Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa

käin nagu murumuna ja juuksed lohisevad järele, rääksin Erikule kotlette keerates.

      „Sa oled siis nagu Edgar Valteri loodud Poku,“ arvas Olle naerdes.

      „Olen jah.“ Ma kehitasin õlgu ja ladusin kotletid taldrikule. Korraga koputas keegi uksele. Erik läks vaatama ja tuli tagasi lühikest kasvu blondiiniga. Kui ma polnud Mariat esialgu ära tundnud, siis tema tundsin ma küll. Ta oli mu endine klassiõde Anu – meie kolhoosi zootehniku tütar. Ennast täis uhke plikatirts, kes alati vingus ja teisi solvas. Eriti mind, sest mul polnud ju kedagi, kes oleks minu eest seisnud. Mida ta nüüd siit tahab? Ometi katsusin jääda sõbralikuks nagu Erik, sest inimesed võivad ju aja jooksul muutuda, arvasin.

      Pakkusin Anule istet, kuid nagu Mariat ma teda kallistama ei tikkunud. Temast mul küll ühtegi head mälestust meeles polnud.

      „Te elate täitsa tavaliselt,“ kostis Anu peenutseva häälega. Üldse oli ta väga peen, stiilselt meigitud ja temast õhkus midagi, millest ma aru ei saanud. Ta käitumine oli väljapeetud, justkui kätte õpitud, sest ta tegi isegi Ollele komplimendi ja kiitis teda, kui äärmiselt kena ning armast noormeest, keda ootavat naistega suur tulevik.

      Esialgu oli poiss vait ja ma tänasin mõttes jumalat, et ta oma suud lahti ei tee, sest pagan seda teab, mis siis sealt tulla võib.

      „Aga kuidas me siis elama peame?“ küsisin Anule teed kallates. Napsu meil kodus polnud, ehkki Anu arvas, et tilgake viskit ei teeks talle paha selle sahmerdamise peale, et meid Rapla avarustest üles leida. Nimelt oli Anu tulnud bussiga ja läinud esialgu hoopis Kehtna poole, enne kui keegi ta ringi keeras ja õige raja peale tagasi juhatas. Ma küsisin, miks ta mulle ette ei helistanud, kuid Anu vastas, et Maria polnud talle numbrit andnud, vaid ainult juhatanud, kuidas minna, ja halas jälle olematu viski pärast.

      „Ma toon poest,“ lubas Erik ja läks koos Ollega riidesse panema.

      Jäime kahekesi. Ma ei osanud temaga millestki rääkida. Küsisin Anu perekonna, laste ja abikaasa kohta, kuid selgus, et tal polnud kedagi. Ei abikaasat, lapsi ega ka perekonda, sest emaga ta enam ei klappivat, isa kolis teise naise juurde ega tunne oma endise perekonna vastu üldse huvi. Kõik algas siis, kui meie väikses riigis toimusid suured muudatused ja see iseseisvaks sai. Isa kaotas töö, hakkas jooma ja ühel päeval läks lihtsalt minema. Nüüd pidi ta olema kusagil mingi veterinaar, aga täpsemalt Anu ei teadnud. Ainus, kellega ta suhtles, oli vanaema ja see pidavat oma „tütrekest“ väga hoidma, jutustas ta ja vaatas igatsevalt ukse poole. Ta ootas Oliveri ja Erikut. See asi tegi mind pisut murelikuks, aga ma surusin oma eelarvamuse tagaplaanile ja mõtlesin, et nüüd, kui oleme Anuga vanemaks saanud, on ka meie suhtlemine vabam.

      Anu rääkis, et aastaid tagasi oli ta väga hästi teeninud, kurameerinud ühe hispaanlasega, kuid mees oli ta täielikult lolliks teinud. Tema pärast oli Anu pankrotistunud ja ta oli kaotanud kõik saavutatu. Kaasa arvatud korteri südalinnas ja nüüd elab ta üürikorteris Laagris. Anu nuttis natukene, aga mind jättis see külmaks. Minu kohta olevat ta kuulnud Maria käest.