mulle meeldib kuulda,“ lausus Paša. „Sinu tädi ja mina oleksime võinud veel pisut oodata.“ Ta osutas jämeda sõrmega kogukale tädi Vivile, kes istus karikakramustrilise musta krinoliinkleidi puhvide vahel. Tema nimi oli Vika – Viktoria –, aga näinud Ameerikas filmi „Caesar ja Kleopatra“, milles mängis Vivien Leigh, oli ta otsustanud, et Viv on palju glamuursem.
„Praegu ei ole ta võib-olla enam eriline iludus,“ lausus Paša. „Aga noorena! Inimesed vaatasid talle järele. Mitte ainult mehed. Naised ka. Muide, kõige suurem kompliment on see, kui naised sind märkavad. Juuksed nagu tulekahju. Kunagi oli jah nii.“
Slava noogutas viisakalt.
„Tead, mida ma öelda tahan?“ sõnas Paša. „Ptüi, tuled veel rääkima…“ Tema lõualihased mänglesid ja ta kratsis lõuga, tuues kuuldavale röhatuse. „Ma tahan öelda seda, et seal ei saanud normaalse inimese moodi töötada.“ Ta osutas mustava akna ja endise elu poole selle taga. „Tööd ei olnud. Viis inimest tegid ühte tööd. Milleks töötada? „Kui sind märgatakse, on jama kaelas“, tavatsesime öelda. Aga kas see on normaalne, mis meil siin on? Ma arvan, et ameeriklaste järgmine suur avastus on see, kuidas magamata elada. Ma istun limusiinis kella viiest hommikul kella üheksani õhtul ja ma ei teeni ikkagi just väga palju. Sinu vanaisa küsib pidevalt, miks ma külas ei käi. Ma istun selles neetud autos! Arvad, et ma olin kodumaal nii paks? Ma olin oma kooli kettaheitemeister. Mõnikord ma küsin endalt: nu, Paša, kuidas vahetus tundub? See tolle vastu seal? Pärast kõike seda, mis on olnud, mõistad?“
„Aga vaata. Koju tulles näen ma seda naist.“ Suur, karvane pöial osutas tädi Vivi poole. Naine uuris neid silmanurgast. Slava sai hilinenult aru, et just naise vahutamine oli onu Paša tegutsema pannud. „Ja tema paneb kõik paika. See seal…“ – nüüd oli akna taga Ameerika –„…kuulub kellelegi teisele. Aga temaga? Temaga läheksin rindele. Ta on üks meie seast. Mõistad?“ Vorste meenutavad sõrmed puhkasid Slava tumedates lainelistes juustes. „Sa tead, millest ma räägin, Slava.“ Onu Paša surkis ühe pöidlaga Slava abaluud, kuni noormees ainiti Vera poole vaatas. „Sa vist ajad oma tööasju, nagu ma aru saan. Arvad, et mulle meeldis oma ema kuulata? Ma läksin Punaarmeesse pooleldi selle pärast, et kodust minema pääseda. Ta tiris mul kell kuus hommikul teki pealt. Ühel hommikul, olgu Jumal talle armuline, valas ta mulle vaasi pähe tühjaks. Aga tead, mis juhtus, kui ma armeesse jõudsin? Kell kuus hommikul ärkamine oleks taeva kingitus olnud. Kuidas tundub kell pool viis hommikul? Ja kui sa voodisse jääd, siis sulle ei valata vett kaela, vaid sul murtakse jalaluud, eriti kui sa oled pisike juut, kellel on suur nina. Seal haaratakse igast võimalusest, et sulle endast midagi mälestuseks jätta. Ma igatsesin armees olles väga ema järele. Sa ei tea, mis sul on, enne kui oled sellest loobunud, nagu noor idioot. Ära ole idioot, Slava.“
Slava ei öelnud midagi. Ta pidi laskma mehel lihtsalt edasi rääkida. Onu Paša hoidis Slava õlast kinni nagu tüürist. Nad silmitsesid tühja pilguga enda ees olevat kummalist horisonti.
„Ma pean kempsu minema,“ valetas Slava.
„Slava, Slava,“ ohkas Paša. Ta noogutas ja suudles sugulast oma täidlaste siniste huultega. Seejärel laksas talle vastu õlga, läks tagasi tädi Vivi juurde ning armastuse armee taandus.
Slava tõusis püsti ja põikas kõrvalruumi, kööki. Ta tegi kraani lahti, et jätta muljet, nagu ta teeks midagi, ning vaatas, kuidas vesi ühtlase kõikumatu silindrina alla voolas. Ta märkas kerge ärritusega, et keegi sisenes veel kööki.
„Ma ei ole sind terve igaviku näinud,“ ütles Vera inglise keeles, mis oli nii vene kui ka Brooklyni aktsendist tiine.
Slava vaatas talle sõgeda, totra ilmega otsa. „Sa mäletad mind?“ lausus ta.
