kasutajatest elab väljaspool Ameerika Ühendriike. Facebooki globaalse monitooringu põhjal, mis on avaldatud veebilehel InsideFacebook.com, on Facebooki kasutajatest umbes 108 miljonit ameeriklased ehk 35,3 protsenti Ameerika elanikkonnast. See on küll muljet avaldav, aga Kanada rahvastikust kasutab Facebooki 42 protsenti. Hetkel on kõige rohkem kasutajaid endiselt USA-s, järgmised kümme riiki on Suurbritannia, Türgi, Indoneesia, Prantsusmaa, Kanada, Itaalia, Filipiini vabariik, Hispaania, Austraalia ja Colombia.
Kümme riiki, kus aasta jooksul Facebooki kasutajate arv kõige kiiremini kasvas, on Taiwan, Filipiini vabariik, Vietnam, Indoneesia, Portugal, Tai, Brasiilia, Rumeenia, Leedu ja Tšehhi vabariik.
Erinevalt kõikidest teistest internetitehnoloogia ettevõtetest lähtub Facebook täielikult ja ainult inimestest. See on internetiplatvorm inimestele, et nende elu rikastada. See on uus suhtlusvorm, täpselt nagu seda olid kunagi MSN, elektronpost, telefon ja telegraaf.
Interneti alguspäevil räägiti, et lõpuks on igal inimesel oma kodulehekülg. Nüüd on see juhtumas, ainult et iga kodulehekülg on sotsiaalvõrgustiku osa. Facebook ühendab neid kodulehti nii, et see võimaldab meil täiesti uusi asju teha.
Samas äratab Facebooki ulatus, kiire kasv ja sotsiaalne läbimurre keerulisi sotsiaalseid, poliitilisi ja regulatiivseid küsimusi.
Kuidas muudab Facebook kasutajate inimsuhteid väljaspool internetimaailma?
Kuidas reageerivad repressiivsed valitsused sellisele kodanikualgatusele ja rahva käes olevale võimule?
Kas nii laiaulatuslikku teenust peaks reguleerima või kuidagi piirama?
Mis tundeid meis äratab täiesti uus suhtlusvorm, mida kasutavad sajad miljonid inimesed, aga mida kontrollib ainult üks firma? Kas me võtame suure riski, kui avaldame endast nii palju isiklikku infot ühele kommertsettevõttele?
Pinged nende küsimuste ümber kasvavad koos Facebooki kasutajate arvuga.
Käesolevas raamatus just nendel teemadel juurdlengi.
Selleks et aduda, kuidas Facebookist nii tohutu ettevõte sai ja milliseks ta veel areneda võib, peab esmalt mõistma, kuidas see kõik Cambridge’is ülikooli ühikatoas ühe rahulolematu ja tähtsusetu 19-aastase koolipoisi vaimusünnitisena alguse sai.
1. Algus
„Avasime Harvardi üliõpilaste jaoks Thefacebooki.”
Teise kursuse üliõpilane Mark Zuckerberg saabus 2003. aasta septembris Harvardi ülikooli ühiselamutuppa, vedades enda järel tahvlit, nohikute vältimatut abivahendit ajurünnakute tarvis. Tahvel oli suur ja kohmakas nagu paljud ideedki, mis sellele kirja pandi. Nelja inimese ühiskorteris oli ainult üks piisavalt suur sein, millele see ära mahtus – esikusein. Infotehnoloogia tudeng Zuckerberg hakkas kritseldama.
Sein muutus valemite, noolte ja numbrite mitmevärviliseks virvarriks. Zuckerberg seisis esikus ja jõllitas seda kõike, viltpliiats ühes käes, ja litsus end aeg-ajalt vastu seina, kui keegi temast mööda tahtis pääseda. Vahepeal tuli tal oma magamistoa ukse juurde taganeda, et kaugemalt paremat üldpilti saada.
„Ta tõesti armastas seda tahvlit,” meenutab Dustin Moskovitz, üks kolmest Zuckerbergi korterikaaslasest. „Ta tahtis alati kõik ideed tahvlile kirjutada ja üles joonistada. Ka siis, kui see tegelikult tal mõtetes mingit korda ei aidanud luua.”
Paljud tema ideed olid seotud uue internetiteenusega.
Ta kulutas tarkvarakoodide kirjutamisele lugematu hulga tunde, kuigi tal oli vaja ka muudeks aineteks õppida. Magamine polnud kunagi mingi prioriteet. Kui ta ei olnud tahvli juures, istus ta lummatult ekraani vahtides elutoas arvuti taga. Kõikjal tema ümber vedeles tühje pudeleid ja toidupakendeid, mida ta polnud vaevunud ära viskama.
Kooliaasta esimesel nädalal pani Zuckerberg kokku internetitarkvara, millele ta andis nimeks Course Match. See oli väike ja süütu projekt, mida ta lihtsalt lõbu pärast tegi. Programmi eesmärk oli aidata õpilastel valida klassikaaslasi ja kursusi selle põhjal, kes neid veel valinud on. Õppeainele klõpsates nägi, millised õpilased selle valinud on ja nimele klõpsates nägi, mis ained õpilane valinud on. Kui sinu pinginaabriks oli topoloogialoengus kena tüdruk, võisid vaadata, kas ta on järgmiseks semestriks näiteks ka sinuga sama diferentsiaalgeomeetria loengu valinud.
