kui tõelist looduseimet. Mina aga sülitasin vihaselt. Poisid lollitavad oma võimetega ja neile on see ime.
Jälle tagasi kodus olles mõtlesin ma õhtul, miks ei andnud Enda seda varandust oma kahele lihasele lapselapsele, kes tal kusagil Võrumaal olid. Küsisin Eriku arvamust ja ta seletas mulle:
„Enda oli oma lastelaste ja ka nende ema Ene peale väga solvunud, et nad teda pärast Jürgeni surma enam kordagi vaatama ei tulnud, ja nii otsustaski ta need asjad anda sulle ja meie lastele. Ta oli kuulnud, milline oli su elu olnud, ja see tegi teda väga õnnetuks. Tal oli kahju ka Jürgeni tegude pärast. Ühesõnaga, ta tuligi selleks Kasemäele, et meist kedagi enda poole viia, ja kuna Pisu tahtis nii väga minna, siis läks kõik nii, nagu ta soovis. Ega ma oleks niisama lihtsalt lubanud lapsel võõra juurde minna, aga Jaan helistas mulle natukene enne sind ja rääkis asja ära. Siis ma lubasingi,“ lõpetas Erik.
„Jälle tegite mind lolliks,“ ahastasin õnnetult ja vaatasin lakke. Ollet ja Pisut täna polnud, sest nad olid läinud Märjamaale, ja me olime kahekesi.
„Seda nüüd küll mitte. Jaan ei saanud sinu nina alla tulla asja seletama, sest kõik pidi toimuma nagu iseenesest. Kui see toimib, siis on see Jumala tahe, kui mitte, siis on see samuti jumala tahe, ütles ta mulle.“
„Ah nii.“ Nüüd oli kõik selge ja ma heitsin diivanile pikali. Sirutasin jalad välja ja tundsin end üsna mõnusalt. Ometi oli hinges mingisugune raskus ja ma meenutasin taaskord Endat ja isegi Jürgenit. Selle piina ja valu eest, mida Jürgen oli mulle põhjustanud, poleks olnud vaja nii paljuga küll tasuda. Ma ei tahtnud ju midagi…
„Ta ei otsinudki lunastust,“ sõnas Erik pahaselt. „Võib-olla Tamara soovis seda, aga Enda otsis pärijat. Maja ja maa koos metsaga jääb nagunii Jürgeni lastele. Ta tahtis ainult oma väärisesemed sinule anda, sest kartis, et Ene ja teised teevad need kohe rahaks. Ta oli kuulnud, kui tark ja hooliv sa oled ja nii tema valik langeski. Meie armastus oli talle ka püha, sest Enda oli terve elu elanud ilma armastuseta ja otsis seda kuni surmani.“
Ma puhkesin nutma. Erik ei tulnud mind lohutama, ainult istus ja vaatas. Korraga tõusis ta püsti.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin nutusena pead tõstes.
„Vaatan korraks üles. Me peame varanduse ära peitma, sest sellist pole kodus mitte igaühel,“ sõnas mees.
„Homme vaatad ja ütle Oliverile ka, et ta vait oleks,“ soovitasin.
„Küll ta on,“ arvas mees.
„Pea meeles, Erik,“ sõnasin kindlalt. „Juhtugu meie vahel mis tahes, maja on ikka minu oma, aga sellest aardest kuulub kaks kolmandikku sinule.“
„Vaatame,“ ühmas mees.
„Me ei vaata siin midagi. Kui sa nõus ei ole, siis leian ma inimese, kelle kätte annan sinu osa ja meie lahkumineku või mõne õnnetuse korral saad sa oma osa kätte. Tead ju, et ma olin haige, ja pole mingit garantiid, et selline asi uuesti ei juhtu. Kaks kolmandikku kuulub sulle ja sinu lastele!“ Ma lausa karjusin ja mu käed värisesid.
„Olgu siis, kallikene. Kaks kolmandikku on minu ja MEIE laste omad.“
Erik ütles täna juba teist korda selle õhtu jooksul meie lapsed. Ometi olid nad ju Eriku ja Liina lapsed. Mis mina sinna puutun?
„Kas sa ei näe, kuidas nad sind hoiavad? Kuigi sa pole nende ema, oled sa ikkagi midagi enamat kui ainult lähedane sõber. Mina pole ka Leili isa, aga tüdruk tegi ise mind selleks ja mul pole selle vastu mitte midagi,“ sõnas mees.
Ma hammustasin alahuult ja noogutasin nõusolevalt. Kõik oli õige. Nii oli see tõesti.
7
Anu
Tulin töölt pooleldi vaarudes koju ja heitsin kohe diivanile pikali. Kui hommikul olin läinud lausa kepseldes, siis õhtuks oli mul süda millegipärast nii paha, et ma ootasin hetke, millal see kõik välja tuleb. Muidugi võib ju naiste puhul kohe arvata, et tegemist on rasedusega, aga see ei saanud nii olla, sest mul olid just äsja alanud päevad. Sellepärast saatsin Eriku kuu peale, kui ta selle võimaluse välja pakkus, ja pugesin sügavale teki alla.
