Bizmjonkov hoidis minust eemale. Mulle tundus juba siis, et ta oli mu saatusekaaslane, et ka tema armastas Liisat. Kuid ta ei vastanud iial mu vihjetele ja üldse rääkis minuga vastumeelselt. Vürst kohtles teda väga sõbralikult, võib öelda – pidas temast koguni lugu… Ei Bizmjonkov ega mina ei seganud vürsti ja Liisat. Kuid tema ei hoidnud nende eest kõrvale nagu mina, ei põrnitsenud vihaselt ega olnud löödud, vaid liitus nendega meelsasti, kui nad seda soovisid. Tõsi küll neil juhtudel ei olnud ta just eriti nobe nalja tegema, kuid ka varemalt oli tema lõbususes midagi tasast olnud.
Niiviisi möödus ligemale kaks nädalat. Vürst ei olnud üksnes kena välimusega ja tark, ta mängis ka klaverit, laulis, joonistas üsna korralikult, oskas jutustada. Tema pealinna kõrgema seltskonna elust võetud anekdoodid avaldasid kuulajaile alati sügavat muljet, seda sügavamat, et ta ise justkui ei leidnud neil erilist täbendust olevat…
Selle nii-öelda lihtsa knihvi tulemuseks oli, et vürst oma lühiaegse O. linnas viibimise jooksul võlus täielikult ära kogu sealse seltskonna. Meiesugust stepielanikku on kõrgema seltskonna inimesel alati väga kerge ära võluda. Vürsti sagedased külaskäigud Ožoginite poole (ta veetis nende juures õhtuid) äratasid muidugi teistes härrades, aadlikkudes ja ametnikkudes kadedust. Kuid vürst kui mondäänne ja tark mees ei jätnud neist ühtki kõrvale, käis ära igaühe pool, ütles igale prouale ja preilile kas või ühegi lahke sõna, laskis end kostitada keeruliste raskete toitudega ja toredaid nimetusi kandvate viletsate veinidega – ühesõnaga, käitus eeskujulikult, ettevaatlikult ning osavalt. Vürst N. oli juba sünnipäraselt rõõmsaloomuline, seltskondlik ja armastusväärne inimene, lisaks ka veel teadliku arvestuse tõttu: miks ta siis ei oleks pidanud täiel määral ja kõiges edukas olema?
Tema saabumisest peale leidsid kõik, kes majas olid, et aeg lendab haruldase kiirusega, kõik läheb toredasti. Vana Ožogin tegi küll, nagu ei märkaks ta midagi, kuid arvatavasti hõõrus endamisi käsi niisugusele väimehele mõeldes. Vürst ise ajas kogu seda asja väga vaikselt ning viisakalt, kuni järsku üks ootamatu sündmus…
Homseni. Täna olen ma väsinud. Need mälestused erutavad mind isegi hauaäärel. Terentjevna leidis täna, et mu nina hakkab juba teravaks minema; see aga olevat halb märk.
Lood olid nii, nagu eespool öeldud. Vürst ja Liisa armastasid teineteist, vanad Ožoginid ootasid, mis asjast saab; Bizmjonkov oli kohal – midagi muud ei ole tema kohta öelda; mina visklesin nagu kala kuival ja hoidsin silmad kõigest väest lahti. Mäletan, ma seadsin endale tol ajal ülesandeks, et ei lase Liisal vähemalt võrgutaja kütkeis hukkuda ja hakkasin seetõttu erilist tähelepanu pöörama toatüdrukutele ning saatuslikule «tagatrepile», ehkki ma teisest küljest vahel unistasin öid läbi sellest, millise liigutava suuremeelsusega ma mõne aja pärast sirutan käe petetud ohvrile ja ütlen talle: «See salakaval mees pettis sind, aga mina olen su ustav sõber unustagem möödunu ja olgem õnnelikud!» Järsku aga levis kogu linnas rõõmustav uudis: maakonna aadlipeamees kavatseb kõrgeauliseikülalise auks oma mõisas Gornostajevkas ehk Gubnjakovis suure balli korraldada. Kutse said kõik O. linna aukandjad ja võimumehed, alustades politseiülemast ja lõpetades apteekriga, haruldaselt enesega rahuloleva sakslasega, kel oli kange tahtmine end puhta vene keele rääkijana näidata, mistõttu ta alatasa ja täiesti sobimatus kohas kõvu väljendusi kasutas. Algasid kombekohased kohutavad ettevalmistused. Üks kosmeetikapoodnik müüs ära kuusteist tumesinist purki pumatit pealkirjaga «á la jasmiin» [«Jastniin» (pr. k.)], kahe i-ga. Preilid valmistasid endale piinavalt pigistava teravnurkselt rinna alla vajutava vöökohaga jäiku kleite; emad püstitasid tanude nime all endale pähe mingeid hirmuäratavaid kaunistusi; isadel oli suurest askeldamisest, nagu öeldakse, võhm väljas… Viimaks jõudis oodatud päev kätte. Kutsutute hulgas olin ka mina. Linnast oli Gornostajevkasse üheksa versta. Kirilla Matveitš pakkus mulle kohta oma tõllas, kuid ma keeldusin… Niisamuti teevad karistada saanud lapsed, kes selleks, et vanematele korralikult kätte maksta, keelduvad söögilauas oma lemmiktoitudest. Seejuures tundsin ma, et minu juuresolek häiriks Liisat. Mind asendas Bizmjonkov. Vürst sõitis oma kalessis, mina – selleks pidulikuks puhuks kõva raha eest üüritud viletsas troskas. Ma ei hakka seda balli kirjeldama. Seal oli kõik nii nagu tavaliselt: haruldaselt valetavate pasunatega