Grusheffi juttu uskuda, siis ta jõi Puškiniga teed ka,“ ütles vanaisa. „Tõenäoliselt kirjutas ta selle ise. Me peaksime vaatama, ega seda lauset ühelgi teisel hauakivil ole. Aga ilusad sõnad.“
„Ma kontrollin, papa,“ lausus Slava ema ja tõmbas vaikselt ukse kinni.
Vanaisa pöördus Slava poole. „Kas ma pean sulle meelde tuletama, et sinu vanaonu Aaron, minu vend, lebab Lätis massihauas? Teda polnud keegi isegi veel suudelnud, kui ta suri. Soovin, et saaksid tema kirju lugeda – need ei olnud jidiši keeles. Ma kargasin talle lihunikunoaga kallale, kui ta armeesse kutsuti. Väikese sõrme maha võtmisest oleks piisanud, et ta poleks enam sinna sobinud. Vähemalt 41. aastal. Aga minu aastal võeti väeteenistusse kõik poisid.“ Ta lõi põiki käega läbi õhu. „Nad niideti maha nagu õlekõrred.“ Vanaisa kummardas lähemale ja sosistas. „Mina ei kavatsenud vabatahtlikult kahurilihaks minna. Sind ei oleks siis olemas. Mina jäin ellu.“
„Mis Aaronil sellega pistmist on?“ küsis Slava. „Näe, siin seisab: „… getod, sunnitöö, vangilaagrid… Milliseid kannatusi kõnealune isik koges ajavahemikus 1939–1945?“ Kõnealune isik. Mitte sina. Sina ei kannatanud.“
„Mina ei kannatanud?“ Vanaisa silmad särasid. „Mul on juba hauaplats valmis vaadatud ja ma ei kannatanud? Tead mis, olgu Jumal sulle armuline.“ Ta turtsatas, nagu keegi oleks tal palunud täiesti terve hobuse poole hinnaga maha müüa. „Kõik mehed viidi kohe kaasa: Aaron, isa, kõik sugulased. Isa oli jalaväe jaoks liiga vana, nii et tema viidi sunnitööle. Kaks aastat hiljem koputati uksele. Ma nägin ühte räbalates inimvaret ja hüüdsin emale: „Ukse taga on kerjus, anna talle süüa!“ See polnud neil päevil üldse harv juhus. Ja kerjus hakkas nutma. See oli isa. Nädal aega hiljem teatati meile Aaronist. Ta sai suurtükitules surma. Ma tahtsin ema viimaste meeste kaotamisest säästa, nii et jah, ma läksin Usbekistani. Mitte selleks, et seal mõnes palees elada – ma olin taskuvaras ja kusesin end tänaval täis, et mind poolearuliseks peetaks ja armeesse ei värvataks.“ Ta vaatas eemale. „Ma läksin tagasi. Läksin armeesse.“
„Vabastatud territooriumile laeva peale,“ lausus Slava. „Kuule, mina ei mõelnud neid reegleid välja. Paberil on kirjas „getod, sunnitöö, vangilaagrid“.“
„Kas sa oled mingi Lenini lapselaps või?“ küsis vanaisa. „Võib-olla ma ei kannatanud täpselt nii, nagu vaja“ – ta nipsas ümbrikut – „aga nad tapsid usinalt ära kõik, kes sel moel kannatasid. Kogu meie maailm hävitati. Ei mingeid tantsupidusid, pühasid, emaga pliidi ääres söömist. Selline söömaaeg?“ Ta osutas elutoa poole. „Kas sa tead, mida selline söömaaeg tähendab? Kas sa tead, mis meid pärast sõda ees ootas? Sinu pea suurused tomatid. Neid väetati inimeste tuhaga. Mõistad?“
„Nii et sa tahad nüüd kätte maksta?“ küsis Slava. „Saksa valitsust röövides.“
„Saksa valitsus?“ sõnas vanaisa. „Saksa valitsus peaks tänulik olema, et nad nii kergelt pääsevad.“
„See Saksa valitsus ei tapnud kedagi.“
„Nii et me peaksime kõik aitäh ütlema?“ Vanaisa lõi käsi kokku, nii et plaksatus kõlas laeni.
„Milles siis asi?“ küsis Slava. „Kas sul on veel raha vaja?“ Ta osutas asjadele nende ümber: kummut, voodi, külluslikult kaunistatud põrandalambid, mis nurkades valvel seisid.
