lootusetul pärastlõunal nägi Slava arvutiekraanil oma vanaisa kujutist. „Ma olen ühel mehel silma peast löönud selle eest, et ta valjusti „juudinäru“ ütles. Ma sain piisavalt mittejuute oma käpa alla, et su ema Valgevene ülikooli saata. Me lahkusime, kaasas vaid nii palju, kui ise kanda jaksasime, aga nüüd on su vanematel Nissan Altima ja Ford Taurus. Nii et aja perse oma ergonoomilisest töötoolist üles ja suru tolle Dysoni nina otse oma kirjutise sisse, pitsitades ta kaela kahe sõrme vahele, kui sellest kasu on. Me oleme sinusuguseid näinud, härra Archibald, ja veel hullemaid, nii et loe see õige läbi.“
Slava tegigi seda, kui kaela pigistamine välja jätta ja närvitsemisest tulenev kõhulahtisus lisaks arvata, aga tulemus ei olnud selline, nagu džinn-vanaisa oli ette kujutanud.
Slava rühkis edasi. Ta ostis nädalavahetusel sõjakas meeleolus tahvli ning kirjutas selle vasakusse serva eelmise ajakirjanumbri sisukorra. Iga loo kõrval määras ta ära selle kategooria:
Ekstsentrilise inimese portreelugu
Intervjuu kuulsusega
Lugu propagandanumbrist
Rahvusvaheline reportaaž
Sotsiaalse teema kajastus
Tähtsusetu lapsepõlvemälestus
Kuulsuste ja rahvusvaheliste reportaažide kategoorias ei saanud ta midagi teha – ta ei tundnud kuulsaid inimesi ja tal ei olnud raha, et lähimasse sõjakoldesse sõita. Aga ülejäänu: ekstsentriline inimene oli tal olemas (pagar). Propagandanumber oli tal olemas (evangelistid). Ja kuigi juutide evakueerumine Rhode Islandilt ei olnud ehk nii põletav probleem kui alaealiste emade epideemia, käis see sama teema alla, seda ei saanud eitada. Kas Slava pidi kirjutama memuaare laste pesapalliliiga aegadest või sellest, kuidas ta emaga koos küpsetama õppis? Slava kirus ema, et too polnud teda kunagi küpsetama õpetanud, ja tervet Gelmanite klanni, et nad raiskasid tema aega krediitkaardi pakkumiste tõlkimise peale, kuni ta oli liiga vana, et lasteliigasse mängima minna.
Ei, asi ei saanud olla teemades. Asi pidi olema stiilis. Slava võttis ajakirja uuesti kätte ja luges kõik artiklid läbi. Seejärel läks ta korvi juurde, kus ta hoidis vanu numbreid, ja luges läbi kuus viimast, seekord nii: kõigi kuue avalugu, kõigi kuue järgmine jutt, viimane artikkel. Ta tundis värinat, nagu ilmselt koges egüptoloog Nofretete toidukausi otsa komistades: ta oli saladuse lahti muukinud. Kui tahvel oli täis kirjutatud, hakkas Slava märkmepabereid külmkapi peale kleepima ning külmkapp röhatas kiitvalt esimese kaunistamise peale pärast seda, kui see oli ostetud.
Artikkel A. Sissejuhatus: stseen. Esimene lause: täpne kuupäev. „27. jaanuaril 2005 läks Avery Coulter õue, et puhastada sissesõidutee paksust lumest, mis oli eelmisel ööl New Yorgi osariigis Rochesteris maha sadanud.“
Proosa tegi ilmselge elegantseks – lund ei saanud ju kühveldada mujal kui õues, eks ole, aga sellise nõtke lause puhul ei pannud seda keegi pahaks – ning kuigi loos ei võetud pooli, mõjus mõõdukas uje toon nagu ema käsi põsel. Puudu oli vaid ema, keegi Beau Reasons.
Edasi. Me jälgime, kuidas Avery hakkab sissesõiduteed puhtaks lükkama; tema naabril on Range Rover; linnaelanikud puhastasid hiljuti lähedalasuva oja tulvaveetorud prahist puhtaks (juhuslikud üksikasjad lisavad vaid loole aristokraatlikku salapärast elegantsi): bultõh – Avery tunneb alaseljas valu. Ta teab, et midagi on valesti. Järgmine lõik.
