalité de l’âme. 1. Structure et dynamique de l’inconscient. Pariis, 1998. Lisamärkus 2011: Nüüd on Jungi mälestused ilmunud ka eesti keeles: Carl Gustav Jung. Mälestused, unenäod, mõtted. Tallinn, 2004.

14

Ch. Baudelaire, Les Fleurs du mal / Kurja õied, lk 388: Oo Surm, vana kapten, aeg on käes! hiivame ankru! / See maa tüütab meid, oo Surm! Heiskame purjed nüüd! / Olgu taevas ja meri mustad, otsekui tindist tehtud, /Meie südamed, mida sa tunned, on säravaid kiiri täis! // Meile nüüd oma mürki kalla, et see meile annaks jõudu! / Me tahame – nii väga kuumalt põletab aju see leek – / Sügavustesse söösta, Põrgu või Taeva, mis vahet? /Heita end Tundmatusesse, et leida uut!

15

Tõlgitud väljaandest: M. Proust, Le Temps retrouvé. Pariis, 1993, lk 278–279. Vahepeal ilmunud eesti keeles: Marcel Proust. Taasleitud aeg. Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu. Tallinn, 2003.

16

Suuman debüteeris noorte autorite kassetis koguga „Oh seda inimest. Luuletusi 1957–1963”.

17

H, lk 87.

18

H, lk 34: Meri on linas ja vinas. / Iiial ei arva ära, / mis on mõttes tal. // Nõmm on kumer ja kumav / kuidagi seestpoolt. / Tuld on peidetud maasse. // Lehmad lähevad koju / till-tall, till-tall. // Jahulõhn, kapakobin, lüpsikuvälk, / sangalõksatus, kassinurr, marl ja kurn – / kõik korraga ootamasväraval. // Jalus krabisevad lehed, / neid puistanud pooppuu. // Madalasse lahevette /heidavad lagled magama. // Kährikud on ärritatud, / rebastel tilguvad suud. // Ülesse tõusevad udusambad, / kõrvitskuu / ja kadakalembesed kuuseriisikad / längus mändide all.

19

Luuletuses „Ju kevadvihma sajab sabinal”.