ja võib-olla oleks Veronika homme isale helistanud, kui nad ei oleks täna juhuslikult poes kohtunud,“ lõpetas poiss ja läks oma tuppa tagasi.
Diivanile istudes mõtlesin Veronikast ja mulle meenus, et see tumedate pikkade juustega naine oli olnud üsna kehvalt riides. Ta oli minust õige pisut pikem ja selline nääpsukene nagu minagi. Ja mina loll… Ausõna. Paras oleks mul endal seal lumehunniku otsas kükitada.
Kargasin püsti ja hakkasin oma riidekapis tuulama. Mul oli aja jooksul kogunenud juba üsna palju riideid, mida ma ei kandnud, ja ma korjasin need kokku. Panin kõigele lisaks veel selle pluusi, mille Reet oli mulle toonud. Riided olid korralikud ja puhtad. Igatahes etemad kui need, mis tal täna seljas olid olnud. Leidsin veel korralikud saapad ja ühed botased. Sain kokku päris toeka pambu.
Peitsin koti panipaika ja jäin Erikut ootama. Seekord oli ta päris kaua ära ja kraad näitas viiendal märtsil õues miinus üheksateist. Kurat, ma pean minema ja ta kas või käruga tuppa tooma, arvasin. Viimaks tuli Erik tagasi ja pani kustunud küünla kapile. Ta vaatas mind nukra pilguga ja seekord ta ei naeratanud.
Astusin tema juurde ja kallistasin. Erik oli külm, aga ma kannatasin selle ära. Pärast lähen kas või sooja duši alla, aga ma pean teda selle kõige eest embama.
„Ma tean Veronika kohta. Oliver rääkis mulle, aga ma olen vait,“ sosistasin kikivarvule tõustes talle kõrva. „Ma panin talle natukene riideid kokku. Vii, palun, need ka temale. Ta oli üsna viletsalt riides. Mõned jalanõud ka. Kindlasti tead, kus ta elab. Ole nii kallis,“ palusin.
Erik vaatas mind ebamaiselt säravate silmadega ja ma taganesin isegi natukene hirmunult. Sellisena polnud ma teda veel enne näinud. Ta silmad lausa põlesid nagu tähed mustavas öötaevas. Ta tundus mulle… Oh issand! Nagu tulnukas või pühak.
Erik noogutas mulle vaevumärgatavalt ja me läksime magama.
Kaks päeva hiljem tuli Veronika osakonda, kus ma töötasin. Juba eemalt nägin, et tal oli seljas minu antud korralik roheline ja valgete triipudega jope, mitte too lapiline kehakate, millega ta poes oli olnud, ja jope hõlmade vahelt paistis Reeda toodud pluus.
Kõhna näo ja väga nukrate silmadega ilus noor naine astus aeglaselt minu juurde ja kummardas kergelt. Sõnagi lausumata võttis ta taskust odava šokolaadi ja pani selle minu ette letile. Tema sõrmed olid kõhnad ja luised ning ühes sõrmes oli odav sõrmus.
Veronika taganes ja heitis korraks minu poole pilgu ning mulle tundus, nagu oleks ta isegi naeratanud, kuid kohe keeras ta selja ja lahkus kiiresti.
Ma panin šokolaadi töökitli taskusse ja keerasin ennast teiste müüjate poole. Kõik vaatasid mind imestunult. Nüüd näis mulle, et minugi silmad hiilgasid, ma lausa tundsin seda. Teised müüjad taganesid ehmunult.
6
Kusagil metsas puhkevad juba pungad
Kasemäel oli võrratu. Küpsetasin koos Meritiga ja olime väga lõbusas tujus. Janek ja Erik kondasid mööda metsi nagu tavaliselt, sest lumi hakkas juba sulama ja seal kõndimisega polnud raskusi. Pisukas kaisutas jänest, kelle Carol oli talle toonud. Carol õppis juba gümnaasiumis, aga väikese neiu jaoks leidis ta ikka aega. Oliver oli Jaanile appi läinud ja sõitis koos peremehega mune poodidesse laiali vedama. Olle tegeles alati hea meelega asjadega, kust ta endale teenistust haistis.
Poisile meeldis tööd teha, aga Pisu ületas meid kõiki, kui tal selleks tuju oli. Entusiastlikult asus ta kodus lund rookima ja küsis pärast Eriku käest viis eurot. Nähes Eriku õnnetut nägu rahakotti võttes, tuli mulle naer peale. Tunni aja pärast oli tüdruk ka kuuri juurest suure ala lumest puhtaks lükanud, aga pangaautomaat oli kahjuks Rapla südalinnas ja rohkem sularaha Erikul polnud. Pisu pööras siis oma õnnetud hirvesilmad minu poole ja nüüd ohkasin mina.
Plika läks Oliveri moosima, et see temaga poodi kaasa tuleks, ja lubas vennale tasuks limonaadi osta. Märjamaal kihutas ta ise ringi, aga Rapla oli talle ikkagi natukene võõras ja tüdruk pelgas üksi linna peale minna.
