Ainus armastus. Tõnu Õnnepalu

riimidena, kui ümberringi poleks juba maad võtnud säärane vaikus.

      See raamat on vormitundelt väga ühtlane ja lisaks on luuletused ka omavahel läbi põimitud, teemad ja riimid kajavad vastu ühest luuletusest teise (nagu need kosklasalmide oo’d, mis meenutavad näiteks ühte teist kevadeluuletust, kus „oma vastset oodi / loeb koovitajale üks koovitaja”19), luues haruldaselt tervikliku ruumi tunde. Aga mis ruumi?

V

      Nagu klassikaline draamakirjanik, on Suuman kogu oma „lavastuse” paigutanud selgesti tajutavasse ümbrusesse ja aega, ühte pidevusse, teatud dekoori keskele, millele lisatakse vaid tegevuseks vajalikke aksessuaare läbi kõigi kolme vaatuse, milleks on kolm aastaaega: „Hüperborea” suvi on mõistagi nii lühike ja ärev, et selle kohale jääb antrakt.

      Tolle aegruumi terviklikkuse mõistmiseks tuleb aga korraks tagasi pöörduda meie ajalooliste remarkide juurde. Seitsme-kaheksakümnendate üks moesõna, seda enam, et natuke keelatud, oli siseemigratsioon, mis oli teatavasti üks „vaikiva vastupanu”, kultuuri säilitamise vorme ja vihjas sellele, et välisemigratsioon – kultuuri üle mere kohvris kaasaviimine, nagu legendaarseks saanud väliseestlased olid teinud – pole antud ühiskondlikes oludes eriti lihtne, ja niisiis ei jäänudki tundlikul inimesel muud üle kui tõmbuda pealetükkiva inetuse ja kära eest siseemigratsiooni. See vastuoluline sõna, mis sisaldab endas nii rännu kui paigalejäämise mõtet, on ka seepärast tänuväärne leid, et teda saab käsitada kahel täiesti mõttekal moel. Esiteks pagulusena maalt lahkumata, väljarändamisena kuhugi äärealadele, metsa(vahiks), provintsi (sest Tallinn ja Tartugi olid selles mõtte jõul suureks paisutatud mikrokosmoses – milleks noil armsail kümnendeil olid meile Eesti ja tema kultuur – tõelised patupesad ja paabelid), või ka elu äärealadele: valvuriks, katlakütjaks jne. Samal ajal võib „sise” tähendada emigratsiooni iseendasse, sümboolset väljarändu ühiskonnast, oma sisemist kõrbeteekonda, oma vaimset ermitaaži. Ühesõnaga, „endassesüüvimist”, mida see sõna ka ei märgiks.