Teine lõik: probleem. „Kümned tuhanded ameeriklased vigastavad igal aastal lund kühveldades selga, mille tagajärjeks on miljonid kaotsiläinud tööpäevad ja kümnetesse miljonitesse dollaritesse ulatuvad haiglaarved. Paljudel ameeriklastel on lumepuhurid, aga kvaliteetne mudel on kallis luksusese, mille hind algab viiesajast dollarist. Just siis, kui ettevõtja Coulter pidi pärast ebaõnnestunud sissesõidutee puhastamist voodisse jääma – ajakirja Forbes andmetel on Coulteril piisavalt raha, et osta miljon lumepuhurit, kuid tol hommikul tahtis ta end pisut liigutada –, mõtles ta: „Selleks peab olema mingi parem moodus.“
Teise lõigu teine pool: tsitaat. „Ma polnud sissesõiduteelt lund kühveldanud sellest ajast peale, kui olin seitseteist,“ ütles Coulter hiljuti ühel pärastlõunal. „Nii et eks see oli mulle paras. Kuid see lõi mu nädalaks rivist välja. Ma mõtlesin inimestele, kes ei saa endale sellist luksust lubada. Ja siis tuligi mulle pähe SnowGlow.“
„Coulter, kelle erialaks on tuumaenergia kodune kasutamine, kujutas ette tühiselt radioaktiivset katet, mis sulataks teie aias lume [Pange tähele sujuvat isiklikku pöördumist! Mitte lihtsalt aias, vaid teie aias] kiirusega 0,1 ruutmeetrit sekundis. Pange kaitseülikond selga, hoiatage naabreid, vajutage lülitit ja voilà – lumest saab sulalumi.“
Ja hakkame lõpetama. Biograafililine lõik Coulteri kohta, (lipitsevad) ütlused praeguse ja (passiivsed-agressiivsed) endise töökaaslase suust, skeptiline kommentaar energiajääkide kohta, lõpumärkus tuumaenergia positsiooni kohta ning seejärel sai lugu poolautistliku lõpu: „Talv on sel aastal Rochesteris eriti järjekindel olnud. Hiljuti seisis Coulter pärastlõunal oma sissesõiduteel ja tegi SnowGlow’ga lund pihuks ja põrmuks. Tema arvepidamise põhjal oli see hooaja kuueteistkümnes kord. Ta oli veetnud kodus rohkem aega kui kunagi varem. Ta nägi oma kaitseülikonnas välja nagu filmi „Punane koidik“ statist. Õues oli peaaegu pimedaks läinud, kui naine teda õhtusöögile kutsus. „Kohe varsti!“ hõikas ta. Ta oli nagu laps, kes ei tahtnud mänguasja käest panna.“
See oli liiga lihtne. Miks Slava seda alles nüüd tegi? Ta valas endale tähistamiseks klaasi brändit pudelist, mille oli talle peale surunud vanaisa, keda jahmatas, kui kellelgi kodus kvaliteetset alkoholi polnud. Slava lõi klaasi pudeliga kokku. Kõlin kajas toast vastu ja kutsus taas džinn-vanaisa kohale. Taas kord urises džinn Slava peale. „Kuidas saab nutikas tööle kandideerija endale edu tagada?“ küsis ta Slavalt. Slava laksas käega laubale.
Esmaspäeval saabus ta tööle, kaasas neli pudelit brändit: üks Paul Shankile, „The Hooti“ toimetajale; üks härra Graysonile (lähimaid kõrisid pidi hästi niisutama); üks Arch Dysonile ja üks – mis seal ikka – Beau Reasonsile endale. Slava ulatas kogeledes pudelid nende sekretäridele, pillates vaid ühe närvitsemise tõttu maha, kuigi õnnetuseks Beau abilise ees ja tema jala peale. Väike kingitus perekonna keldrist, selgitas ta, et tähistada…? Ta vaatas sekretäre, kes ootasid hämmeldunud tõrksusega selgitust. Slava polnud suutnud kingitustele usutavat põhjust leiutada – vanaisa ei oleks sellist algaja viga teinud, aga džinn oli tagasi pudelisse pugenud ja vaikis.
„See on pistis!“ ütles Slava naerdes, kuid naljatamiskatse läks luhta ja ta ei julgenud seda enam korrata, tundes lohutust vaid sellest, et oli ämbrisse astunud Paul Shanki sekretäri ees, kes polnud ajakirja taevalaotuses kõige säravam täht, kuigi Shank oli „The Hooti“ toimetaja, mis pidi olema huumorirubriik. Võib-olla jätab sekretär pudeli endale? Ega tsaar oma inimesi alt vea, vaid ministrid, need segavad vahemehed! Slava läks tagasi oma laua juurde, olles kammitsetud ootusärevusest, segadusest, pahameelest ja häbist. Toimetajad ei saatnud kohe sõna. See võis hea olla – ta polnud siis väga hullusti kõike tuksi keeranud. Ja ta ei avaldanud oma salajast avastust nagu naine, kes teab, et on rase, aga mitte keegi teine ei tea. Vaid mõni päev hiljem palus Century Slaval (koos Devickiga, aga ikkagi) lugu kirjutada. Kokkusattumus? Eks tehke ise järeldused.
Konverentsisaal, kus oli neli korda rohkem inimesi kui tavaliselt, kirvendas peatselt saabuvate pühade pöörases meeleolus. Inimesed katsid tihedalt kiviplaatidega põrandat ja paneelidega kaetud kliimaseadmeid, toimetajate abid saabusid lisatoolidega, varvastele astuti vabandades peale ning üldiselt kogesid kõik: 1) joovastust sellest, et üksteisele oldi lähemal kui norm ette nägi, ja 2) ootamatut hierarhia kokkuvarisemist. Oma nurgas mitu rida eespool istuva Arianna poole piiludes tundis Slava endas paisumas uhkusest, et ta oli mingis mõttes selle ärevuse põhjustaja.
Konverentsilaua otsas, käsivarred toolileenile toetumas, seisis Beau. Vahetult enne seda, kui ta toimetuse etteotsa tõusis, tõi New York Post kuuendal leheküljel uhkelt välja kõige nilbemad asjad, mis nad suutsid välja pigistada inimestelt, kellega ta oli teel tippu kokku puutunud: „Beau on kuuskümmend, näeb välja nagu neljakümneaastane ja käitub nagu kahekümneaastane,“ oli üks anonüümne naine