kuid märgates, et ma talle vastumeelselt vastan, pöördus rohkem Bizmjonkovi poole, kes kuulas teda väga tähelepanelikult. Järsiku tuli sisse teener ja teatas vürst N-i saabumisest. Peremees kargas püsti ja ruttas talle vastu. Liisa, kellele ma otsekohe oma kullipilgu suunasin, punastas heameelest ja hakkas toolil nihelema. Vürst astus sisse, lõhnastatud, lõbus, sõbralik…
Et ma ei sepitse jutustust heasoovliku lugeja jaoks, vaid lihtsalt kiriutan enda lõbuks, siis ei ole mul järelikult põhjust härrade literaatide tavalisi võtteid kasutada. Ütlen otsekohe, ilma pikema jututa, et Liisa armus vürstisse juba esimesel päeval ja ka vürst hakkas teda armastama – osalt ajaviiteks, osalt harjumusest naistel päid segi ajada, kuid samuti ka seetõttu, et Liisa oli tõepoolest väga armas olend. Selles, et nad teineteist armastama hakkasid, ei olnud midagi imelikku. Vürst ei olnud arvatavasti põrmugi lootnud sellest viletsast pärlikarbist (ma mõtlen vastikut O. linna) niisugust pärlitera leida, Liisa aga ei olnud seniajani uneski näinud midagi, mis oleks vähegi sarnanenud selle hülgava, targa, kütkestava aristokraadiga.
Pärast esimesi tervitussõnu esitles Ožogin mind vürstile, kes kohtles mind väga viisakalt. Ta oli üldse kõigiga väga viisakas ja sellest tohutust vahest hoolimata, mis oli tema ja meie halli provintsliku seltskonna vahel, oskas ta käituda nii, et keegi ei tundnud piinlikkust, ja koguni teha näo, nagu oleks ta meiega võrdne ja ainult juhuslikult elab Peterburis.
See esimene õhtu… Oo, see esimene õhtu! Meie õnnelikus lapsepõlves rääkisid õpetajad meile ja seadsid eeskujuks noore spartalase mehisust, kes laskis vähimatki häält tegemata rebasel, kelle ta oli varastanud ja põue peitnud, kogu oma sisikonna ära süüa, eelistades surma häbile… Ma ei oska leida paremat võrdlust, et kirjeldada oma talumatuid kannatusi sel õhtul, mil ma esimest korda nägin vürsti Liisa kõrval. Mu tehtud naeratus, piinarikas tähelepanelikkus, rumal vaikimine, tusane ning asjatu tahtmine ära minna, kõik see oli arvatavasti omal viisil väga tähelepanuväärne. Minu sisikonnas tuhnis rohkem kui üks rebane: armukadedus, kade meel, oma tühisuse tunne ja jõuetu viha närisid mind. Ma ei saanud jätta tunnistamata, et vürst oli tõepoolest väga armastusväärne noormees… Ma õgisin teda silmadega; unustasin vist tõepoolest silmigi pilgutada teda vahtides. Ta ei vestelnud mitte ainult Liisaga, kuid kõik tema sõnad olid muidugi ainult neiule määratud. Ma tüütasin teda vist kangesti… Arvatavasti taipas ta peagi, et tal on tegemist ärapõlatud armastajaga, kuid kaastundest minu vastu, samuti ka kindlast teadmisest, et ma olen talle täiesti ohutu, kohtles ta mind haruldaselt leebelt. Võite kujutleda, kuidas see mind solvas! Mäletan, et ma püüdsin kogu õhtu jooksul oma süüd heaks teha; ma (ärge naerge mu üle, kes te ka ei oleks, kelle silma alla need read satuvad, seda enam, et see oli mu viimane unistus)… ma hakkasin tõesti keset oma mitmesuguseid piinu järsku kujutlema, et Liisa tahab mind karistada mu kõrgi jaheduse pärast külaskäigu alguses, et ta on vihane mu peale ja ainult pahameelest edvistab vürstiga… Parajal silmapilgul astusin ma vaguralt, kuid ühtlasi sõbralikult naeratades tema juurde ja pomisesin: «Aitab küll, andke mulle andeks muide, ega ma sellepärast, et oleksin kartnud,» ja tema vastust ära ootamata manasin järsku oma näole ebatavaliselt elava ning sundimatu ilme, muigasin virilalt, sirutasin käe üles lae suunas (mäletan, ma tahtsin kaelarätti kohendada) ja koguni kavatsesin end ühel jalal ringi pöörata, et sellega justkui öelda: «Lõpp, ma olen heas tujus, olgem kõik heas tujus,» kuid ei pööranud, kartes mingi ebaloomuliku põlvede kangestuse tõttu kukkuda… Liisa ei saanud minust põrmugi aru, vaatas mulle imestunult näkku, naeratas kärmesti, otsekui soovides minust rutem vabaneda, ja astus jälle vürsti juurde. Nii pime ja kurt kui ma olingi, ei saanud ma oma südames tunnistamata jätta, et ta ei olnud sel hetkel hoopiski vihane ega tundnud pahameelt minu vastu: ta lihtsalt ei mõtelnudki minule. Hoop oli otsustav: mu viimased lootused varisesid raginal kokku, nagu kevadisest päikesest läbiuuristatud jääpank pudeneb äkki väikesteks tükkideks. Ma olin kohe esimese pealetungiga pihuks ja põrmuks löödud ja ühe päevaga kõik kaotanud nagu preislased Jena all. Ei, Liisa ei olnud mu peale pahane!..
