tõi mulle mõningat kergendust ja mu teenril oli peagi võimalik mu vihjete ning väikeste kingituste järgi taibata, millest ta pidi oma isandaga rääkima, kui ta õhtuti temal saapaid jalast kiskus. Vahel juhtusin tänaval kohtama mõnd Ožoginite perekonnaliiget, Bizmjonkovit, vürsti… Vürsti ja Bizmjonkoviga me tervitasime üksteist, aga juttu ei alustanud. Liisat nägin ainult kolm korda: üks kord koos emaga moekaupluses, teine kord lahtises kalessis – koos isa, ema ja vürstiga, kolmas kord kirikus. Muidugi mõista ei söandanud ma talle ligi minna ja vaatasin teda vaid eemalt. Kaupluses oli ta väga toimekas, kuid lõbus… Ta tellis endale midagi ja passitas hoolega paelu. Memm silmitses teda, käed kõhul ristis, nina püsti, ja naeratas rumalalt ning andunult, nagu see on lubatud ainult armastavaile emadele. Kalessis oli Liisa vürstiga… Ma ei unusta iial seda kohtumist! Vanad Ožoginid istusid kalessi tagumisel istmel, vürst ja Liisa ees. Liisa oli kahvatum kui harilikult, ta põskedel võis vaevalt märgata kaht roosat triipu. Ta oli end pooleldi vürsti poole pööranud; sirgele paremale käele toetudes (vasakus hoidis ta päevavarju), pea õrnalt viltu, vaatas ta oma ilmekate silmadega otse vürstile näkku. Sel silmapilgul kuulus ta täielikult vürstile, oli end jäägitult tema hoolde usaldanud. Ma ei jõudnud hästi vürsti nägu näha – kaless vuras liiga kiiresti mööda kuid mulle tundus, et ka tema oli sügavalt liigutatud.
Kolmas kord nägin ma Liisat kirikus. Polnud möödunud rohkem kui kümme päeva sellest, mil olin teda kohanud vürstiga kalessis, ja mitte üle kolme nädala minu duellist. Asjatoimetused, milleks vürst oli O-sse saabunud, olid juba lõpetatud, kuid ta viivitas ikka veel ärasõiduga: Peterburi teatas ta, et on haige. Linnas oodati iga päev, et ta astub ametliku ettepanekuga Kirilla Matveitši ette. Ma ise ootasin ainult seda viimast hoopi, et jäädavalt kaduda. O. linn oli mulle vastikuks läinud. Ma ei suutnud kodus paigal püsida ja hulkusin hommikust õhtuni ümbruskonnas ringi. Ühel hallil, vihmasel päeval, kui olin tagasiteel jalutuskäigult, mille vihm oli katkestanud, astusin sisse kirikusse. Õhtune jumalateenistus oli just alanud, rahvast oli üsna vähe. Ma vaatasin ringi ja märkasin järsku ühe akna lähedal tuttavat profiili. Ma ei tundnud seda algul ära: kahvatu nägu, kustunud pilk, aukus põsed, kas tõesti see oli seesama Liisa, keda olin näinud kahe nädala eest? Vihmamantel ümber, ilma kübarata, seisis ta külmas valguses, mis langes temale kõrvalt laiast valgest aknast. Pilk ainiti ikonostaasile suunatud, näis ta püüdvat palvetada, vabaneda mingist loiust kangestusest. Paks punapõskne tšerkessikuues teenripoiss, kollased padrunid rinnal, seisis, käed seljal, tema taga ja silmitses unise nõutusega oma preilit. Ma võpatasin, tahtsin juba Liisa juurde astuda, kuid peatusin. Piinav eelaimus ängistas mu rinda. Kuni jumalateenistuse lõpuni ei teinud Liisa ühtki liigutust. Rahvas oli läinud, köster hakkas kirikut pühkima, aga tema ei liikunud ikka veel paigast. Teenripoiss lähenes talle, ütles midagi, puudutas tema riideid. Liisa vaatas ringi, tõmbas käega üle näo ja läks minema. Ma saatsin teda eemalt koduni ja pöördusin tagasi oma koju.
«Ta on kadunud!» hüüdsin ma oma tuppa astudes.
Ausa inimesena ei tea ma siiamaani, millised mu tunded tookord olid. Mäletan, ma viskusin, käed ristis, diivanile ja puurisin pilgu põrandasse; kuid ma ei tea, oma hingevalus olin ma justkui millegagi ka rahul… Ma ei tunnistaks seda mingil tingimusel, kui ma ei kirjutaks iseenda jaoks… Mind lausa närisid piinavad, kohutavad eelaimused… ja kes teab, võib-olla oleksin ma väga pettunud olnud, kui need ei oleks täide läinud. «Niisugune on see inimese süda!» hüüataks nüüd väljendusrikka häälega mõni keskmistes aastates vene kooliõpetaja, rasvast nimetissõrme üles tõstes, mida ehib karneooliga sõrmus. Kuid mis on meil tegemist sellega, mida arvab väljendusrikka häälega ja karneoolsõrmusega vene kooliõpetaja?
