lisamise võimaluseta (foto lisamise võimalus tekkis hiljem).
Kõhn, keskmist kasvu ja hüperaktiivne Mark Pincus oli üks Friendsteri investoritest ja Hoffmani hea sõber. 2003. aasta mais, umbes samal ajal, kui Hoffman LinkedIni käivitas, avas Pincus veebilehe Tribe.net. See oli sotsiaalvõrgustik, kus kasutajad said luua teatud sarnaste huvidega inimestest koosnevaid „hõime”. Tribe.net-i loomise esialgne idee oli võimaldada tuttavatel teineteisele asju müüa. Hõimulik lähenemine sai aga üsna pea veebilehe kaubamärgiks. Teenusega liitusid näiteks iga-aastasel Nevadas toimuval festivalil Burning Man osalejad ja seksuaalvähemuste grupid, kes tahtsid pigem teineteisega lihtsalt suhelda kui midagi osta või müüa.
Sean Parker sattus San Francisco sotsiaalvõrgustike maffiasse. Ryze’i looja Adrian Scott oli üks esimesi, kes Napsterisse investeeris ja Tribe’i Pincus oli loonud Freeloaderi, mille käivitamise juures oli Parker 1994. aastal 15-aastasena praktikandina töötanud. Üsna varsti hakka Parker kogu selle seltskonnaga ja Friendsteri looja Abramsiga tihedalt läbi käima. Abramsist ja Parkerist said ruttu head sõbrad. Mida rohkem Parker tema seltsis aega veetis, seda enam hakkas talle Friendsteri idee meeldima. Ta hakkas Friendsteri kontorit väga tihti külastama. Parker aitas Abramsil investoreid leida ja paigutas Friendsterisse ka ise väikese summa raha. See toimus täpselt siis, kui teenus hakkas kasutajate arvu kasvu tõttu tõrkuma ja tekkisid tehnilised probleemid.
„Nägin kõrvalt, kuidas nad sõja kaotasid,” räägib Parker. „Nad muudkui korrutasid: „Ainult veel üks kuu, ainult kuu aega veel. Küll me selle tööle saame.”” (Friendster saadi küll hiljem korralikult tööle, aga USA turg oli juba uute tulijate poolt vallutatud. Nüüd elab Friendsteri kasutajatest umbes 60 protsenti Filipiinidel, Indoneesias ja Malaisias.)
2003. aasta suvel, mil Tribe.net ja LinkedIn kasvama hakkasid, hakkas üks asi Pincusele ja Hoffmanile muret tegema. Nad avastasid, et nüüdseks lõplikult välja surnud Sixdegreesile kuulunud patent oli uute omanike poolt oksjonile müüki pandud. Patendi sisuks oli sotsiaalvõrgustiku teenus, mis haldab kasutajakontosid ja andmebaasi, võimaldab liitujal oma isikliku konto luua ja e-posti teel uusi kasutajaid teenusega liituma kutsuda. Kui e-kutse saanud inimene kutse vastu võttis, lõi programm nende vahele kahesuunalise ühenduse. Sama süsteem on enamiku sotsiaalvõrgustike alustalaks.
Juristid selgitasid Hoffmanile ja Pincusele, et kui patent satub valedesse kätesse, võib juhtuda, et nad mõlemad on sunnitud oma firmad sulgema ja sama saatus võib tabada peaaegu kõiki sotsiaalvõrgustike haldajaid. Hoffman ja Pincus otsustasid, et proovivad patendi ise ära osta. Nad teadsid, et Friendster saab riskikapitali fondist mitu miljonit dollarit ja kartsid, et suuremate ressursside avanedes võib Friendster nende turuosale käpa peale panna. Patendi omamine oleks nende jaoks kaitsestrateegia osa. Läks aga nii, et ei Hoffmani ega Pincuse firma nõukogu polnud patendi ostuga nõus. Hoffman ja Pincus otsustasid oma raha mängu panna. Nad ei olnud ainsad, kes patendi omamises potentsiaali nägid. Yahoo hakkas taipama, et nad hakkavad sotsiaalvõrgustike laevast maha jääma. Nad liitusid oksjoniga ja tegid väga kõrge pakkumise. Hoffman ja Pincus olid aga valmis kiiremini maksma ja võitsid oksjoni 700 000-dollarilise pakkumisega.
Enda sõnul tahtsid nad seda, et patent ei satuks suuremate tegijate, nagu Yahoo või Friendsteri kätte. „Kartsime, et keegi ostab patendi ära ja kaebab kõik sotsiaalvõrgustikega tegelevad ettevõtted kohtusse,” räägib Hoffman. „Ostsime patendi eesmärgiga seda tärkavat ärivaldkonda kaitsta.”
