tähtis. Muidugi ei teinud halba ka see, et Harvardi üliõpilaste jaoks on sotsiaalne staatus reeglina väga oluline.
Zuckerbergi sõber ja kursusekaaslane Sam Lessin, kes oli üks esimesi teenusega liitujaid, räägib: „Harvardis valitseb täiesti uskumatu varjatud sotsiaalse konkurentsi õhkkond, mis on minu meelest üheks põhjuseks, miks Facebookil alguses nii hästi läks.”
Sündinud koorekiht, kes Harvardis õppis, lõi endast rahulolevalt ja ilma igasuguste süümepiinadeta Facebooki kontol maailma parima ja võimekaima inimese mulje. Amelia Lester tabas paar nädalat pärast Thefacebooki käivitamist oma artiklis naelapea pihta: „Ma ei imesta põrmugi, et just Harvardi üliõpilased võimalust end internetis reklaamida nii ahvatlevaks peavad. Enamik meist koostab keskkooli lõpus endast nii kaaluka elulookirjelduse ja sisseastumisavalduse kolledžisse, et see võiks iseseisvalt sumovõistluse kinni panna. Thefacebooki peamine eesmärk on anda inimestele võimalus maailmale näidata, kui vägevad ja tähtsad me oleme, ja seda oskavad Harvardi üliõpilased kõikidest paremini.”
On ka neid, kes arvavad, et selle taga, miks ja kuidas Zuckerberg Thefacebooki just Harvardis käivitas, on hämaramad lood. Nende meelest on Zuckerberg varas ja Thefacebooki idee töötasid välja hoopis ühed teised Harvardi õpilased. Kõige raevukamalt süüdistasid teda ideevarguses Cameron ja Tyler Winkelvoss ning Divya Narendra. Südikas kolmik väidab, et Zuckerberg varastas mitu nende ideed, kui nad palkasid ta Harvardi suhtlusvõrgustiku loomise projekti raames programmeerijaks. Kui paar kuud oli tööd tehtud, leidis Zuckerberg, et sellel projektil ei ole mõtet ja see ei lähe läbi. Ta lahkus nende meeskonnast ja varsti pärast seda asus Thefacebooki looma. See lahkheli oleks võinud Zuckerbergi tärkavale ettevõttele kalliks maksma minna. 2004. aasta aprilli keskpaigas, umbes kaks kuud pärast veebilehe käivitamist, hakkas mänedžer Saverin, kes end nüüd firma finantsjuhiks nimetas, astuma samme, et Thefacebook ettevõtteks vormistada.
Ta registreeris Florida äriregistris Thefacebooki osaühinguks. Osanikeks märgiti Zuckerberg, Moskovitz ja Saverin.
Ehkki esimeste nädalate jooksul ei olnud osaühingul mingit tuntust, hakkas Zuckerberg juba veebruari keskel saama telefonikõnesid inimestelt, kes soovisid tema ettevõttesse investeerida. Nad olid kuulnud veebilehe peadpööritavalt kiirest kasvust ja soovisid ka sellest pirukast tükikest saada. Lessin, kelle isa oli tuntud investor, kutsus Zuckerbergi semestri lõpus New Yorki edukate rahameeste ning finants- ja meediafirmade juhtidega kohtuma. Ühel sellisel kohtumisel juunis pakkus üks ärimees Zuckerbergile tema firma eest 10 miljonit dollarit. Mark oli just kahekümneseks saanud. Thefacebook oli neli kuud vana. Zuckerberg ei mõelnud hetkekski seda pakkumist vastu võtta.
2. Palo Alto
„Looja, käskija, juht ja riigivaenlane.”
2004. aasta kevadsemestri lõpuks oli Thefacebookiga üha rohkem tööd ja asjaajamist. Mai lõpus kuulus võrgustikku juba kolmkümmend neli kooli ja peaaegu 100 000 kasutajat.
2004. aasta juunis avas firma finantsjuht Severin firmale pangakonto ja kandis sinna jooksvate kulude katteks 10 000 dollarit oma raha. Samale kontole hakkasid kogunema ka reklaamist saadud tulud.
Umbes kuu aja eest oli ta ühendust võtnud firmaga Y2M, mis tegeleb kolledžite väljaannete veebilehtede reklaamipindade müügiga. Ka Saverin tahtis Thefacebookis reklaamipinda müüa ja kutsus Y2M-i esindaja koostöövõimalust arutama. Kohtumine oli juba mõned korrad edasi lükatud, kuna Markil ja Eduardol olid olnud eksamid või tööde esitamise tähtajad ukse ees. Kui Tricia Black Y2M-ist nendega lõpuks maha istus, esitas Zuckerberg talle Thefacebooki külastatavuse statistika.
„See ei saa õige olla,” sattus Black hämmeldusse. „See pole võimalik, et teie veebilehte nii palju külastatakse.”
Zuckerberg tegi ettepaneku, et nad paneksid mõneks päevaks oma monitooringutarkvara nende serverisse ja veenduksid ise, et reitinguandmed on õiged.
