võõrad naised ja nende arvamus teda ei huvitanud. Pealegi oli tal endal ilus naine.
Rein Kasemaa astus läbi pika poolpimeda koridori, mida valgustas üksik ämblikuvõrkudesse uppunud nõrk pirn, seisatas korraks, et kinni keerata ühiskempsu kõrval sorisev kraan. Selle oli ilma mingi kahtluseta lahti unustanud või pigem meelega lahti jätnud Elisabeth Mikhoff (kaheksakümmend kaks aastat vana, lesk, ühe lapse ema, kahe vanaema), kes elas kuuendas korteris. Vanamutt oli tähtis inimene, eestiaegse kolonelleitnandi proua. Ta põlgas kõiki majaelanikke, ühiskempsu ja ühist kraani. Nüüd paugutas ta Rein Kasemaa selja taga oma ust. Tal oli erakordne kuulmine. Mis seal rääkidagi.
Rein Kasemaa astus oma korterisse. Tillukeses esikus tatsas Mariann, punased tunked üll ja hele kräsupea kärsituid mõtteid täis. Mariann oli ilus ja üsna armsa iseloomuga laps. Terane ja enamasti rahulik.
„No mis sa just siin pead koperdama,” ütles Rein Kasemaa talle laitvalt. „Vaat kui oleksin sulle uksega muhu teinud, kes seda nuttu ja hädapilli oleks kuulata jaksanud.”
„Ei tea ühti, viimati sina oleksid jaksanud,” arvas väike inimene tõsiselt.
„Emme pole veel tulnud?” küsis Rein Kasemaa ja tundis samas, et mängib lapse ees lolli. Hea, et ta veel kõike ei jaga, muidu võiks juba väikest viisi nöökima hakata. Loomult sihuke pilkehimuline plika teinekord. Mis küsimus see siis oli? Ta teadis väga hästi, et Meeli ei tule enne kella viit. Mõnikord Rein Kasemaa lihtsalt ei osanud tütrega rääkida. Plika terav ja uuriv pilk tegi ta kohmetuks.
„Ei ole, ei ole veel tulnud, mis ta ikka peab tulema, pah, pah, pahh!” Mariann tõi selja tagant välja vesipüstoli – seda ta siis nii ainiti vahtinud oli, vahtinud ja sobivat hetke oodanud – ja Rein Kasemaa püksisäärele tekkisid plekid.
„No mis see olgu?” käratas ta nüüd isaliku hukkamõistuga.
„Kännon ju!” vastas laps kõlavalt.
„Hea küll, tule nüüd sööma,” ütles Rein Kasemaa, astus pimedasse kööki, süütas elektri, märkas tusaga, et solgipang on ääreni täis, ohkas, kallas siis piima kruusi ja tegi tüdrukule paar võileiba. Mariann imiteeris kraani all kätepesemist: seadis sõrmed kokku ja lükkas käed otsekui kedagi emmates veejoa taha, vesi pahises käte vahelt läbi ja plika oli õnnelik. Rein Kasemaa käratas talle peale, tüdruk võttis vanainimese moodi ohates seebikillu ja asus pesema. Siis tuli ta laua taha. Rein Kasemaa lükkas musta alustassi praemuna jäänustega eemale ja jäi siis igaks juhuks passima, kas tüdruk ka söögi juures viimati ei simuleeri, aga ei, isu oli tal hea, ja Rein Kasemaa läks läbi heleda mööbliga suure toa magamistuppa. See oli pikk ja kitsuke.
Lai voodi oli tegemata. Sellel vedelesid läbisegi Meeli pesuesemed – lühike läbipaistev öösärk, roheline kombinee ja sukapaar. Rein Kasemaa korjas pesu hajameelselt kokku ja oli juba kappi viskamas, kui ninna lõi naise tuttav, ent ikkagi erutav lõhn, tema parfüümi („Krimmi bukett”) lõhn, ta libistas ühe suka läbi peopesa ja tundis äkki iha. See oli piinlik tunne ja tegi talle muuseas natuke muret. Ta ei pidanud seda loomulikuks nähtuseks. Alles hiljaaegu oli Meeli talle ütelnud, et ta on selles asjas ülearu hoogu läinud. Noh, selles mõttes, et tahab nagu liiga sageli …
Rein Kasemaa tegi mingi eneseiroonilise grimassi, torkas pesu padja alla, tõmbas teki sirgu ja läks suurde tuppa tagasi. Ees ootas terve pühapäev.