Zuckerberg ütles hiljem väikese uhkusega hääles, et see võimaldas „läbi õppeainete inimestega kontakti saavutada”. Sajad õpilased hakkasid Course Matchi kohe kasutama. Harvardi üliõpilased, kelle jaoks staatus väga tähtis on, hindasid loenguid selle järgi, kes seal osalesid. Zuckerberg oli loonud programmi, mis neile täpselt sobis ja mida nad kasutada tahtsid.
Mark Zuckerberg oli lühikest kasvu ja sale. Ta oli tõsimeelne introvert, kelle lokkis tumedad juuksed ja tedretähniline nägu meenutasid pigem 15-aastast kui 19-aastast poissi. Ta kandis alati lohmakaid teksapükse, kummisandaale (ka talvel) ja T-särki, millel ilutses tavaliselt mõni nutikas pilt või hüüdlause. Sellel perioodil võis teda eriti tihti näha särgis, millel oli pilt väikesest pärdikust ja tekst „Code Monkey”.
Ta võis võõras seltskonnas üsna vaikne olla, aga see mulje oli petlik. Tal oli kombeks alles siis sõna võtta, kui teine kõneleja oli oma jutu lõpetanud. Ta tavatses jõllitada. Ta põrnitses üksisilmi seda, kes parajasti rääkis ja oli ise täiesti vait. Kui kõnelejal õnnestus talle midagi huvipakkuvat öelda, ladus ta lõpuks ka oma ideed lagedale ja sõnu tuli ojadena. Kui keegi liiga pikalt rääkis või tema jutt Markile endastmõistetavana tundus, hakkas ta rääkijast justkui läbi vaatama. Kui kõneleja oma jutu lõpetas, mõmises Mark: „Jajah,” seejärel vahetas jututeemat või pöördus minekule.
Zuckerberg on äärmiselt arutleva mõtteviisiga ja kohati lausa ekstreemne ratsionalist. Tema käekiri on korrapärane ja imepisike. Aeg-ajalt täitis ta selle käekirjaga terveid kaustikuid, pannes kirja oma pikki ja põhjalikke mõttekäike.
Tüdrukuid võlus tema üleannetu naeratus. Seda, et tal pruuti ei olnud, juhtus haruharva. Tüdrukutele meeldis tema enesekindlus, huumorimeel ja igasugune aukartuse puudumine.
Tavaliselt oli talle nagu näkku kirjutatud „ma tean, mida ma teen”.
Zuck, nagu teda kutsuti, oli jätnud endast mulje, et kõik, mida ta ette võtab, ka õnnestub. Seni on see kahtlemata nii olnudki.
Kaks aastat varem Harvardisse sisse astudes oli ta keskkoolis saadud kiituskirjade ja auhindade all lausa lookas. Ta oli saanud aukirju matemaatikas, astronoomias, füüsikas ja võõrkeeltes. Lisaks oli ta vehklemisvõistkonna kapten ja kõige väärtuslikum meeskonnaliige ning oskas prantsuse, heebrea, ladina ja vanakreeka keeles lugeda ning kirjutada. (Tema aktsent oli kohutav ja ta ütles ikka naljatamisi, et valis vanad keeled, et ei peaks nendes keeltes rääkima.)
Harvardi sotsiaalne staatus ei olnud tema jaoks hirmuäratav ega tundmatu. Mark oli käinud
Phillips Exeteri akadeemias, kust minnakse tavaliselt edasi õppima Ivy League’i eliitkõrgkooli. Ta saadeti sinna New Yorgi Dobbs Ferry keskkoolist, kust ta pärast kaht aastat lahkuda tahtis, kuna tal hakkas seal igav.
Zuckerberg on neljalapselise pere teine laps ja ainuke poiss. Tema isa on hambaarst ja ema psühholoog. Tema isakodu on küll nende elurajoonis üks suuremaid, aga sellegipoolest üsna tagasihoidlik. Keldrikorrusel asub hambaarsti kabinet, millest suure osa võtab enda alla tohutu akvaarium. Marki isa kutsutakse „valutuks doktor Z-ks”. Kodulehel on hüüdlause „Me aitame argpükse” ja vastuvõtu ukse kohal on naljakas pilt, millel on hirmust kange patsient.
Marki õde, nagu Mark isegi, on akadeemiline täht. (Tema vanem õde Randi on Facebooki turundusjuht.) Zuckerbergile on juba väikesest peale tehnika huvi pakkunud, tema bar mitzvah’ teema oli „Tähtede sõda”.
Korter, kus Zuckerberg õpingute ajal elas, oli Kirkland House’is üks väiksemaid. Korteris oli kaks magamistuba, mõlemasse mahtus ainult üks nari ja väike kirjutuslaud. Zuckerbergi toakaaslane oli Chris Hughes. Chris oli kena heledate juustega kirjandus- ja ajalootudeng, kes ei varjanud, et on gei ja tundis huvi avaliku halduse vastu.
Nad lammutasid nari laiali,