Jahmatamapanevad numbrid olid õiged. Black ja tema kolleegid olid rabatud. Y2M hakkas päevapealt Thefacebooki lehele klientide reklaambännereid panema ja võttis vaheltkasu umbes 30 protsenti. Üks esimesi reklaamijaid oli MasterCard, kes reklaamis spetsiaalselt kolledžiõpilastele mõeldud krediitkaarti. Nagu Y2M ja enamik turustajaid, olid ka MaserCardi firmajuhid tulemuste ja reklaami efektiivsuse suhtes skeptilised. Selle asemel, et lihtsalt reklaamipinna eest maksta, lepiti kokku, et MasterCard maksab neile ainult siis, kui mõni tudeng tänu Thefacebookis olevale reklaamile krediitkaarditaotluse täidab. Selleks hetkeks kasutati Thefacebooki umbes 12 koolis.
MasterCardi reklaamikampaania algas neljapäeval kell 17.00. Esimese päeva jooksul esitati neile kaks korda rohkem taotlusi kui nad olid kogu neljakuuliselt kampaanialt kokku oodanud. Thefacebookis oli reklaam täpselt õige sihtgrupi nina ees, milleks olid jõukad parimate ülikoolide tudengid. MasterCard jätkas reklaamimist.
Y2M-i juhid hakkasid aimama, et Thefacebooki näol on tegemist potentsiaalse kullaauguga ja suvel tekkis neil soov tükike sellest endale saada. Black koos ühe teise firmajuhiga kohtus Zuckerbergiga ja tegi investeerimisettepaneku. Mehehakatisest firmajuht lubas ettepanekut kaaluda, kuid ütles, et investeeringu suurus peab olema vähemalt 25 miljonit dollarit.
Y2M otsustas sellist investeeringut siiski mitte teha.
Zuckerberg jääb sellistes situatsioonides tavaliselt täiesti tuimaks. Enamasti on ta peadpööritavatele pakkumistele vaatamata ükskõikne ja napisõnaline. Y2M-ga tehtavast koostööst tulenevad eelised ei avaldanud talle mingit muljet. Juba siis oli tal üsna selge nägemus Thefacebooki potentsiaalist ja sellel ei olnud rahaga eriti mingit pistmist.
„Me suudame maailma muuta,” meenuvad Blackile Marki sõnad. „Ma usun, et võime maailma palju avatumaks muuta.”
Neid sõnu kuuldi tema suust järgnevate aastate jooksul üha uuesti ja uuesti.
Reklaamimüügi abil käibe suurendamine ei olnud Zuckerbergi jaoks nii oluline kui kasutajate rahulolu. Ta oli nõus reklaami avaldama, aga ainult tema enda tingimustel. Reklaamijad tohtisid kasutada vaid paari standardmõõtmetes reklaamiriba. Need, kes nõudsid eritingimusi, said eitava vastuse. Zuckerberg ei avaldanud ka selliste firmade reklaame, mis tema meelest ei olnud piisavalt nooruspärased ja mängulised, teiste hulgas öeldi ei sellistele ettevõtetele nagu Mercer Management Consulting ja Goldman Sachs. Zuckerberg lisas reklaamiribade juurde mõnda aega isegi tekste nagu „Meile need ka ei meeldi, aga see aitab meil arveid maksta”.
Y2M-i reklaamikonsultant Joshua Iverson ütles: „Mark ei tahtnud algusest peale oma veebilehele reklaame. Eduardo oli ärimees.”
Muidugi ei ole tänapäeval selles enam midagi erakordset, et veebilehe omanik ei ole reklaamist huvitatud. Craigslist ja Wikipedia olid tol ajal suurimad mittekommertslikud veebilehed.
Y2M püüdis Zuckerbergi veenda, et ta laiendaks Thefacebooki suurema õpilaste arvuga ülikoolilinnakutesse, näiteks Arizona ülikooli, aga Mark oli resoluutne ja tahtis piirduda peamiselt Ivy League’i ülikoolidega. Ainsateks eranditeks olid mõned üksikud teised koolid, kus õppisid tema sõbrad, kes olid palunud, et Zuckerberg ka nende kooli kaasaks. See hoidis kasutajateringi esimestel kuudel suhteliselt kitsana ja teenuse eksklusiivsena. Isegi reklaamijad ei saanud sinna sisse logida, kuna Zuckerberg nõudis, et veebilehe kasutajad oleksid ainult nende koolide tudengid, töötajad ja abituriendid, mida Thefacebook hõlmas. Firmade jaoks oli ennekuulmatu, et nad ei saa ise oma reklaame veebilehel näha.
Kõikidele raskustele vaatamata oli Black üha rohkem veendunud, et Thefacebooki helge tulevik on kindel. Pärast seda, kui Y2M-l osanikuks saada ei õnnestunud, hakkasid nad Saverini enda juurde täiskohaga tööle meelitama.
Zuckerberg ei pannud kõiki oma panuseid ainult Thefacebookile. Kuigi tema ootused olid üsna kõrged, ei olnud ta ikka veel päris kindel, et Thefacebookiga midagi väga suurt võiks saavutada. Ta suhtus sellesse nagu ühte järjekordsesse projekti, ehkki talle hakkas see üha rohkem põnevust pakkuma.
Ettevõtliku inimesena alustas ta veel üht uut projekti. Kuigi suurem osa Zuckerbergi vabast ajast kulus Thefacebookile, hakkas ta koos ühe teise andeka programmeerija Andrew McCollumiga töötama välja uut tarkvara nimega Wirehog. Inspireerituna muusika