Ohates pani Oliver ennast riidesse.
„Isa, anna mulle paar euri,“ palus poiss, aga Erikul polnud ju ja ma ohkasin jälle. Ole kodus nagu pagana pangaautomaat, sest kellelgi teisel pole enam sularaha, aga ega mul kahju ka olnud. Tüdruk oli ju nii armas. Las nad käivad kahekesi vennaga.
Naerdes kuulas Merit mind, kui talle sellest rääkisin. Ta kallistas mind ja mu pluus sai natukene jahuseks, aga kes sellest hoolis.
Carol ja Pisu hakkasid joonistama jänest, mille nad kuurist olid toonud. Oli tore neid koos jälgida, aga neiud olid nii ametis, et ei pannud mind tähelegi. Pärast kinkis Vivian pildi minule ja Erik pani sellele raami ümber. Pilt on siiani mu ukse kohal ja seda vaadates valgub mu südamesse imeliselt soe tunne. See siniseks joonistatud ja pikkade kõrvadega jänes on nii armas.
Ka Tanel joonistab oma Nämmale pilte ja mul on neid terve patakas. Üldse on meie maja maast laeni igasugust kunsti ja peamiselt Eriku maale täis, samuti tema kodu Märjmaal. Nüüd lisanduvad sellele veel laste pildid ja vahel mõtlen, milleks ma üldse selle ilusa tapeedi meie toaseina valisin, kui seda enam näha ei ole.
„Sinu juuksed on juba üsna pikad. Kas tahad, et ma lõikan need lühemaks või teeme sulle ilusad lokid?“ küsis Merit ja lisas, et enne Jaaniga tutvumist oli ta olnud juuksur. Ja mina ei teadnudki seda!
„Võib-olla lokid,“ arvasin. „Oleks vist huvitavam. Nii pikkade juustega saab ehk midagi põnevat ette võtta.“
„Muidugi saab,“ oli Merit kindel. „Nad on sul varsti juba nabani ja teeme sulle hästi krussis peenikese sammuga püsilokid. Aga enne küpsetame koogi valmis.“
„Olgu, Merit,“ olin nõus.
Tegelikult polnud mul aimugi, et mu juuksed olid juba nii pikaks kasvanud. Sidusin nad alati hobusesabasse või lihtsalt krunni, aga nüüd…!
Kui kõik toimetused ühele poole said, asus Merit mu pea kallale, sest kõik vahendid olid tal kodus olemas. Istusin toolile ja ootasin, kuni ta mu juustega sehkendas. Kui ta viimaks valmis sai ja ma oma juuksed puhtaks pesin, fööniga ära kuivatasin, olin suurepärasest tulemusest suisa üllatunud. Ma keerasin ennast siia-sinna ja naersin rõõmsalt.
„Aitäh, Merit!“ tänasin. Kui olin enne käinud kenade blondide, kuid sirgete juustega, siis nüüd olid mu juuksed juba poolde selga ja lokkis nagu terjeri saba. Pagana vahva ikka!
Läksin trepist üles oma tuppa, kus Erik oma läpaka taga oli. Ta tõstis korraks silmad, vaatas uuesti läpakat ja siis silmitses mind pisut ehmunult veel kord.
„Ja kes sina meil selline oled? Pidage meeles, preili, et võõraste naistega ma koos ei maga, sest olen truu ainult oma armastatule,“ sõnas ta.
„Keri kukele oma jutuga!“ nähvasin ja hakkasin riidest lahti võtma.
„Kes sulle soengu tegi?“ küsis ta.
„Merit,“ vastasin haigutades ja pugesin madratsile teki alla. „Tuled ka siis oma uue kallima juurde või?“ nöökasin.
„Eks ma siis tulen, aga vaadake preili, et neiu Tiina sellest midagi teada ei saa. Ta saab muidu meie peale väga pahaseks ja…“
„Kuule, keera kinni! Tule juba!“
Oliver kiitis mu uut soengut ja Pisu tahtis ka endale sellist. Merit täitis lapse soovi, aga ma pole päris kindel, mida Liina arvab, kui oma tuunitud last jälle näeb. Igatahes käisime nüüd mõlemad Pisuga nagu mannekeenid ja ma tundsin ennast väga hästi. Oli koolivaheaeg ja lastel polnud kusagile kiiret. Minul ka mitte, sest mul oli veel kolm vaba päeva.
Jürgeni ema Enda tuli Jaani juurde ja nägi meid. Loomulikult teadis ta, et me siin käime, kuid ma polnud kindel, kas ta tahab minuga kohtuda, sest Enda pidas ju mind oma poja surmas süüdlaseks. Mis sellest, et Jürgen mind pooleldi sandiks peksis ja ma pärast seda mitu nädalat haiglas olin. Aga ema süda ju! Siiski näis, et suurt viha tal minu vastu enam polnud, sest ta vahetas ka minuga mõne sõna ja loomulikult hakkas talle kohe Pisu meeldima.
„Ma tahan tädi juurde minna,“ nuias Pisu minu käest. Tüdruk