käsivarred vaheseinale. Viis vaskset käevõru kolisesid vastu fiiberklaasi. Tema küüned olid lühikesed nagu poisil ja punased nagu tüdrukul. „See on äraleierdatud soovitus, aga mõnikord ongi midagi sellist vaja. Kujuta ette, et sa võidad täna pärastlõunal. Tee midagi sellist, nagu sa oleksid võitnud.“
„Näiteks mida?“ küsis mees. „Joon Beani kabinetis šampanjat?“
„Ära naljata,“ lausus Arianna. „Ma ütlesin, et see on äraleierdatud soovitus. Mida sa teeksid? Haara telefon, helista vanematele ja käsi neil järgmine number osta. Sest selles on sinu kirjutatud lugu.“
„Ette tähistamine ei too õnne,“ lausus Slava.
„Mõte ongi teha seda siis, kui see pole mõistlik.“
„Nad arvavad, et olen sellele ajakirjale kolm aastat kirjutanud,“ lausus Slava. „Ma ütlesin neile nii, kui siia tööle sain, et nad ennast halvasti ei tunneks.“
„Mida nad sinuga teeksid?“
Slava tõstis käed.
„Hästi,“ sõnas naine. „Ma pean minema.“
Slava tundis meelehärmi, et Arianna nii kiiresti alla andis. „Kuidas sa teadsid, et ma tahan seda teha?“ küsis ta tõtates.
„Selle järgi, kuidas sa mulle otsa vaatasid, kui Beau kohale tuli,“ vastas naine ja lisas: „Selleks et mitte aru saada, peaks kurttumm olema.“
Slava vaatas, kuidas ta minema kõndis. Vaatamata sellele, et ta oli naise järele luuranud, ei olnud talle pähe tulnud, et Arianna võis omakorda ka teda luurata. Arianna Bock ei pannud eriti ümbritsevat tähele. Seda teadis Slava, nagu ta oleks naise abikaasa – nukker statistika näitas, et ta oli viimase pooleteise aasta jooksul selle salapärase olendi lähedal olnud rohkem kui kellegi teise juures. Arianna marssis nooremtoimetajate seas ringi, hoolimata seal levivast haudvaikusest, unustas ära, mida talle öeldi, ning viskas peast asjad, mida ta ei suutnud endale selgeks teha. Reede pärastlõunasel nooremtoimetajate koosolekul, kus ülesandeid jagati, vastas ta nende suurele juhile härra Graysonile nii, nagu nad oleksid mõlemad vanemtoimetajad, mitte nagu sõltuks ta mehe armust ja tema soovist talle tööd anda. Ükskord oli härra Grayson temalt küsinud, kas ta on ühe artikli faktide kontrollimisest huvitatud, ja Arianna oli vastanud: „Kas te tõesti küsite minult seda?“ Kõik naersid. Isegi härra Grayson.
Slava vaatas oma lauatelefoni poole. Kõik olid endiselt seal, vanaisa juures. Ainult Slava oli lahkunud. Eelmise päeva sündmused, millelt Arianna oli hetkeks tähelepanu kõrvale juhtinud, tulid uuesti meelde. Seda pidi küll tunnistama: Arianna oskas mõtteid mujale viia.
Idee tuli Beault. Ta oli välja vahetanud Martin Gravesi, Patriarhi, kes suri, olles nelikümmend kuus aastat ajakirja juhtinud. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et härra Graves ei lahkunud siitilmast mõne põetaja rinna najal, vaid töötoolil, kus ta kokku köidetud ajakirjadele taunivaid märkusi kirja pani.) Härra Gravesil olid lõpus kummalised mured. Ta oli avaldanud ühe Paapua kannibali veidra üllitise (danikeelse), mille keegi Kanada keeleteadlane oli ümber kirjutanud, ja sõjareporter Frank Moy veel veidrama artikli seebiooperite kohta. Aga Martin Gravesile ei öelnud keegi midagi enne, kui ta inglite juurde läks.
Igal juhul otsiti ühele ülesandele autorit – raha oli juba kulutatud ja mis oleks, kui Beau annaks töö hoopis nooremtoimetajale? Kaotusest ja unistustest hullunud arvasid ikka, et suudavad kirjutada tuhat korda paremaid artikleid kui need, mida ülemakstud populaarsed kirjanikud ajakirjale pakkusid. Nad oleksid seda isegi tasuta teinud. Century maksis autoritele kolm dollarit sõna eest, edasi võite ise arvutada. Beau kavatses igaks juhuks kaks lugu kaalumisele panna: kaks korda null dollarit tasu tegi kokku ikka null dollarit ja võistlusmoment ärgitas uuemaid lähenemisviise leidma. Mõnikord tegi ta seda isegi vanemate autoritega, mis põhjustas neis päris suure kohkumise, sest raamatulepinguid ei antud inimesele, kelle nime asemele kirjutati artikli alla „toimetus“. Vanemtoimetajad ajasid asja väga keeruliseks: esmaspäeva pärastlõunane koosolek oli avatud kõigile, Peteri ja Slava kirjatükid pandi hääletamisele.
