ta seejärel, puhkes vaskpillina naerma ja sirutas end üleni harali, üleni välja, iga sõrmeotski eri suunda kippumas, ja see oli riivatu, suurejooneline ning tore pilt. Meeli oli äkki nagu elukutseline mannekeen.
Rein Kasemaa püüdis tunnustavalt vilistada, aga ta suunurgad hakkasid ootamatult tukslema. Mis parata, jälle midagi, mille peale poleks osanud tulla, jälle uus kant elust ja oma naisest. Uus ja erutav tahk, mis seal rääkidagi.
Meelil oli seljas kärepunane kuldtressidega husaarikuub. Pikad jalad olid kängitsetud valgetesse, põlvesilmani ulatuvatesse saabastesse. Olid neil saabastel alles kõrged kontsad! Seelik oli samuti kiiskavalt valge, niipaljukest kui teda üldse oli. Sihuke ülimini ja harkis reite ümber niivõrd pingul, et joonistas välja pisemagi kumeruse ja lohu. Ime küll, et lõhki ei kärisenud.
„Siia alla käivad veel sukkpüksid ka, muidu külmeta ennast kohe sandiks,” naeris Meeli. „Ah jah, mütse me veel ei saanud. Aga need on vägevad, Rein! Vaat nii kõrged! Tutiga, ahaa!”
„Ah nii?” ühmas Rein Kasemaa.
Imelik, imelik … Meeli tundus silmapilguks täiesti võõras inimene olevat. See suurt kasvu pingul vormide, pikkade kastaniläikeliste juuste, pruunide silmade, isemeelse lõuateraviku ja armsa kaela joonega husaaritar oli siis tema naine. Vägagi imelik. Rein Kasemaa oli mõnikord varemgi oma tuttavaid ja lähedasi vaadates sellist iseäralikku võõrastust tundnud. Tavaliselt tekitas see kõhedust, nüüd aga lõbusat ärevust.
„Tead, nad ütlesid, et võib-olla lubatakse meid juba sõjaveteranide kokkutulekule. Sinna on küll vähe aega ja proove pole ka eriti palju tehtud, aga näis, näis, näis! Kuid spordihalli korvpalliturniirile saame juba igatahes. Kui mitte kõik, siis viis-kuus inimest ikka.”
Rein Kasemaa naine oli hiljuti ajalehekuulutuse peale läinud trummarite kursusele ja täna siis paraadkostüümi kätte saanud.
Ja nüüd tuli Rein Kasemaale meelde, et uks oli snepris.
„Kuule, kuule, mees … Sa ju litsud mu niimoodi kutuks …”
Küllap sai nende kuldsete ja nurgeliste tressinööpidega Eerika pool vaeva nähtud. Nüüd lendas paar tükki ulaka kõrina saatel põrandale. Ja üllatunud mees avastas kohe husaarikuue alt paljad kuumavad rinnad. Siis niimoodi? Ta hakkas tahtmatult hingeldama, libistas käe alla ja kuulis summutatud naeruturtsatust.
Magamistuppa nad ei jõudnudki. Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas, avatud akna all, samal ajal kui väljast kostis üksiku mööduja tõttamatut astumist. Seina taga pani kolonelilesk Elisabeth Mikhoff, kellel oli fantastiliselt hea kuulmine, raadio mängima. Tükimat aega polnud see asi neil nii maruliselt käinud.
Pärast ütles Rein Kasemaa:
„Aga ise sa rääkisid, et ma viimasel ajal liiga palju …”
„Pssst!” Meeli pani talle näpu huultele. „Lõhkusid mul nööbid eest …”
„No kust mina võisin teada … Oi jeekim, tuleb välja, et sa lihtsalt võrgutasid mind? Saapad jalas, kõht paljas? Võrgutasid, jah?”
„Mhmm,” noogutas Meeli tähtsalt ja hakkas siis vaikselt naerma. „Midagi sa ka ei taipa, totu.”
„Miks ma ei taipa,” torises Rein Kasemaa. „Naised on salakavalad.”
„Muidugi, muidugi. Ah, Rein, kuidas sa siis aru ei saanud, et mina ka …”
Veel hiljem, raatsimata tõusta või midagi muuta, rääkisid nad muust. Meeli oma trummarite kursusest, Rein Kasemaa Žora uudistest ja tema riivatust käsust neile kahele. Meeli kihistas naerda. Väikese kõhkluse järel palus Rein Kasemaa naist, et too ütleks, kuidas ta sooviks klaasi vett. Palun too mulle klaas vett, vastas Meeli eriti imestamata. Rein Kasemaa pigistas heal meelel ta õlgu ja jutustas, mida Jürka sedapuhku pajatanud oli. Neil oli nii tore ja pühapäevane olla, täpselt nagu mesinädalate aegu. Mariannil oli veel voli tükk aega naabri juures mängida, aga siis hakkas plärisema uksekell – kurjalt ja ebaühtlaselt nagu purjus tülinorija.