Olgu kuidas on, igatahes mu eelaimused olid õiged. Järsku levis linnas teade, et vürst olevat Peterburist käsu saanud ja ära sõttnud; et ta olevat ära sõitnud Kirilla Matveigile või tema abikaasale mingisugust ettepanekut tegemata ja et Liisal ei jää nüüd muud üle kui oma elu lõpuni tema truudusetust taga nutta. Vürsti ärasõit tuli täiesti ootamatult, sest nagu minu teener kinnitas, ei olevat tema kutsaril veel eelmisel päeval oma isanda kavatsusest aimugi olnud. See uudis ajas mind kihevile. Ma panin end otsekohe riidesse ja pidin juba Ožoginite poole ruttama, kuid asja üle lähemalt järele mõeldes viisakana olevat järgmise päevani oodata. Muide, ma ei kaotanud sellega midagi, et koju jäin. Samal õhtul astus minu poole sisse keegi Pandopipopulo, läbisõidul juhuslikult O-sse pidama jäänud kreeklane, suurekaliibriline keelepeksja, kes oli enam kui keegi teine minu vastu tigedust täis läinud minu duelli pärast Vürstiga. Ta ei andnud isegi mu teenrile aega oma tulekust teatada, vaid lausa tormas tuppa, pigistas kõvasti mu kätt, vabandas tuhat korda minu ees, nimetas mind suuremeelsuse ning julguse eeskujuks, kujutas vürsti kõige mustemais värvides, ei säästnud vanu Ožogineid, keda saatus oli tema arvates teenitult karistanud; torkas möödaminnes ka Liisat, suudles mind õlale ja kadus. Ma sain temalt muide teada, et krahv, en vrai grand seigneur [Tõeline härrasmees (pr. k.).], olevat ärasõidu eel Kirilla Matveitši delikaatse vihje peale vastanud külmalt, et ta ei kavatsevat kedagi petta ega mõtlevatki abielluda, tõusnud püsti, kummardanud ja olnudki läinud…
Järgmisel päeval külastasin Ožogineid. Poolpime toapoiss kargas minu ilmumisel välgukiirusel pingilt üles, ma käskisin teatada oma tulekust. Ta lippas minema ja tuli otsekohe tagasi: et olge lahked, palutakse sisse astuda. Ma astusin Kirilla Matveitši kabinetti… Homseni.
Niisiis ma astusin Kirilla Matveitši kabinetti. Ma annaksin palju selle eest, kui keegi võiks nüüd mulle näidata mu enda nägu sel silmapilgul, kui see auväärne ametnik kärmesti oma buhhaara hommikumantli hõlmad vaheliti lõi ja väljasirutatud kätega mulle vastu tuli. Minust vist lausa uhkas malbet võidurõõmu, heatahtlikku osavõtlikkust ja piiritut suuremeelsust… Ma tundsin ennast just nagu mingi Scipio Africanus. Ožogin oli ilmselt hämmeldunud ja murelik, hoidus mulle otsa vaatamast ja tatsas ühe koha peal. Ma märkasin samuti, et ta rääkis kuidagi ebaloomulikult valjusti ja üldse väga ebamääraselt: ebamääraselt, kuid õhinal palus minult vabandust, tegi korraks ebamääraselt juttu ärasõitnud külalisest, lisas mõned üldised ning ebamäärased märkused maiste hüvede petlikkusest ja muutlikkusest, ning tundes järsku endal pisaraid silmi tulevat, nuusutas kähku tubakat, arvatavasti selleks, et ma ei teaks õiget põhjust, mis teda silmi vesistama sundis… Ta kasutas rohelist vene tubakat, teatavasti aga toob see taim isegi ättide laugele pisarad, mille läbi inimese silm vaatab tükk aega tömbilt ning mõttelagedalt. Loomulikult kohtlesin ma vanahärrat üpris ettevaatlikult, küsisin tema abikaasa ja tütre tervise järele ning viisin siis osavalt jutu huvitavale viljavaheldusliku põllupidamise küsimusele. Ma olin argipäevaselt riides, kuid leebe viisakuse ja vagura heatahtlikkuse tõttu, mis mind täitis, oli mul niisugune pidulik ning reibas tunne, nagu oleks valge vest seljas ja valge lips ees. Ainult üks asi tegi mind rahutuks: mõte kohtumisele Liisaga… Ožogin tegi viimaks ise ettepaneku mind oma naise juurde viia. See heasüdamlik, kuid rumal naine läks mind nähes kangesti ähmi täis; kuid tema aju ei olnud suuteline kaua ühte ja sedasama muljet säilitama, seepärast rahunes ta õige pea. Viimaks nägin ma Liisat… Ta tuli tuppa…
Ma arvasin, et leian tema eest häbistatud, kahetseva patusena, ja manasin juba varakult oma näole ülimalt lahke, julgustava ilme… Milleks valetada? Ma armastasin teda tõepoolest ja ihkasin õnne andestada talle, sirutada talle käsi; kuid mu kirjeldamatuks imestuseks pahvatas ta vastuseks mu paljutähendavale kummardusele külmalt naerma, sõnas hooletult: «Aa? See olete teie?» ja pööras mulle otsekohe selja. Tõsi küll, tema naer tundus sunnitud olevat ja igatahes sobis halvasti tema väga kõhnaks jäänud näoga kuid ometi ei olnud ma niisugust vastuvõttu oodanud… Ma vaatasin teda imestusega milline muutus oli temaga toimunud! Endisel lapsel ja sel naisel ei olnud omavahel midagi ühist. Ta oli justkui suuremaks kasvanud, sirgunud; kõik ta näojooned, eriti huuled, olid nagu kindla kuju omandanud… vaade oli sügavam, kindlam ja tumedam. Ma istusin Ožoginite pool lõunani. Liisa tõusis vahel, lahkus toast ja tuli jälle tagasi, vastas rahulikult küsimustele ega teinud sihilikult minust väljagi. Ta tahtis mulle tunda anda, et ma ei vääri isegi tema viha, ehkki oleksin peaaegu tema armsama surmanud. Lõpuks katkes mu kannatus: mürgine vihje pääses lendu mu huulilt… Ta võpatas, heitis mulle kiire pilgu, tõusis püsti ja lausus akna juurde minnes kergelt