Inglismaal Leedsis. 2008. aasta septembris loopis Michigani osariigis Grand Rapidsi linnas üle tuhande inimese kakskümmend minutit üksteist patjadega. Info padjasõja toimumise kohta said nad Facebookist. Avalikud padjasõjad said peagi kuulsaks kogu maailmas. Facebooki kasutajatest noored leidsid uue võimaluse, kuidas auru välja lasta.
Facebooki efekt on ka äärmiselt tõhus turustusvahend, aga sellel peatume hiljem põhjalikumalt. Facebooki efektil on tähendusrikas mõju ka meediale. Facebookis võib igaüks olla toimetaja, ajakirjanik, produtsent või levitaja. Iga inimene võib hakata mõneks meediategelaseks. Facebooki efekt võib tekitada ootamatu arutelu ja tõsta esile mõne päevasündmuse, laulu või YouTube’i video.
Ühel päeval, kui töötasin käesoleva teose kallal, ei olnud ma päevauudistele tähelepanu pööranud. Märkasin, et üks mu sõpradest oli Facebooki uudistelehele postitanud teate „Dow Jonesi indeks tõusis 3,5 %”. Varem oleks ma selle info saanud Yahoo uudistelehelt, raadiost või televiisorist. Mängutööstus, mis mängib Facebooki arengus olulist rolli, on selle juba ammu läbi hammustanud. Kõige populaarsemad mängud kasutavad Facebooki efekti enda huvides ära, mis on viinud selleni, et osa mänge mängib nädalas kuni 30 miljonit inimest.
PlayStation, Xbox, Nintendo ja Wii on eelmise põlvkonna mänguplatvormid. Nüüdseks on peaaegu kõik videomängukonsoolid võimelised ka Facebookiga ühendust looma.
Kuni Facebook muudkui kasvab ja kasvab ning kasutajate arv on ületanud juba 500 miljoni piiri, võiks küsida, kas Facebooki efektist ei võiks ka makroversioon sündida. Kas see võiks muutuda erinevate poliitiliste ja usuliste vaadetega maailmade sõjatandriks keskkondliku ja majandusliku krahhi keskel? Suhtlusvõrgustik, mis ühendab erinevatest riikidest ja rahvustest ning mis tahes usuliste vaadetega inimesi, ei saa ju halb asi olla. Või siiski saab?
Ma ei tea kedagi, kes usuks sama tulihingeliselt kui Peter Thiel, et Facebook aitab maailma ühendada. Thiel on geniaalne investor, kes on teeninud oma fondidele miljardeid, prognoosides õigesti nafta-, valuuta- ja aktsiahindade tõuse ja languseid. Ühtlasi on ta PayPali internetipõhise maksesüsteemi kaasasutaja ja endine juht. Nüüdseks on see müüdud eBayle. Ta oli esimene elukutseline investor, kes paigutas raha Facebooki. Ta tegi seda 2004. aasta suvel ja on sellest ajast saadik olnud ettevõtte nõukogu liige.
„21. sajandi esimese poole kõige olulisem investeerimisküsimus on see, kuidas toimub globaliseerumine,” rääkis Thiel. „Kui seda ei juhtu, pole maailmal mingit tulevikku. Sellisel juhul sünnivad konfliktid ja puhkevad sõjad. Tänapäeva tehnoloogia juures tähendab see planeedi õhku laskmist. Maailmas, kus globaliseerumist ei toimu, pole võimalik investeerida.”
Maailma ühe tippinvestori suust kõlavad need sõnad karastavalt.
„Seejärel tekib küsimus, kuhu oleks globaliseerumise käigus kõige mõistlikum investeerida. Võimalik, et Facebook on üks parimaid ilminguid, mis mul pähe tuleb.”
Teadsin Facebookist üsna vähe, kui 2006. aasta suvel helistas mulle suhtekorraldaja ja küsis, kas ma sooviksin kohtuda Mark Zuckerbergiga. Teadsin, et igav see kohtumine kindlasti ei oleks ja nõustusin.
Ajakirja Fortune tehnikaajakirjanikuna kohtusin erinevate tehnikaettevõtete juhtidega väga tihti, aga kui kõigest 21-aastane noormees saabus luksuslikku Itaalia restorani Gattopardo, mis asub Manhattani keskuses, oli esmapilgul raske uskuda, et ta on pidevalt kasvava tähtsusega tehnoloogiafirma tegevjuht. Ta kandis teksapükse ja T-särki, millel oli joonistus oksal istuvast linnust. Ta nägi nii uskumatult noor välja. Siis hakkas ta rääkima.
„Facebook on vahend,” rääkis ta tõsise häälega tõsist juttu. „Püüame tõsta efektiivsust, mis aitaks inimestel oma elukeskkonda paremini mõista. Meie eesmärk ei ole see, et inimesed võimalikult palju meie veebilehel aega viidaksid. Tahame, et see oleks nende jaoks meeldiv kogemus ja nad saaksid seal veedetud ajast maksimumi.”
Tema olekus ei viidanud miski sellele, et ta võiks nalja visata. Ta püüdis keskendunult mu tähelepanu oma firmal ja visioonidel hoida. See tal ka õnnestus.