„Ma tahaksin midagi väga haput või piima,“ pomisesin Erikule, kes oli hoolitsevalt juba minu jaoks diivani juurde kausi valmis toonud.
„Kodus pole kumbagi, aga ma võin kähku poes ära käia. Oliver on seni sinu juures,“ sõnas Erik ja võttis õhukese jope. Paksu jopet ta enam selga ei pannud, ehkki mina ise eelistasin ikka veel soojemaid riideid, sest vahel olid ilmad päris jahedad.
„Ma saan ise ka hakkama,“ torisesin. Mu tuju oli nullis ja loomulikult ma turtsusin. Katsugu keegi kena olla, kui kõik sees keerleb ja pöörleb.
Erik läks minema, aga Oliver tuli minu juurde ja istus tugitooli. Ta pani teleka käima ja vaatas mingit filmi. Piilusin ka tekiserva alt, aga pildikast mind täna ei huvitanud. Palju rohkem huvitas mind see, millal see jama järele annab.
„Issand,“ ägasin vaikselt.
„Kus?“ küsis Olle ringi vaadates.
„Käi sina… Ma lihtsalt ütlesin nii, sest mul on paha olla. Mitte ei saa aru, mida ma täna endale sisse olen söönud.“ Ma ohkasin ja ööksatasin.
Olle heitis üle õla pilgu minu poole, vaatas korraks oksepotti ja siis jälle mind.
„Küll sa varsti ise näed, mida sa sisse söönud oled,“ arvas ta.
Jubedus, mõtlesin teki alla tagasi pugedes, ei pisimatki kaastunnet.
„Tädi,“ ütles Oliver.
„Mhm,“ mühatasin ja lükkasin teki pea pealt ära.
„Äkki on sul kurgumandlipõletik? Minul oli paar aastat tagasi. Esialgu ei saa mitte midagi aru, ainult jõle paha on olla,“ pakkus Oliver.
„Siis peaks kurk ka valutama, aga mul ei valuta midagi,“ arvasin.
„Ei valutagi,“ kinnitas poiss. „Ma ütlesin, et esialgu pole midagi tunda. Las ma vaatan su kurku.“
„No olgu siis,“ nõustusin. Ma olin valmis milleks tahes, et mul ainult kergem hakkaks, seepärast usaldasin ennast selle isehakanud tohtri hoolde. Oliver võttis mu pea kahe käe vahele ja keeras vastu valgust. Jutt oli tal aga selline, et tahtsin juba enne, kui ta jõudis mu kurku vaadata, talle vastu vahtimist anda. Ma olin ju ülimalt pahas tujus.
„Noh, mis on?“ küsisin.
„Ma ei saa aru. Kui sa kõrvad eest ära tõmbaksid, siis näeksin paremini,“ vastas poiss. „Oota, ma toon lusika.“
Oliver hüppas püsti ja tormas kööki. Mina külitasin diivanil ja näppisin oma vasakut kõrva. Olin solvunud – nii suured need kõrvad ka ei ole.
„Noh, nüüd suu lahti ja aaaaa…!“ käskis poiss.
Vastumeelselt ajasin ennast uuesti upakile ja keerasin pea vastu lambivalgust. Olle pistis lusika mulle suhu ja keeras seda seal. Korraga läks ta väga sügavale.
„Äga hnii shüga…“ Kaugemale ma ei saanud. Kõik hakkas tulema. Olle oli selleks juba valmis ja hoidis oksepotti mu nina all. Sellele poisile ei mõjunud ka mitte miski. Täpselt nagu isa: krutskeid täis ja samas ka väga arukas. Ilma selle jututa poleks ma teda oma suu kallale lasknud. Nüüd oksendasin korraliku laari ja kõõksusin ennast täiesti tühjaks. Otsekohe tundsin end palju paremini. Kogu vaev ja raskus oli minu seest kadunud. Kui ma olin hooldekodus vahel endale näppe kurku toppinud, et tabletid välja oksendada, siis praegu ma seda enam teha ei julgenud, aga Olle ajas asja ära.
Kui Erik piima ja hapu mahlaga tagasi jõudis, toimetasin mina juba köögis ja praadisin kotlette. Isegi rasvahais ei ajanud mul südant enam pahaks ja korraga oli tekkinud selline pöörane söögiisu, et saada või Erik uuesti poodi toitu juurde tooma. Oliver oli juba keldris ja ladus mõned soolakurgid kaussi. Palusin tal ka kompotid üle vaadata.
„Seda et, kas enam polegi halb olla?“ küsis Erik imestunult.
Ma raputasin pead ja läksin tuppa,