„See kellarisu saab ükspäev sodiks löödud,” vihastas Rein Kasemaa.
Aga kell aina plärises. Pühapäev hakkas taanduma.
„Ärme teeme lahti, ära tee, eks?” sosistas Meeli.
Kell vakatas korraks, kogus otsekui jõudu ja lärmas siis edasi.
Meeli ohkas ja tõusis istuma.
„Oota, ma otsin need nööbid üles.”
Kui ta magamistuppa läks, valged saapad prinki ümber säärte, valge seeliku jupp ühemõtteliselt kortsus, punane kuub lohakil, rauge husaaritar, magatatud trummineiu, tundis Rein Kasemaa kahjutunnet, kahjutunnet ja pahameelt uksekella vastu.
„See on vist jälle see kuradi Boheemlane,” siunas Rein Kasemaa ja läks avama.
5
Uksel oli tõesti see kuradi Boheemlane, Rein Kasemaa ema onupoeg Ivo Pint (kolmkümmend viis aastat vana, kolm korda lahutatud, ühe lapse isa). Ta polnudki eriti purjus.
„Tere õhtupoolikut, sugulane,” ütles ta viisakalt, nagu polekski tema see olnud, kes uksekellaga märulit tegi. „Ausalt, ega ma siis meelega tulnud. Lihtsalt olukord kujunes selliseks. Kas lubad hetkeks?”
„Mis sinuga ikka teha,” sõnas Rein Kasemaa. „Mine istu.”
Ise läks ta otse läbi köögi magamistuppa. Meeli tõmbas parajasti sviitrit selga. Husaarivarustus lebas nukralt voodil.
„Noh, mis me teeme?”
„Eks ma keedan uue laari kohvi,” lausus Meeli ükskõikselt.
„Kaigast ja külma vett talle,” pomises Rein Kasemaa ja astus suurde tuppa. Pani ukse enda järel hoolikalt kinni ja ütles:
„Meeli lubas kohvi keeta.”
See kuradi Boheemlane oli (loomulikult!) pudeli konjakit lauale pannud.
„No küll on kena. Te nagu oleksite mind suure igatsusega oodanud,” käristas ta nüüd oma tavalise, jõhkra ja noriva häälega, mida ise nimetas Louis Armstrongi sametiseks kähinaks.
Ivo Pint, see nende suguvõsa valge vares ja kuradi Boheemlane (viimasel ajal suure tähega!), tõlkija ja vabakutseline või mis, oli suur inetu mees, üleni lohmakas, kandiline, tuskategev. Tal oli pealagi kiilas, ent juuksed selja peal pikad nagu hipil, habe tokerdas ja oli alati kuidagi räämas, alahuul oli põlglikult pikal ning silmaalused kottis. Ivo Pint oli püsitu hulgus. Ei saanud Rein Kasemaa aru, mida need naised temas küll leidsid, kes temasse armusid või, taga hullemaks, temaga abiellusid. Või küllap ta natuke aimas. Ta oli mõnel korral selle peale mõtelnud. Ivo Pint oli neid mehi, kes tõmbasid oma pahelisuse ja viltuvedava saatusega. On suur hulk naisi, kes kohe ei saa teisiti kui selliste meeste poole tormata, et neid päästa, ümber teha, paika panna, omaks tunnistada. Korralikud inimesed tunduvad sellistele naistele igavad.
Imelik jah, kuidas aeg kõike muudab. Kui Rein Kasemaa veel väike poiss oli, elas Ivo Pint mõned koolitalved nende pool. Kuidas poiss teda jumaldas, seda onu Ivot! Nüüd oli ta see kuradi Boheemlane ja ajas juba oma ilmumisega ta närvi.
Meeli keetiski kohvi. Seejärel istusid nad kolmekesi laua taha ja ajasid juttu. Rein Kasemaa seiras salamahti Meelit. Naine istus, kodune seelik ontlikult põlvini tõmmatud, ja kuulas viisaka hajameelsusega. Tal oli puhas ja lihtsameelne ilme nagu süütul tüdrukul. Neid naisi küll, mis seal rääkidagi.
Ivo Pint aga pajatas kähiseva häälega oma kurba lugu.
„Proo! Sina ju, Meeli, võtad? Rein on lapsest saadik nännipunn ja kooner olnud, temaga ma ei räägigi. Räuh! Pagan jah, ega ma siis teie poole tulnud. Ma läksin ju jälle oma noorepõlvepruuti kosima. Te vist ei tea, et tema on nüüd ka lahutatud, no, ma mõtlesin, et kas pole kena kokkusattumus ja et miks mitte juhust kasutada. Varajases nooruses, kui ma veel Eiseni vahet seerisin, oli meil love story ja kõik, mis selles eas on, aga me ep saand abiellu … elu tegi oma jõhkraid nalju, musta huumorit ja viis mind ootamatult armeeteenistusse, tiiap, mis siss