sinna infot enda ja oma huvialade kohta, kasutada tuli oma pärisnime. Seejärel sai luua sõpradega elektroonilise suhtlusvõrgustiku. Kasutaja sai andmebaasist ka teiste inimeste profiile otsida ja paluda sõpradel end mõnele huvipakkuvale inimesele tutvustada. Sixdegreesil oli kaks olulist rakendust – üks neist oli „Võta minuga ühendust”. Kui sisestasid otsinguväljale kellegi nime, genereeris veebileht suhetekaardi ja näitas, milliste inimeste kaudu sa otsitava isikuga seotud oled ja kes on teie ühised tuttavad. Teine nupuke oli pealkirjaga „Lisa mind võrku”, mis aitas sul leida teatud iseloomuomaduste ja huvidega teisi teenuse kasutajaid. Näiteks Scarsdale’is elava arsti, kes armastab malet mängida. Weinreich on hiljem tõdenud: „Alustasime liiga vara, olime ajast ees. Kõige tähtsam on õige ajastus.”
Teenuse arendamine ja töös hoidmine oli kohutavalt kulukas. Firma palkas 90 töötajat, ostis hulga kalleid servereid ja Oracle’i andmebaasi haldamise tarkvaralitsentsid. Lisaks tuli maksta veebiarendusfirmadele Sapient ja Scient miljoneid dollareid, et nad rakendusi välja töötaks. Kust kogu see raha tulema pidi? Enamik inimesi kasutas teenust piinarikkalt aeglase internetiühendusega. Takistusi ja piiranguid oli veelgi – profiil sisaldas küll inimese nime, tööalaseid andmeid ja näiteks lemmikfilme, aga harva fotosid, kuna väga vähestel oli tol ajal digikaamera. Fotode puudumine oli nii terav probleem, et 1999. aastal mõtles Weinreich probleemi lahendamiseks paluda kasutajatel saata neile paberkandjal fotod, et töötajad võiksid ise need ise inimeste profiilidele lisada. Inimestele jäi arusaamatuks, kas Sixdegrees oli armusuhete või ärisuhete loomiseks mõeldud teenus või mõlemad. Probleemidele vaatamata oli Sixdreesiga liitunud 1999. aastaks 3,5 miljonit kasutajat ja üks suurem firma ostis selle 125 miljoni dollariga ära. Suurt kasumit ei õnnestunud sellega kunagi teenida ja 2000. aastal kahjumit tootev veebileht suleti.
Mõistes, et see on alles suhtlusvõrgustike algus, mitte lõpp, otsustas juristist Weinreich koos mõne äripartneriga patenteerida Sixdegreesi tehnilised uuendused. See patent mängib olulist rolli ka Facebooki ajaloos. Weinreich rääkis suhtlusvõrgustikest kui „tuleviku operatsioonisüsteemidest”. Ehkki Sixdegrees oli jää liikuma pannud, võttis aastaid, enne kui teised ettevõtjad suhtlusportaale looma hakkasid.
1999. aastal käivitasid kaks etnilise suunitlusega veebilehte BlackPlanet ja Asian Avenue teenuse, mis hõlmas ka piiratud võimalusi suhtlusvõrgustiku loomiseks. 2000. aasta 1. jaanuaril käivitus Rootsis suhtlusportaal LunarStorm. Koreas ülipopulaarne Cyworld alustas sotsiaalvõrgustiku loomisega 2001. aastal.
Sotsiaalvõrgustiku pisik jõudis Silicon Valley ringkondadesse alles 2001. ja San Franciscosse 2002. aastal. Enamik ettevõtjaid ja investoreid olid endiselt ehmunud 2000. aasta alguses käivitatud internetiettevõtete äkilisest käibe- ja tulude langusest. Paljud firmad suleti ning läksid pankrotti, valitses sünge meeleolu. 2001. ja 2002. aastal loodud uued veebifirmad leidsid väga harva investoreid. Mõned julgemad said aru, et Sixdegrees loodi lihtsalt liiga vara.
Veebifirma Plaxo, mille Sean Parker 2001. aastal koos sõpradega rajas, ei olnud suhtlusvõrgustik, aga omas sellega mitmeid sarnaseid jooni. Plaxo oli kontaktide haldamise teenus. Kui mõni uus teenusekasutaja oma kontaktid internetti üles laadis, saabus kõikidele nimekirjas olevatele e-posti aadressidele kutse teenusega liitumiseks. See võis küll tüütu olla, aga toimis piisavalt sageli. Parkeri idee sarnanes üsna palju Andrew Weinreichi Sixdegreesiga – lae oma Rolodexi kataloog üles ja me tegeleme su kontaktidega ise edasi. Parkerile meeldis Plaxo kontseptsioon, kuna see oli nagu viirus – üks kasutaja võis kohale meelitada terve rea uusi kasutajaid. Plaxol oli ka üks Facebooki seisukohast prohvetlik aspekt – see sisaldas unikaalset identifitseerimisinfot, mis põhines inimeste kontaktidel.
2001. aasta lõpus käivitas ettevõtja ja teerajaja Adrian Scott suhtlusvõrgustiku Ryze. Scott kavatses juba eos vältida kõiki Ryze’i suunitlusega seotud arusaamatusi ja kahtluseid. See ei olnud tutvumislehekülg. Sihtgrupiks olid äriinimesed. Nimi viitas ärikontaktide kasvule. Kasutajate profiilid sisaldasid tööalaseid saavutusi puudutavat infot ning veebilehe kaudu sai leida uusi äripartnereid ja kaasmõtlejaid. Raha kavatses ta teenida tasulise personali, konsultantide ja äripartnerite leidmise teenusega. Ehkki Ryze laialdast kasutamist ei leidnud, inspireeris see mitmeid järgmisi veebilehekülgede arendajaid.