Mida kauem ma tema juttu kuulasin, seda rohkem tekkis mul tunne, et vestlen mõne sellise eduka, tunduvalt eakama tegevdirektori või ettevõtjaga, kellega ma olin seni oma igapäevatöös kohtunud. Ütlesin talle sõbramehelikult, et ta oleks nagu firmajuhiks loodud. Enda meelest tegin talle tohutu komplimendi, mida ma kergekäeliselt kunagi ei tee. Tema aga hoopis solvus selle peale. Tema näost peegeldus põlgus ja vastikus.
„Ma pole iialgi tahtnud firmajuhiks saada,” tähendas ta mõne hetke pärast jahedalt. „Äri on minu jaoks lihtsalt vahend, mis aitab asju ellu viia.”
Ülejäänud intervjuu jooksul kõneles ta jätkuvalt viisil, milleks ainult keskendunud ja ettenägelikud ärimehed võimelised on.
Sellest hetkest alates olen veendunud, et Facebooki tähtsus ainult kasvab. Pärast seda kohtumist kirjutasin artikli pealkirjaga „Miks Facebook loeb?”.
Järgmise aasta jooksul kirjutasin Facebookist Fortune’is üha rohkem ja põhjalikumalt. Zuckerberg kutsus mind firma kontorisse, et anda eksklusiivintervjuu veebilehe muutumisest väljastpoolt tulevate tarkvararakenduste platvormiks. See artikkel hakkas kujundama uut muljet, mille Facebook maailmale jättis.
2007. aasta lõpuks olin uskuma hakanud, et Facebookist saab üks maailma tähtsamaid firmasid. Kui see tõesti nii on, kas siis keegi peaks sellest raamatu kirjutama?
Nüüdseks on 1400 töötajaga Californias Palo Altos asuva firma aastakäive ületanud miljardi dollari piiri. Zuckerberg, kes on nüüd 26-aastane, on endiselt firma tegevjuht. Tänu pühendumusele, heale strateegilisele mõtlemisele ja parajale annusele õnnele omab ta firmas endiselt absoluutset majanduslikku kontrolli. Kui see nii ei oleks, kuuluks Facebook kindla peale juba mõnele suurele meedia- või internetiettevõttele. Talle on firma eest korduvalt pakutud peadpööritavaid summasid, aga Zuckerbergi huvitab rohkem „asjade elluviimine” ja üha rohkemate teenusekasutajate leidmine kui selle abil rikastumine. Seni kui ettevõte on iseseisev, peegeldab see tema ideaale, isikupära ja väärtushinnanguid.
Facebook on sama lihtne, puhas ja korrapärane, nagu ta Zuckerbergi ühikatoas sündides oli.
Zuckerberg on juba pikka aega tundnud huvi elegantse veebikujunduse vastu. Oma isiklikul Facebooki kontol on ta huvidena kirja pannud järgmised asjad – avatus, asjade lõhkumine, revolutsioonid, infovoog, minimalism, asjade tegemine, loobumine ihast kõige ebaolulise järele. Vaatamata sellele, et firma looja üheks huviks on minimalism, on Facebookis palju sellist, mis kaldub pigem ülekülluse poole. Facebook on lakkamatult infost üleujutatud. Facebooki kasutajad postitavad sinna ühes kuus umbes 20 miljardit uut teemat – muuhulgas linke, uudisteartikleid, fotosid ja nõnda edasi. Mitte ühelgi veebilehel ei jagata nii palju fotosid kui Facebookis – seal avaldatakse üle kolme miljardi foto kuus. Lisaks postitatakse sinna lugematul hulgal triviaalseid mõtteavaldusi, kuulutusi, poliitilist provokatsiooni, sünnipäevaõnnitlusi, kutseid, solvanguid, iroonilisi märkuseid, meelitusi, halbu nalju, filosoofilisi mõttekäike, „müksamisi” pole mõtet lugedagi. Loomulikult on Facebookis ka päris palju ebaolulist.
Facebooki ei loodud selleks, et see asendaks näost näkku suhtlemist. Ehkki paljud seda niimoodi ei kasuta, on Facebook algusest peale Zuckerbergi ja tema kolleegide poolt selleks loodud, et see oleks tööriist, mis aitaks elavdada läbikäimist inimeste vahel, kes teineteist päriselt tunnevad ja on ka päriselus kohtunud – sõbrad, töökaaslased, klassikaaslased, sugulased. Nagu käesolevas raamatus üksipulgi selgitan, on see peamine erinevus Facebooki ja teiste sarnaste teenuste vahel ning on firmale lakkamatult ohtralt probleeme tekitanud.
Facebooki efekti tajuvad inimesed oma igapäevases elus intiimsel tasemel ja üsna väikeses kasutajagrupis. Facebook võib muuta suhtlemise efektiivsemaks, suurendada familiaarsust ja inimestevahelist lähedust. Paljud su sõbrad saavad sinu kohta näiteks teada, et kavatsed õhtupoolikul poodi minna, ehkki sa ei saada seda infot ise neile, seda teeb Facebooki tarkvara. Sõbrad võivad sulle öelda, et tahavad sinuga seal kokku saada ja ilmuvadki kohale.
Kui Facebooki kasutataks nii, nagu see esialgselt mõeldud oli – luua tihedamaid sidemeid ja võimaldada aktiivsemat suhtlust