„Mis mõttes?“ küsis naine segadusse sattudes. „Sa näed samasugune välja.“
„Sina ka,“ tõttas Slava valetama.
Veral oli ümmargune nägu, lainerijoonega ääristatud pikad ripsmed ja tema musta värvi seelik oli liibuvam, kui ehk matuste etiketiraamatus kirjas seisis. Slava nägi musta värvi sukkpükste all tema hästisöödetud ümarat põlve. Ta tundis, kuidas tal läks kõhus kõik kuumaks.
„Sinu vanaema…“ hakkas Vera ütlema, kuid siis tõusis tema pikkade küüntega käsi üles, et suud katta, ning hetk hiljem puhkes ta nutma. Ja hetk pärast seda halas ta Slava õla najal, värisedes iga nuuksega. Ta surus peopesad vastu Slava abaluid, rinna vastu tema rinda ning tema pisarad tilkusid Slava triiksärgi õlaõmbluse vahelt sisse. Slava lükkas närviliselt tagumiku taha, et enda ja naise jalgevahe vahele ruumi teha.
Vera tõmbus eemale. „Ma määrisin su särgi ripsmetušiga ära,“ ütles ta läbi pisarate naerdes. Slava sirutas käe välja, et plekki ära pühkida, aga naine võttis tema sõrmedest kinni. „Ei, ei,“ lausus ta. Vera kõndis kontsade kõpsudes temast mööda. Ta kummardus külmkappi vaatama, pakkudes Slavale tsenseerimata vaadet oma tagumikule, võttis pudeli soodavett ning hakkas mullivette kastetud majapidamispaberiga tema õlga tupsutama. Mehe erutus kadus.
„Ma näen kindlasti kohutav välja,“ ütles Vera ja nuuskas mulliveega niisutatud paberisse nina.
„E-ei,“ suutis Slava öelda.
„Ta on nüüd taevas,“ lausus naine rahulikult.
„Kas taevas on olemas?“ küsis Slava. Ta nägi vaimusilmas taevas lifti, mis sõna otseses mõttes kadunukesed üles viis.
„Vahet pole,“ ütles Vera. „Kas mul on…“ Ta osutas oma silmadele.
„Ei, kõik on korras,“ sõnas Slava. Vera oli tupsutamise meister.
„Kuule, kas sa italiaanot veel räägid?“ küsis naine.
Sõnad, mida ta polnud ammu kasutanud, ujusid otsekohe pinnale. „Dove la fermata dell’ autobus?“6 küsis ta. Vera hakkas naerma, kuid see ajas teda uuesti nutma. „Ma käisin seal eelmisel aastal,“ ütles ta, kui oli end kogunud. „Puhkamas.“
„Ladispolis?“ küsis Slava. Ta oli alati mõelnud, et see koht lakkas pärast Gelmanite lahkumist eksisteerimast.
„Ei. Firenzes, Veneetsias. Seal oli ilus. Aga tahad minu arvamust teada? Vegasesse saab umbes poole odavamalt ja poole väiksema ajakuluga lennata.“
„Vegasesse?“ küsis mees.
„Bellagiosse,“ lausus Vera. „Venetiani hotelli. Seal istub ju mees ühes paadis, sõidutab sind ja võib ka laulda, kui talle maksta. Täpselt nagu Veneetsias. Itaalia või inglise keeles, ükskõik kumba eelistad. Miks siis veel Veneetsiat vaja on? Muide, seal haiseb.“
„Või nii,“ sõnas Slava.
„Ma lähen pisut pööraseks, kui Vegases käin,“ ütles Vera, tupsutades jälle silmanurki. „Seal on pagana lõbus. Kas sina käid seal?“
Hiljuti oli Slava leidnud Las Vegas Sunist materjali „The Hooti“ jaoks, mis oli huumorirubriik, mille eest ta Centurys ametlikult vastutas, aga ta ei oleks seda kõike vist suutnud Verale selgitada. Ta raputas pead.
„Mine kindlasti,“ võttis Vera jutu kokku. „Ma pean ennast korda tegema, ma ei saa niimoodi sinu ees seista. Aga kuula: sa pead meile tulema.“
Slava pilgutas silmi. „Miks?“
„See nende tüli…“ Vera osutas elutoa poole. „See on sõgedus. Mitu aastat sellest nüüd on juba?“
„Miks sa siis täna tulid?“ küsis Slava.
„Sest vanaisa ütles, et tema läheb ja tal poogen, mis mu ema ütleb. Siis käskiski ema mul kaasa minna, sest kui vanaisa läheb üksi, jääb halb mulje, nagu keegi ei armastaks teda. Kuid ta ei lubanud mul kellegagi rääkida. Ütles, et oleksin vait ja pahane. Aga tore sind näha, Slava.“
„Sind on ka tore näha,“ sõnas mees.
„Lapsed peavad kõik korda ajama, nagu ikka. Tule aga õhtusöögile ja pisitasa see juhtubki. Eks ole?“
„Ei