muusikandid rõdul, mõisnikud oma vanaks jäänud perekondadega, lilla jäätis, limane oržaad, viltusõtkutud saabaste ja kootud puuvillaste kinnastega mehed, kramplikult virildunud nägudega provintsiseltskonnalõvid jne., jne. Ja kogu see väike maailm keerles oma päikese – vürsti ümber. Ma kadusin rahva hulka, jäädes märkamatuks isegi neljakümne kaheksa aastastele neitsitele, kel olid punased vistrikud laubal ja helesinised lilled pealael, ning jälgisin vahetpidamata kord vürsti, kord Liisat. Liisa oli väga meeldivalt riides ja näis sel õhtul väga ilus. Nad tantsisid teineteisega ainult kaks korda (tõsi küll, vürst tantsis temaga masurkat!), kuid vähemalt mulle tundus, et nende vahel oli mingi salajane, katkematu side. Ka Liisale vaatamata, temaga rääkimata, näis vürst kogu aeg justkui tema poole pöörduvat, ja ainuüksi tema poole; vürst oli kena, hiilgav ja meeldiv teistega ainult tema jaoks. Liisa tundis end ilmselt balli kuningannana – ja armastatuna: tema nägu säras lapselikust rõõmust, süütust uhkusest ja samal ajal valgustas seda järsku uus, sügavam tunne. Ta oli tulvil õnne. Ma märkasin seda kõike… Ega see olnud esimene kord, mil ma neid jälgisin… Algul tegi see mulle väga haiget, hiljem justkui liigutas, lõpuks aga ajas mind raevu. Ma tundsin end järsku haruldaselt vihasena ja, nagu mäletan, rõõmustasin koledasti selle uue tunde üle ning hakkasin seetõttu endast mõningal määral lugugi pidama. «Näitame neile, et me ei ole veel päris otsas,» ütlesin ma endale. Kui kostsid esimesed kutsuvad masurkahelid, vaatasin ma rahulikult ringi, astusin külmalt ning sundimatult ühe pikanäolise preili juurde, kel oli punane läikiv nina, kohmakalt paokil, justkui lahtinööbitud suu ja kontrabassi kaela meenutav sooniline kael, astusin tema juurde ja palusin kandu ükskõikselt kokku lüües teda tantsima. Tal oli seljas roosa, otsekui alles hiljaaegu haigusest paranenud kleit; pea kohal võbises tal maailmatu jämeda vaskvedru küljes mingi luitunud nukker kärbes, ja üldse oli soe neiu, kui nii võib öelda, täielikult mingist hädisest igavusest ja kroonilisest ebaõnnest läbi imbunud. Koosviibimise algusest peale ei olnud ta paigast liikunud: kellelegi ei tulnud mõttessegi teda tantsima võtta. Üks kuueteistkümneaastane valge peaga nooruk kavatses kord teise daami puudumisel seda neiut tantsima paluda ja astus isegi sammu tema poole, kuid mõtles siis järele, silmitses teda natuke ja kadus kärmesti rahva hulka. Võite kujutleda, millise rõõmsa imestusega see neiu mu kutse vastu võttis! Ma talutasin ta pidulikult üle kogu saali, leidsin kaks vaba tooli ja istusin temaga masurkaringi umbes kümnenda paarina, peaaegu vürsti vastu, kellele kuulus muidugi mõista esimene koht. Nagu juba öeldud, tantsis vürst Liisaga. Ei mind ega mu daami ei tülitatud tantsulekutsetega, järelikult oli meil küllalt aega vestlemiseks. Tõtt öelda, mu daam ei paistnud just silma oskusega sõnu ladusalt ritta seada: ta kasutas oma suud rohkem mingisuguse veidra, allapoole suunatud naeratuse sooritamiseks, mida ma seni polnud näinud, kusjuures ta lõi silmad üles, nagu oleks mingi nähtamatu jõud tema nägu välja venitanud; kuid mul polnud tema kõneoskust vajagi, sest ma tundsin end vihase olevat ja mu daam ei teinud mind kartlikuks. Ma asusin arvustama kõike ja kõiki siin ilmas, eriti ägedasti rünnates pealinna nolke ja Peterburi keigareid, ja läksin lõpuks nii hoogu, et mu daam jättis pikapeale naeratamise ja hakkas silmade üleslöömise asemel järsku arvatavasti suurest imestusest – kõõritama, ja nii veidralt, nagu oleks ta esimest korda märganud, et tal on näos nina olemas; mu naaber aga, üks neist seltskonnalõvidest, kellest varem juttu oli, heitis mulle korduvalt niisuguse pilgu, koguni pöördus minu poole niisuguse ilmega nagu näitleja teatrilaval, kes ärkab võõras kohas, justkui tahaks öelda: «Ka sinul seesama jutt?» Muide, lõõritades, nagu öeldakse, kui lõoke, jätkasin ma samal ajal vürsti ja Liisa jälgimist. Neid paluti ühtelugu tantsima, kuid ma kannatasin vähem, kui nad mõlemad tantsisid, ja isegi siis, kui nad kõrvuti istusid ja teineteisega vesteldes naeratasid seda mahedat naeratust, mis ei taha lahkuda õnnelikkude armastajate nägudelt, isegi siis valmistas see mulle vähem piina; aga kui Liisa mõne ulja kehkenpüksiga mööda saali lendles ja vürst, tema helesinine gaassall süles, otsekui oma võitu imetledes teda mõtlikult pilguga saatis, – siis, oo, siis tundsin ma nii talumatuid piinu ja lasksin pahameelest kuuldavale nii tigedaid märkusi,