Paraku just vastupidi! Tema enda jalgealust – ma nägin seda – oleksid justkui lained õõnestanud. Nagu noor puuke, mis on juba pooleldi kaldast eraldunud, kummardus ta ootusärevalt vee kohale, olles valmis talle jäädavalt ära andma oma kevade esimese õitseaja ja kogu oma elu. Kel on olnud juhus olla niisuguse kiindumuse tunnistajaks, see on läbi elanud kibedaid silmapilke, kui ta ise armastas, aga teda ei armastatud. Mulle jääb igaveseks meelde see ahne tähelepanu, õrn lõbusus, süütu eneseunustus, see alles lapselik ja juba naiselik pilk, õnnelik, otsekui õitselepuhkev naeratus, mis ei lahkunud paotatud huulilt ega õhetavailt põskedelt… Kõik see, mida Liisa oli meie jalutuskäigu ajal metsas ähmaselt aimanud, oli nüüd kätte jõudnud. Ja andudes täielikult armastuseIe, rahunes ning selgis Liisa samal ajal nagu värske vein, mis lakkab käärimast, sest tema aeg on täis…
Mul oli kannatust istuda seal see esimene õhtu ja ka järgmised õhtud kõik kuni lõpuni! Mul ei olnud midagi loota. Liisa ja vürst kiindusid iga päevaga üha enam teineteisesse… Kuid ma olin absoluutselt kaotanud eneseväärikuse tunde ega suutnud loobuda oma õnnetuse pealtvaatamisest. Mäletan, ükskord tegin katset minemata jätta, andsin juba hommikul endale ausõna, et jään koju ja kell kaheksa õhtul (tavaliselt lahkusin kodunt kell seitse) kargasin nagu hullumeelne püsti, tõmbasin mütsi pähe, ja jooksin lõõtsutades Kirilla Matveitši võõrastetuppa. Mu olukord oli haruldaselt rumal: ma vaikisin visalt, mõnikord ei teinud päevade kaupa suud lahti. Nagu juba öeldud, ei olnud ma kunagi kõneosavusega silma paistnud; kuid nüüd justkui haihtus vürsti juuresolekul seegi mõistus, mis mul oli, ja ma jäin puupaljaks. Seejuures sundisin ma üksi olles oma vaest aju nii kangesti töötama, mõeldes pikkamisi läbi kõike seda, mis ma olin eelmise päeva jooksul tähele pannud või avastanud, et kui ma jälle Ožoginite poole läksin, oli mul vaevalt jõudu uute tähelepanekute tegemiseks. Minusse suhtuti nagu haigesse: ma nägin seda. Igal hommikul tegin uue, lõpliku otsuse, mis enamasti oli uneta öö jooksul piinarikkalt välja hautud: kord kavatsesin Liisale kõik ära seletada, talle sõbralikku nõu anda aga kui juhtusin temaga nelja silma alla jääma, ei tahtnud mu keel järsku enam sõna kuulata, jäi nagu kangeks, ja me mõlemad ootasime tusaselt kolmanda inimese tulekut. Teinekord jälle tahtsin põgeneda, muidugi mõista jäädavalt, jättes oma armastatule kirja tulvil etteheiteid. Kord isegi alustasin juba seda kiria, kud õiglustunne ei olnud mul veel täielikult kadunud: ma sain aru, et mul pole õigust kellelegi midagi ette heita, ja viskasin oma sirgelduse tulle. Siis jälle tõin end järsku suuremeelselt ohvriks, andsin Liisale oma õnnistuse õnnelikuks abieluks ja naeratasin nurgast vaguralt ning sõbralikult vürstile, kuid kalgisüdamelised armastajad ei tänanud mind mu ohvri eest, vähe sellest, nad ei märganudki seda ja ei vajanud mu õnnistusi ega naeratusi… Siis kaldusin oma meelepahas äkilselt hoopis vastupidisesse meeleollu. Andsin endale sõna hispaanlase kombel mantlisse mässitult õnnelikule võistlejale nurga tagant surmahoop anda ja kujutlesin kiskjaliku rõõmuga Liisa meeleheidet… Kuid esiteks oli O. linnas seesuguseid nurki väga vähe, teiseks aga – palktara. latern. Eemal postikordnik… ei! niisuguse nurga juures on kuidagi sündsam saiu müüa kui inimese verd valada. Pean tunnistama, et vabanemiseks, nagu ma iseendaga vesteldes väga ebamääraselt väljendusin, vajalikkude muude abinõude hulgas tekkis mul mõte pöörduda Ožogini enese poole… juhtida selle aadliku tähelepanu tema tütre hädaohtlikule olukorrale, tema kergemeelsuse kurbadele tagajärgedele… Ma alustasin kord Ožoginiga isegi juttu sel delikaatsel teemal, kuid tegin seda nii kavalalt ning uduselt, et ta kuulas, kuulas – ja järsku, nagu unest ärgates, hakkas ninale armu heitmata tugevasti ning kiiresti pihuga üle näo hõõruma, turtsatas ja läks eemale. Seda otsust vastu võttes kinnitasin ma loomulikult endale, et toimin täiesti omakasupüüdmatult, soovin kõigile head, täidan majasõbra kohust… Kuid julgen arvata, et isegi siis, kui Kirilla Matveitš ei oleks mu sõnadevoolu peatanud, poleks mul jätkunud julgust oma monoloogi lõpule viia. Vahel asusin ma muistse mõttetarga väärikusega vaagima vürsti voorusi; vahel lohutasin end lootusega, et sel kõigel pole erilist tähendust, et Liisa võtab aru pähe, et tema armastus ei ole tõeline armastus… oo ei! ühesõnaga, ma ei tea mõtet, millega ma tol ajal ei oleks tegelnud. Tunnistan puhtsüdamlikult, ainult üks abinõu ei tulnud mulle iial pähe, ja nimelt: ma ei mõtelnud kordagi endalt elu võtta. Miks see mulle pähe ei tulnud, ei tea Võib-olla aimasin