Kaks ärimeest hakkasid tegelema San Franciscos uue internetiäri arendamisega, kui äkitselt tekkis 650 kilomeetri kaugusel Los Angeleses neile vägagi tõsiseltvõetav konkurent. Käivitati MySpace, mida võis Friendsteri klooniks nimetada – MySpace’i üks asutajatest Tom Anderson oli aktiivne Friendsteri kasutaja. Andersonil tekkis MySpace’i loomise idee, kui Friendster aeglaseks muutus ja pidevalt kokku jooksis. Kui neid ideevarguses süüdistati, kaitsesid nad end sellega, et erinevalt Friendsterist, millega liitumise üheks tingimuseks oli õige nime ja foto kasutamine, võidi MySpace’is esineda kellena tahes. MySpace’i teiseks autoriks oli Chris DeWolfe. Mõlemad olid tol ajal tööl kehvasti organiseeritud veebifirmas eUniverse, mis sokutas salaja kasutajate arvutitesse pahavara ja tegeles hinnalise ja küsitavalt reklaamitava kauba müügiga. Anderson ja DeWolfe võtsid omaks „solgitoru-hoiaku” – kui miski osutus internetis populaarseks, panid nad selle MySpace’i. Nende teenus käivitus 2003. aasta 15. augustil – kuus kuud pärast Friendsterit ja kolm kuud pärast Tribe.net-i. Lehekülg sisaldas veebimänge, horoskoope ja veebipäeviku pidamise teenust koos isikliku profiili loomise võimalusega. Friendsteri omanikul Abramsil oli selge ettekujutus, milline inimeste isikuandmetel põhinev veebileht peaks välja nägema ja mida sisaldama, aga MySpace oli pea kõiges järeleandlik. Teenuse kasutajatel ei olnud selle vastu midagi. Esiteks oli MySpace teenusega liitujate suhtes tunduvalt vähem valiv kui teised sotsiaalvõrgustikud. Liitumiseks ei olnud vaja kutset olemasolevalt liikmelt. Kasutaja võis avaldada oma õige nime ja võis soovi korral ka pseudonüümi kasutada. Kasutajatele meeldis MySpace’i puhul veel üks asi, mis ei olnud isegi tahtlik. Päris alguses tehtud programmiviga võimaldas kasutajatel oma profiilile alla laadida veebitarkvara HTML. Inimesed hakkasid seda kohe rõõmuga kasutama, et oma profiile lahedamaks muuta. Vabameelsed MySpace’i loojad märkasid, kui innukalt inimesed seda võimalust kasutasid ja leidsid, et nad olid teinud väga kasuliku apsaka. Just kasutajate poolt loodud veebidisain andiski MySpace’ile Times Square’i meenutava ja ülejäänud veebilehtedest eristuva väljanägemise – lehekülg kubises vilkuvatest piltidest ja nilbetest fotodest. Ehkki MySpace’i väljanägemine ei olnud taotluslik, muutus see veebilehe peamiseks peibutusvahendiks – võid esineda kellena tahes ja luua endale meelepärase disainiga profiili. Kuna MySpace’i kasutaja tegelikku isikut polnud alati võimalik tuvastada, oli väga keeruline piirata oma suhtlusvõrgustikku nii, et sinna kuuluksid ainult kasutaja tegelikud tuttavad ja sõbrad. Sõpru hakati täiesti umbropsu lisama – mida rohkem, seda uhkem. See muutus lausa võistluseks. Suhtlusportaali suunitlus muutus selgelt seksuaalseks, kuigi seal leidis aset arutelusid ka muudel teemadel. Friendsteri kasutajakontol pidi reeglina kasutama oma õiget nime, et leida üles ja suhelda inimestega, keda kasutaja tegelikult tundis. Anderson ja DeWolfe midagi sellist ei nõudnud.
Julia Angwin selgitab ettevaatlikult oma raamatus „Stealing MySpace” („MySpace’i vargus”), et veebilehe loojate ajastus oli ideaalne. Maailm oli ülemaailmse sotsiaalvõrgustiku jaoks valmis. Sixdegrees loodi liiga vara – puudus sobilik veebikeskkond.
Angwin märgib, et 2003. aastal kasvas interneti kasutajate arv USA-s 15 protsendilt 25 protsendile. Lairibaühenduse leiutamine ei tähendanud ainuüksi veebilehtede kiiremat avanemist, vaid muutis ka fotode üleslaadimise lihtsamaks. Digifotoaparaadid muutusid tavalisemaks ja taskukohasemaks. Üha rohkemate inimeste kodudes oli kiire lairiba-internetiühendus – kaasa arvatud neis peredes, kus kasvasid teismelised tütarlapsed. Kui Friendster ei oleks tohutu populaarsuse all kokku kukkunud, oleks ta selle turuosa võinud endale haarata, aga MySpace kasutas hetke ära ja täitis ise selle tühimiku.
Esialgu levis MySpace Andersoni ja DeWolfe’i Los Angelese tutvusringkonnas. Nad reklaamisid oma teenust klubides nii bändide kui ka publiku seas. Üsna peagi hakkasid LA ansamblid end MySpace’i kaudu reklaamima. Ei läinud kaua aega, kui kogu riigi muusikud MySpace’i võimalusi ära hakkasid kasutama. Koos bändidega liitusid MySpace’iga ka nende publik – teismelised.
MySpace oli suurepärane koht, kust leida infot ansamblite kohta, aga oli samas ka ilmselgelt seksuaalse alatooniga. MySpace hakkas kõikjal riigis korraldama MySpace’i pidusid. Nende selge sõnum oli järgmine: MySpace on digitaalne klubi, kus metsik käitumine on alati teretulnud. Üks Friendsterist tüdinenud naine, kes end Tila Tequilaks nimetas, liitus samuti MySpace’iga ja koos temaga liitus kogu tema fännklubi. Tila Tequila oli noor ja lopsakas Vietnami modell, kes ihkas tähelepanu. Tema profiili kaunistas suur hulk temast napis rõivastuses tehtud fotosid. Kuigi veebilehega liitumiseks pidi olema vähemalt 16-aastane, oli seal ohtralt palju nooremaid kasutajad, kes end lihtsalt vanemaks valetasid. Oli üsna tavaline, et 13-aastased tüdrukud postitasid endast veebilehele fotosid, kus neil peale rinnahoidja midagi seljas polnud. Alg- ja keskkoolides hakkasid moodustuma vanemate nõukogud, kes pidasid sotsiaalvõrgustiku ohtusid puudutavaid koosolekuid.
2004. aasta veebruaris, kui Thefacebook