Aga ma ei saa sind tänada. Saad ju aru, mida ma mõtlen.“
„Sa oled mind juba üks kord solvanud,“ sõnas noormees. „Ära seda teist korda tee.“
Kapten Tereškini nägu lõi särama, tundes enda ümber kellegi kätt, sest ta arvas, et see kuulub Sofiale. Kuid ta naeratus muutus üllatunud ilmeks, kui tuli välja, et see on Ženja Gelman, „võõrast varast elav laps“, keegi, kes oli tuntud terves naabruskonnas ja keda teadis ka tema, sest oli paari kvartali kaugusel üles kasvanud.
„Kapten!“ möirgas Ženja. Ta võttis Tereškini käe. „Ma pean sulle klaasikese valama.“
„M-miks?“ küsis Tereškin.
„Sest sa pakkusid mu daamile õhtu läbi seltsi. See oli härrasmehelik tegu – daamil ei tohi kunagi lasta üksinda seista. Nii et ma olen sulle võlgu. Mida sa jood? Sa tead, et mina olen Armeenia konjaki spets.“
Tereškin läks näost punaseks nagu peet. Ta oli Gelmanist kuus aastat vanem ja kehaehituselt sarnane, aga Gelman oli enne sõda poksinud ja Ženja Gelmaniga lihtsalt ei hakatud kaklema.
„Ženja,“ ütles ta näost ära vajudes. „Anna andeks. Mul polnud aimugi. Ausõna. Sa pead mind uskuma.“
„Aga seda ma ju tahangi öelda!“ lausus Ženja. „Sa oled tubli mees ja ma tahan sind tänada.“ Ženja peaaegu et sundis teda konjakit jooma. Seejärel lutsutasid nad ühte ja sama sidrunitükki, mida Ženja lubas armuliselt temal esimesena maitsta. Nad ütlesid toosti isamaa ning seejärel nende ümber olevate naiste terviseks. Vene naistest paremaid ei olnud olemas. Vene naised olid tehtud äsjalüpstud piimast ja kõik teised maailma naised veest. Ükskõik kas nad olid juudid või mitte – Ženja kohe ei saanud muudmoodi, kui ta pidi sundima kaptenit selle mõttega nõustuma. Vene naised olid nagu šokolaad, nagu liivasavi nende jalge all; nad olid nagu või, mida nad leivale määrisid, tuules õõtsuvad punased moonid. Vene naiste terviseks!
„Tundub, et pean oma tüdruku koju saatma, kas sa ei arva?“ pöördus Ženja Sofia poole, kui Tereškin oli end Ženja haardest vabastanud ja komandanditunnile viidates plehku pannud. Ženja pilgutas silma. Ta oli endale juba kusagilt kuldhamba hankinud, nagu mood ette nägi.
„Ma ei tea, kas su päris tüdrukule see meeldiks,“ lausus Sofia.
„Kes see on?“ küsis noormees.
„Ah et sa ei suuda järge pidada,“ sõnas Sofia. „Ida. Või mis iganes tema nimi on.“
„Ida?“ lausus Ženja kulme kergitades. „Ma jätsin Ida maha nagu kartulikoti. Kutsusin ta täna siia. Tema ütles: „Mul on hambavalu.“ No kuidas nii saab? Kadusin sealt nagu komeet, tallaalused sädemeid pildumas. Minu saapakannast oleks saanud sigaretile tuld võtta. Või et tal on hambavalu!“
„Ida.“ Sofia muigas. „Ida, kelle isa müüb tervele linnale õlut ja viina. Miljonär Ida. Sa jätsid ta maha.“
„Ma jätsin ta maha,“ ütles Ženja uhkelt.
„Noh, see avaldab isegi mulle muljet,“ lausus Sofia.
„Mis sa siis kostad?“ küsis noormees. „Mind solvab, et pean seda üldse ütlema, aga mul pole mingit tagamõtet. Tahan vaid, et sa ohutult koju jõuaksid. Enne sõda oli meie kodude vahel neliteist maja. Me oleme peaaegu üks pere.“
„Kuidas sa tead, mitu maja meie kodude vahele jäi?“
„Sest ma lugesin need kokku,“ sõnas noormees.
Sofial oli ühes asjas õigus, kuigi pooleldi. Ženja sattus vangi, aga mitte enne kahekümneaastaseks saamist – ta oli siis juba kakskümmend üks. Mitu aastat pärast seda pidu, kui nad koos sõpradega ühest teisest klubist koju läksid, kuulsid nad teiselt poolt tänavalt: „Vaadake neid juudinärusid! Oleks tore olnud, kui te oleksite rindel ka niisama energilised olnud, juudinärud!“ Sofia ütles rangelt: „Ženja, ei,“ aga mees läks juba üle tänava. Mitte sellepärast, et ta oli purjus – ta oleks ka kainena samamoodi toiminud, ja see ei muutunud kogu nende elu vältel, nii et kuigi Sofia ei teadnud kunagi, kas abikaasa elupäevad lõpevad tema voodis või vangikongis, võis ta alati kindel olla, et uhkust ei ole mees sel hetkel kaotanud. Ženja kandis just taolisteks hetkedeks kaasas žiletitera. Ta lõikus tüübi üsna hullusti katki. Ženja isa andis kohtunikule altkäemaksu, nii et ta sai kolme aasta asemel ainult ühe. Tol ajal hakati jalgpallistaadionit ehitama, nii et Ženja tasus oma võla ühiskonna ees sel moel. Kuigi Ženja ei maininud seda kordagi oma lapselapsele Slavale, olid just tema käed valanud betooni kohtade jaoks, kus nad igal nädalal istusid ning Gotsmani ja Aleinikovi nime karjusid.