Ta tegi akna lahti, istus tugitooli, võttis laualt ajalehed ja hakkas neid lappama. Nagu ikka, vaatas kõigepealt spordiuudiseid. Aga viimasel ajal oli neis harva põnevat, meeliköitvat, mõtlemapanevat. Rein Kasemaa oli noorukina moodsat viievõistlust (see oli uus sõna, siis hüüti ala kaasaegseks viievõistluseks) harrastanud, muudki sporti teinud, nüüd mõtles ta sageli tusaga Eesti spordi allakäigust, rahvusliku huvitatuse kahanemisest. See oli toimunud lausa tema silme all, tema lühikese täismeheelu jooksul. Mis seal rääkidagi. Teinekord semudega juttu ajades väitis ta kaalukalt, et kõiges on süüdi stiimulipuudus – rahvusvahelisi võistlusi on vähe, olümpiamängudele pääsemine peaaegu võimatu, tühipaljas Eesti tase ei paku enam pinget. Viimasel ajal pidas ta jonni pärast pöialt hoopis leedukatele. Leedu oli üldse kuidagi moodi läinud, ikka räägiti siin ja seal leedu filmidest, arhitektuurist, spordist …
Leidnud ristsõnad, võttis ta pastaka ja hakkas lahendama. Rein Kasemaa oli kaunis kogenud ristsõnalahendaja. Koolipäevil olid nad klassis koguni ristsõnavõistlusi korraldanud, Rein Kasemaa oli mitmel korral need ära võitnud.
Köögist tuli tüdruk, suu piimane.
„Kas nüüd tohib õue?”
Rein Kasemaa vaatas välja – vihmatibutus oli lõppenud.
„Eks sa mine. Aga ainult Kandle tänava poole, kas kuuled? Ja suu olgu puhtaks pühitud. Kuhu sa niimoodi lähed, ise suur tüdruk? Kas kuulsid, plika?”
„Ei ole plika, ei ole plika, Kännon olen! Plika on hobuse nimi!” Mariann kilkas, hüppas siis korraks üles ja tormas välja. Uks kolksatas ta järel kinni. Mõne aja eest ei saanud plikat mingi väega sundida ust sulgema.
Ristsõnad ei edenenud kuidagi. Imelik tühjavõitu olemine oli, see pühapäevane kellaaeg, mil naist pole ootamatult kodus. Muidu läheks kinno või sõidaks kuhugi linnast välja. Ah jah, kus sa sõidad, kui rattal aku vahetamata. Mis seal rääkidagi.
Rein Kasemaa süütas sigareti. Pühapäeviti tõmbas ta enamasti naise „Ekstrat”. Muidu käis „Vana Toomas” küll, ka filtrita „Priima” vastu polnud tal midagi.
Natukese aja pärast hõigati teda tänavalt.
„Rein, aa, Rein!”
Rein Kasemaa astus akna juurde. Tänaval seisis paarimees endisest töökohast (Georgi Nikanorov, kolmkümmend aastat vana, abielus, viie lapse isa), mil ta veel autojuht oli ja värsket kala mööda linna laiali vedas.
Georgil oli mongoliidne sarnakas nägu, hõre vurruke nina all, kaks esihammast puudu. Ta oli vist natuke napsi võtnud. Georgi elas lähedal, Kutuzovi tänaval. Kutuzov oli parajasti ristsõnades sees olnud.
„Mina oma korter … ordira … order juba kätte sain,” ütles Georgi uhkelt. „Õismäe … nu, eto … Kolm tuba, parketa, pliit, elekter … Elektripliit.”
Rein Kasemaa laskus madalale aknalauale rinnuli.
„Nojah, eks sul ikka suur pere ka. Kuidas töö juures läheb?”
„Natuke nevažno. Pikk ots praegu pole, pikk ruubel kah pole. Raha aga vaja, nuh. Maša juba jälle … seesama …”
Georgi lõi oma kõveravõitu sääred harki ja tegi kõhu peal ümaraid liigutusi. Ta nägu säras tõsisest vaimustusest. Georgi pintsak oli pisike ja nadi, püksid jälle ülemäära lohmakad.
„Rase või?”
„Nu vot just, rase,” lõi Georgi pea tähtsa nõksakuga kuklasse. „Meil see tüdruk ka vaja, eks? Viis poiss on, terve korvpallikomanda, aga nüüd ika tüdruk ka vaja, ponimaješ?”
„No sul läheb varsti teist kolmetoalist veel vaja, kui mitte rohkem,” arvas Rein Kasemaa ja tegi mingi grimassi.
Georgi vaatas teda viivu aega umbusklikult, tundus, et kohe solvub. Georgi oli hingeline mees, mis seal rääkidagi. Aga siis lõi ta nägu nalja täis ja ta sõnas:
„Meie nüüd Kadriorg läheb. Nu, pašli, prestupniki.”
Kaks ara ja ulaka ilmega viie-kuueaastast klutti, kes seni paar sammu eemal olid seisnud, kargasid isa käte külge.
„Ütelge onule head aega,” käskis Georgi vene keeles.
„Head aega,” venitasid poisid vastumeelselt.
„Nonoh,” muheles Rein Kasemaa. „Saate veel eesti keele ka selgeks.”
Ta viipas neile järele ja tahtis juba tuppa tagasi minna, kui kostis Georgi hüüatus:
„Rein, aa, Rein!”
„Mis on?”
Georgi Nikanorov seisis juba 37-nda maja ees, seal, kus elas lastearst,