Berta võttis telefoni vastu. Kuna vanaisa oli nii õrnas seisus, ei saanud teda telefonile vastamisega vaevata. „Ma annan toru talle,“ ütles naine.
„Jah,“ ütles vanaisa minuti pärast, vastates nagu juba esitatud küsimusele. Tema hääl ragises nagu kruusakivid.
„Osta järgmisel nädalal ajakiri,“ ütles Slava, tundes end lollina.
„Mis?“ küsis vanaisa. „Millal?“
„Anna andeks… Kuidas sul läheb?“
„Mis?“ küsis mees jälle.
„No kuule. Sa ju tead, millest ma räägin.“
„Kes see on?“
„Osta lihtsalt ajakiri,“ lausus Slava.
„Miks?“
„Selles on minu kirjutatud lugu.“
„Kust ma selle sinu meelest leian? Mis selle nimi on?“
„Century. Sa ju tead.“
„Sancher,“ ütles vanaisa. „Oota, las ma kirjutan üles.“
„Ei, Century. Sa ei püüa ka üldse.“
„Ma olen kaheksakümneaastane ja mu naine suri eile. Kas sa saad sellest aru või oled oma eluga juba edasi läinud? Kas s nagu vene keele s?“
„Ei. Jah. C. Nagu s vene keeles.“
„Ja siis?“
„E. See on samasugune mõlemas keeles. Siis peegelpildis vene И – N-täht. Siis T – mõlemas keeles ühesugune. Seejärel hobuserauakujuline täht.“
„Mis hobuseraua?“
„Joonista lihtsalt hobuseraud.“
„Avatud osa allapoole?“
„Ei, üles.“
„Mul olid hobused. Ühe nimi oli Põrnikas ja teist kutsuti Poisiks.“
„Järgmisena tuleb R-täht. Inglise keele R. Nagu meie Я, aga peegelpildis.“
„Peegelpildis Я…“ kordas vanaisa masendunult. „Mul on Bertat vaja.“
„Tema räägib veel vähem inglise keelt kui sina,“ ütles Slava. „No kuule, sa saad hakkama. Peegelpildis Я. Ja siis – see on viimane täht – Y. Mõlemas keeles ühesugune.“
Teisel pool toru uuris vanaisa paberit. „Sancher,“ luges ta kokku.
Eelnevatel aastatel oli Slava püüdnud teha oma Century ülemustele ettepanekuid selliste lugude kirjutamiseks, mida ta igal nädalal ajakirjas nägi. Ta palvetas ja jagas leiba viie evangeelse noormehega Ohiost, kes olid tulnud New Yorki, et panna oma usk proovile kõige jumalakaugemas kohas, mis neile pähe tuli. Ta hüppas trampliinil koos inimesega, kes oli pagenud Suure Õuna tsirkusesse, kellel oli doktorikraad semiootikas ning kes kirjutas teadustööd köie semiootikast. Ühel laupäeval sikutas Slava oma pangakonto külmast surnud haardest välja üheksakümmend üks dollarit ning sõitis kaugliinibussiga ühte Massachusettsi linna, kus Ameerika neljandast sünagoogist pidi saama linna esimene Stapelsi kirjatarbepood. Linna pagar, kes endiselt koššerküpsetisi valmistas, kuigi selle märkamiseks oli liiga vähe juute alles jäänud (nutikas, et ta vanaviisi jätkas, sest varsti ostavad mittejuudid rohkem koššertooteid kui juudid, mis oli Slaval ka ühe teise Centuryle väljapakutava loo teemaks), oli tähtsale avamisele protesti avaldamiseks kohale tulnud. („Pärandi hävitamine?“ oli tema plakatile vildikaga kirjutatud. „Tulge Staplesisse! See oli lihtne™“) Pagar andis Slavale veel ühe vihje: käimas oli salajane rahvusvaheline pakkumislahing ühe Belgia töösturi tehtud Hitleri isikliku Euroopa kaardi peale, milles osalesid neonatsid ja üks Briti ortodoksne juut (pagari kauge sugulane), kes soovis kaarti endale saada, et seda hävitada.
Ükski idee ei läinud läbi. Slava ei saanud aru miks. Kas tema esitatud artiklid olid üldse kohale jõudnud? Slava tegi IT-osakonnale järelepärimise, kuid tundus, et tema e-post toimis. Härra Graysoni uued arutud