Sofia Dreitser ootas truult, kuni Ženja Gelman vangist välja sai. Tema kõige hullemad ettekujutused mehe suhtes olid tõeks saanud, aga kui Sofia Dreitser juba millelegi pühendus, siis ei jätnud ta asja sinnapaika. Ženja Gelman teadis, kuidas jõuda turvalisse kohta, kui maailm tema ümber kokku varises. Ja mehel oli perekond alles, välja arvatud vanem vend, kes oli sõjas surma saanud – suur, lärmakas, vaidlushimuline perekond, mis võttis ta vastu nagu lained, mis inimkeha endaga kaasa haaravad. Sofia tahtis seda ning enamikel päevadel tähendas see, et ta tahtis ka Ženjat.
Nii surus ta oma uhkuse alla, ootas kannatlikult ja truult, kuni mees vanglast välja sai, ning tegi talle koju saabumise puhul lemmiktoitu: lambalihakotlette ja „kartuliputru pilve moodi“, nagu Ženja ütles, sest puder oli õhuline nagu pilv isegi võid kasutamata. Ta ootas, kuni temast sai Sofia Gelman; kuni nad tõid ilma Tanja Gelmani; kuni Tanja ja Edik said Vjatšeslav Gelmani, kuigi tema, Sofia, kutsus poissi lühidalt Slavaks; kuni nad lahkusid naise perekonna verd täis imbunud paigast kohta, mis ei tähendanud talle midagi, kuid mis pidi olema hea lapselapsele, kelle nimel ta oli elanud juba sellest hetkest alates, kui ta 1945. aastal Spartaki tantsuklubis Ženja Gelmani juurde astus ja abi palus.
Kui Slava Brooklyni maha jättis, ostis ta väikese märkmiku, kuhu kavatses üles tähendada seigad vanaema elust. Nii oleks vanaema jätkuvalt tema lähedal. Häda oli aga selles, et ta ei teadnud vanaema elust eriti palju. Isegi tervena rääkis vanaema oma minevikust nagu mingist traagilisest eksimusest. Mõned inimesed ei suuda oma traagilistest eksimustest üle saada – Slava oli sedasorti tüüp: ta ketras lõputult peas Centurys läbikukkumiste salapäraseid tõiku –, aga teised eelistavad elada nii, nagu ei oleks nende traagilisi eksimusi kunagi üldse aset leidnud. Slava vanaema oli selline inimene. Ta tahtis teada, kas Slaval on kodused ülesanded tehtud, kas tal pruuti on, kas ta on korralikult süüa saanud, ja pakkus välja, et ta teeb hautatud karpkala, millest jätkuks terveks nädalaks. Slava elu tundus vanaema elu kõrval tähtsusetu ning ta tundis kõrvetavat häbi, kui rõõmustas memme lausega, mida mingi tüdruk oli talle koolis öelnud, ja vanaema kuulas tema sõnu nii suure õhinaga, et tema huuled liikusid Slava jutu ajal kaasa.
Kõikide teistega oli vanaema ülinõudlik, karm, kinnine. Vanaisa kaebas juba noore mehena, et tal on valu rinnas, jalgades ja peas – see ärritas Slava vanaema. Ta põrnitses abikaasat nagu last, tundes piinlikkust ja viha.
Nii kasutaski Slava nendevahelist sidet ära ja mõtles keskkoolis välja ühe riuka. Ta teeskles, nagu talle oleks antud ajalootunnis ülesanne kirjutada lugu oma perekonnast, et teha kõikide õpilaste töödest kokku pastišš. Sellist ülesannet ei antud – Slava õpetaja härra Jury oli punase ninaga tipsutaja, kes andis tervet tundi hõlmavad ülesanded kätte ja jäi siis oma toolil tukastama –, kuid vanaema ei julgenud Slava hinnet ära rikkuda. „Mida mina sulle rääkida oskan, kurgike?“ küsis ta. „Räägi, miks sa mulle nii ütled?“ lausus Slava. „Kurgike?“ küsis vanaema. Ta naeratas häbelikult – ta ei teadnud, ei olnud sellele kunagi mõelnud. „Räägi mulle sõjast,“ nuias Slava ettevaatlikult. Vanaema naeratas taas ja alustas: „Noh…“ Seal lause ka lõppes. Tema keel liikus, aga ühtegi sõna ei tulnud suust välja. Slava tahtis öelda: „Räägi, sest ma tahaksin ühel päeval sellest oma lastelastele rääkida. Räägi, sest see juhtus sinuga, nii et ma peaksin seda teadma. Räägi, sest see teeb meid lähedasemaks ja ma tahan sinuga lähedane olla.“ Aga Slava oli viieteistkümneaastane ja ei teadnud, kuidas selliseid mõtteid välja öelda. Ta teadis vaid, et tahtis seda teada. Ta nägi, et vanaema räägiks talle kõike, kuid andis samas mõista,