Programmeerija ja Ryze’i kasutaja Jonathan Abrams sai sellest innustust luua veebileht, mis ei keskendu inimeste tööelule. Ta lõi suhtlusvõrgustiku Friendster. Kuigi see ei olnud otseselt tutvumislehekülg, pakkus see laialdaselt võimalusi kohtingukaaslaste leidmiseks. Abrams lootis Match.com-i kasutajad üle lüüa, sest tema teenus andis kasutajale suurema võimaluse sobiva inimese leidmiseks, kuna valida sai ka kasutajate sõprade sõprade seast. Kasutajatelt eeldati, et nad liituvad teenusega, avaldades oma õige nime ja Friendster pakkus omalt poolt tööriista, millega potentsiaalseid kaaslasi ja sõpru leida. Kasutajanime kõrval oli ka foto. See oli esimene läbimurre. Suhtlusvõrgustikus oli võimalik otsida näiteks sinu naabruses elavaid inimesi, kes olid su sõprade tuttavad. Kui kellegi pilt sulle meeldis, võisid temaga ühendust võtta. Kui Friendster 2003. aasta veebruaris käivitati, sai sellest kohe suur hitt. Mõne kuuga kasvas liitunute arv mitme miljonini. Teenusega liitumiseks pidi mõni olemasolev kasutaja sulle kutse saatma. Kutsete järele oli suur nõudlus. Üsna varsti hakati Friendsterist rääkima kui järgmisest Google’ist. Google pakkus Friendsteri eest omanikele koguni 30 miljonit dollarit, kuid pakkumine lükati tagasi.
Mark Zuckerberg sai samuti liitumiskutse ja võttis selle vastu. Friendsteriga liitusid ka paljud teised Harvardi üliõpilased, kaasa arvatud Winkelvossi kaksikud. Paistis, et Friendsterit saadab tohutu edu. Selle looja Abrams jõudis ajakirjade esikaantele. Esimese aasta keskpaigas hakkas aga kasutajate arv järjest kahanema. Kuna liitujaid ja veebilehe külastajaid oli miljoneid, muutusid serverid aeglaseks. Iga lehekülje avamiseks kulus vähemalt 20 sekundit. Lisaks hakkas sinna tekkima üha rohkem libakontosid. Paljud hakkasid looma profiile valenimega ja kasutasid profiilipiltidena multikategelasi ja ka näiteks koerapilte. Abrams oli resoluutne ja kustutas suure hulga libaprofiile ära.
Tehniliste probleemide lahendamiseks võttis firma 2003. aastal vastu kaks suurt investeeringut – kokku 53 miljonit dollarit Benchmark Capitalilt ja Kleiner Perkins Caufield & Byersilt.
Hiljuti käisin San Franciscos Friendsteri looja Abramsiga kohtumas, kes nüüdseks tegeleb veebipõhise kutsete saatmise äriga Socializr. Leidsin eest habetunud, patukahetseja ilmega, aga ikka veel peotujus oleva mehe. Kohe, kui sisse astusin, pakkus ta mulle tequila’t. Vaatamata mu korduvatele äraütlemistele katkestas ta veel mitmel korral intervjuu, et oma pakkumist korrata.
„Veebileht ei töötanud korralikult kaks aastat, see on fakt,” tõdeb Abrams, kui lõpuks asja kallale asume. Ta selgitab, et rida tehnilisi valehinnanguid takistas Friendsteri arengut. 2004. aasta märtsis kõrvaldasid investorid ta ettevõtte juhi ametist.
Abrams on üks hiilgavamaid sotsiaalvõrgustike loojaid, aga ta kahetseb, et ei viinud ellu päris omi, vaid teiste ideid. „Kontseptsioon ei olnud sugugi uus. Uued olid ainult disain ja mõned rakendused.”
Sean Parkeri sõnul on asjalugu järgmine: „Jonathan hammustas mõistatuse läbi. Tema sõnastas ja lõi tänapäevase sotsiaalvõrgustiku põhistruktuuri.”
Kui Friendster hakkas edu saavutama, püüdsid San Franciscos mitmed veebilehed sama saavutada. Igaüks neist püüdis inimesi omavahel veidi erinevalt ühendada. Üheks selliseks veebileheks oli Tickle, mis varem oli tegelenud testide ja küsimustike loomisega. Siis olid veel LinkedIn ja Tribe.net, mille käivitasid Abramsi sõbrad.
Üheks peamiseks Friendsteri investoriks oli Reid Hoffman, kes on sotsiaalvõrgustike ajaloos üsna keskne tegelane. 1997. aasta augustis käivitas ta tutvumisteenuse SocialNet, mis otsis sobivaid kohtingukaaslasi profiilile sisestatud info põhjal. Seda nimetatakse tihti ka kõige esimeseks sotsiaalvõrgustikuks, ehkki Hoffman nii ei arva. Ärina see ettevõtmine eriti edukaks ei osutunud (ehkki firma müügist said investorid oma raha tagasi). 2003. aasta mais ehk kolm kuud pärast Friendsteri sündi käivitas Hoffman LinkedIni – sotsiaalvõrgustiku äriinimestele. Hoffman leidis, et sotsiaalvõrgustikke kasutatakse peamiselt kahel eesmärgil – ärialaste ja isiklike suhete loomiseks. Seega oli ta veendunud, et ei paku Friendsterile mingit konkurentsi. LinkedIn, mis töötab veel tänapäevalgi,