Facebook: sotsiaalvõrgustiku efekt. David Kirkpatrick

USA-s käivitatud tõelisi sotsiaalvõrgustikke oli Club Nexus, mis sai alguse Stanfordi ülikoolist 2001. aasta novembris. Selle vähetuntud teenuse loojaks oli türklasest arvutitehnoloogia tudeng Orkut Buyukkokten. Teenuse eesmärgiks oli Stanfordi üliõpilaste sotsiaalsuse elavdamine. Poliitikateaduste üliõpilane Tyler Ziemann tegeles Club Nexuse projekti mittetehniliste aspektidega. Club Nexus oli revolutsiooniline veebileht ja pakkus palju erinevaid võimalusi – võib-olla isegi liiga palju. Kasutajad said luua oma pärisnimega profiili ja lisada profiilile oma parimad ülikoolisõbrad. Sõbrad, kes teenusega veel liitunud ei olnud, said automaatselt e-posti teel liitumiskutse. Liituda said ainult Stanfordi meiliaadressi omavad inimesed. See tagas selle, et kasutajad olid tõesti need isikud, kelleks nad end väitsid olevat. Teenuse vahendusel sai internetis vestelda, kutsuda sõpru üritustele, postitada reklaame ja avaldada oma mõtteid, pidada veebipäevikut ja kasutada otsingumootorit, et leida sarnaste huvidega inimesi ja mõttekaaslasi. Õpilased kasutasid seda õppegruppide koostamiseks, trennikaaslaste leidmiseks ja armusuhete loomiseks. Buyukkokten on ise uhkustanud, et tema loodud suhtlusvõrgustik erineb kõikidest varasematest: „Selle abil on võimalik lausa parteisid kokku panna.”

      Kuue nädalaga kogus Club Nexus Stanfordis 1500 liiget. Ülikoolis oli üldse kokku umbes 15 000 õpilast. Kui kasutajaid oli umbes 2500, hakkas teenuse kasutamine vähenema. Veebileht oli lihtsalt liiga keeruline. Buyukkokten oli andekas programmeerija ja laadis leheküljele kõikvõimalikke põnevaid rakendusi ja võimalusi, mis talle pähe tulid. See aga muutis veebilehe kasutamise keeruliseks ning kuna erinevaid võimalusi ja nupukesi oli liiga palju, sattusid kasutajad ilmselt segadusse.

      Pärast ülikooli lõppu, 2002. aastal, otsustasid Buyukkokten ja Ziemann oma veebilehe ettevõtteks vormistada. Kui nad mõistsid, et tudengite huvi nende veebilehe vastu on leige, langetasid nad osade inimeste meelest rumala otsuse – nad keskendusid vilistlastele.

      Nad lõid ettevõtte nimega Affinity Engines, mis hakkas turustama Club Nexuse veidi muudetud versiooni InCircle, mille sihtgrupiks olid kõrgkoolide vilistlased. Nende esimeseks kliendigrupiks oli Stanfordi Vilistlaste Selts. 2005. aastaks olid teenusega liitunud juba kolmekümne viie ülikooli vilistlasrühmad, teiste hulgas ka Michigani ülikooli vilistlased. Üsna varsti pärast Affinity Enginesi loomist lahkus Orkut Buyukkokten firmast ja läks tööle Google’isse. Umbes aasta pärast seda pöördus Buyukkokten Google’i tootejuhi Marissa Mayeri poole ja tutvustas talle uue sotsiaalvõrgustiku prototüüpi, mille ta nädalavahetusega programmeerinud ja kokku pannud oli. Mayer ja teised Google’i juhid, kes personali ettevõtlikkust ja algatust alati kahel käel toetasid, toetasid tema projekti. Google’i juhid tegid ettepaneku nimetada projekt „Eedeni aiaks” või „Paradiisiks”. Ühel päeval teatas tootmismänedžer ja Buyukkokteni kolleeg Adam Smith Mayerile, et Buyukkoktenile kuulub veebiaadress Orkut.com. Nii Smith kui Mayer teadsid, kui pühendunult Buyukkokten oma projekti kallal on töötanud ja otsustasid teenusele tema nime anda.