„Raha?“ lausus vanaisa tagasi tõmbudes. „Raha paneb rattad käima. Raha ei ole ainuke põhjus, aga ma ei tea kedagi, kellele raha oleks liiga teinud.“
„Miks sa mulle sellest kõigest varem pole rääkinud? Evakueerumisest?“
„Me ei tahtnud neid inetuid kujutluspilte sulle pähe panna. Tahtsime, et sul oleks parem. Päris palju käsi pidi mullas ära käima, et sina seda tegema ei peaks.“
„Nii et sa palud mul mõista, mis on tõeliselt tähtis?“
„Asi on perekonnas, Slavik.“
„Jätame uhked sõnad sinnapaika, kui võib. Ma ei ole Kozlovitš. See on kuritegu. Kas selline meie pere ongi? Kas sa tead, mis karistus meid vahele jäämise korral ootab?“
„Mina annaksin sinu eest oma parema käe, kui vaja. Selline on perekond.“
„Milleks seda vaja peaks olema?“
„Et sa oleksid väljaspool ohtu. Õnnelik.“ Vanaisa laksas käega vastu nende vahel olevat öökappi. „See vestlus on lõppenud. Mulle pole sinu teenust vaja.“
„Mulle pole sinu paremat kätt vaja!“
Nad istusid mõrus vaikuses, kuulates vaikset jutuvada, mis elutoast nendeni kostis. Slava nautis võimu vanaisa üle – see oli nagu oliiv, mida sa kaua aega suus lutsutad, et igat viimast kui kübet kätte saada.
Nüüd oli ta siis kirjamees. Kes üldse selles trotsis süüdi oli? Erinevalt kodumaast tuli Ameerikas kirju nagu taevast rahet. Täiskasvanud tassisid need sünge näoga ülakorrusele. Kas selle kirja oli kirjutanud James Baker III, andmaks Gelmanitele teada, et kohutav viga on tehtud ja perekond peab Nõukogude Liitu tagasi minema? Nad ei osanud seda lugeda.
Kiri anti Slava kätte. Tema sõrmed olid piisavalt väikesed piibellikult pisikeste tähtede ja õhkõrnade lehtedega telliskivi meenutava sõnaraamatu jaoks, mille nad olid soetanud ühelt inimeselt kõnnitee äärest, kes oli inglise keele juba selgeks õppinud. Samal ajal kui täiskasvanud nihelesid, uksepiidale nõjatusid ja huuli närisid, lõikas Slava ettevaatlikult ümbriku lahti ning avas kirja, süda metsikult pekslemas. Tema oli ainuke, kes seisis pere ja James Baker III väljasaatmisteate vahel. Ameerika oli riik, kus sul võis nime taga Rooma number olla nagu mõnel valitsejal.
Täiskasvanud jälgisid teda. Slava otsis telliskivisõnaraamatust võõraid sõnu. „Iga-aastane protsendimäär“, „käsiraha“, „järelmaksu graafik“, „vaid üks võimalus“, „teiesuguste eriliste klientide jaoks…“. Vanemad Gelmanid ootasid ja Slava avastas piinlikkusega, et tema pilk on arutult naelutatud teiste sõnade külge, millel polnud antud ülesandega midagi pistmist. Otsides sõna „krediitkaart“, oli ta jäänud toppama sõna „katedraal“ juures, mille tornitipud – k, t, d, l – meenutasid hoonet, mida Gelmanid olid Viinis näinud. Sõna „tagasimakse“ viis sõnani „trullakas“, mida öeldes oli tal tunne, nagu veereks tal suur marmorkuul suus ringi. „Boonuse“ juurest jõudis ta sõnani „ümarik“, mis tuletas meelde ühe vene baba rindu tema silmade kohal, kui too hommikul kausi jahukördiga tema ette asetas. Lõpuks õnnestus tal piisavalt palju sõnu tuvastada, rahustamaks täiskasvanuid, et tegemist ei ole James Baker III kirjaga. Vanemad Gelmanid ohkasid, vangutasid pead ja jätkasid kala praadimist.
Slava jäi telliskivisõnaraamatu juurde. „Petislik“, „kolask“, „lokutid“. „Taro“, „mosaiikbetoon“, „tadaa“. „Levitama“ sai juudi sõnaks, sest Levy oli Ameerikas juudi perekonnanimi. „Kopeerima“ meenutas sõna kop-kop, mis oli uks. „Kribukrabu“ oli „tilulilu“ ja „tilulilu“ tähendas „tuuletallamist“. „Sententsioosne“ võis tähendada kahte asja ja seda ei tohtinud segi ajada sõnadega „sentents,“ „pretsioosne“ ega „sentimentaalne“. Samuti nagu sõna „eshatoloogia“ sõnaga „skatoloogia“. Selles keeles oli maailmalõpu ja sitaloopimise vahel vaid mõni täht.
Venekeelsed sõnad olid väljaveninud nagu vanaema käsivarrealused lihased. Uusi lõppe võis välja mõelda ja nad kõlasid ikka loogiliselt. Sõnad tahtsid vägisi muutuda hellitusvormideks nagu talupojad, kes pulmas niheledes lipsu lõdvemaks sikutavad: Mihhail Mišenkaks (väikeseks Mišaks), kartoška kartošetška’ks (väikeseks kartuliks). Inglise keel oli külmem, hakitum, ebaloogilisem. Aga inglise keel oli hiilgav. Ja mingil põhjusel andis see kõik talle magamistoas vanaisale ära ütlemiseks jõudu.
Vanaisa mühatas ja tõusis Slava pilku vältides püsti. Allkorrusel oli salsamuusika peale pandud, tuhm bass tümpsus muutumatus rütmis. Ukse poole liikudes väristas vanaisa end, tema samm takerdus ja ta sirutas käed välja, nagu hakkaks kohe kukkuma. Aga nähes, et tütrepoeg ei söösta talle appi, pani