tugitoolis, tegi suitsu, püsis ristsõnade kallal, mõtles, et oli Žorale täitsa vaimukalt vastanud, mõtles oma naisest, uuest töökohast teleateljees, endisest tööst, sellest ajast, kui ta sõjaväes teenis, siis jälle oma naisest, siis roidus ja heitis kušetile (samale kušetile, millel paari aasta eest oli ootamatult surnud tema isa), tukastas vist mõne minuti, küllap vist, miks ta muidu nägi silme ees mingeid kollaseid lillevälju, mingeid lendavaid pääsukesi (või naisi?) ja seda, et ta on autoteede minister ja saab kõige kõrgema ülemuse käest võtta …
„Hüva ööda, pahh, pahh, pahhhhh!”
Rein Kasemaa nägu oli märg. Tüdruk oli köögist saiakääru haaranud, seadis sammud jälle välisukse poole ja naeris heledalt.
„Kuradi kurat!” käratas Rein Kasemaa raevukalt. „Õue tagasi nagu keravälk! Ja edaspidi pahhita endasuguseid!”
Vesipüstoli oli plikale kinkinud see kuramuse Boheemlane. Mis seal rääkidagi.
3
Natuke pärast kella kahte tuli Jüri Jürilaid.
„Meie panime poe kinni, mitte üks sai enam,” ütles ta.
Jüril oli ühtaegu lihtsameelne ja kaval nägu, natuke mopsis ja muutumatult punane, nagu põeks mees sarlakeid või oleks just saunalavalt tulnud. Või häbeneks midagi hullupööra. Ja kukehääl. Kuni kümnenda klassini, mille mõlemad pooleli jätsid, üks aasta varem, teine hiljem, mängisid ja laulsid mõlemad kooli estraadiansamblis „Kaerajaan”. Rein Kasemaa teadis paraku, et tal endalgi on siiamaani nohune, unistav ja kohmetu noorukihääl. See, mis sobis kunagi moe ja biitpundiga, hakkas argielus häirima, tegi teinekord meelepahagi. No mis see olgu – juba kakskümmend kuus kukil, aga hääl nagu murdeealisel. Tema isal oli olnud mehiselt vulgaarne, vägijookidest raspeldatud bariton või koguni bass.
Nüüd kohendas Jüri Jürilaid oma uut, punaseruudulist pintsakut. Seda polnud Rein Kasemaa ta seljas enne näinud.
„Ohoo, mis ma näen, sa päris moemees kohe,” ütles ta.
„Ah, mis,” lõi Jürka käega. Aga liigutusest, mis ta seejärel tegi, rühiseadmisest ja sammust võis aimata, et ta peab uut pintsakut küllalt oluliseks asjaks. „Komisjonis sattusin peale.” Siis silus Jürka oma tõrksat seitlisalku, erinevalt enamikust Eiseni tänava juuksetoonidest oli see kaunis tume, kastanpruun, nagu sellise varjundi kohta öeldakse, pistis käe portfelli ja tõstis lauale kaks pudelit tšehhi õlut.
„Tohoo,” venitas Rein Kasemaa üllatunult. Ta võttis puhvetist kristallist pokaalid. Need oli kinkinud vanaisa, kellassepp ja šveitser, viimasel ajal enamasti hipodroomimängur. Vanaisa oli senimaani veel täies elujõus, kolmandat korda abielus ja armastas Rein Kasemaad praalivalt, oma kitsipungast naiserootsu kiuste.
„Jah, näe, tuli üleeile väikeses koguses sisse,” kires Jüri Jürilaid, see kukeke. Oh, see kiidukukk armastas ikka hoobelda ja kiita saada, ometi oleks ta võinud tuua vähemalt neli pudelit, kui juba asja ette võttis. Rein Kasemaa ei ütelnud tšehhi õllest küll ära, seda sai nii harva maitsta.
Kunagine lapsepõlvesõber, koolivend ja orkestrisemu oli pärast naisest lahkuminekut hakanud sagedamini nende pool käima. Kui ta hoogu sattus, võis ta päris huvitavaid jutte rääkida. Ilmast, elust ja inimestest. Ta oli paljulugenud mees, see Jürka. Oma elu püüdis ta viimasel ajal kujutada niimoodi, nagu oleks hoopis tema ise naise minema ajanud. Rein Kasemaa teadis paraku liiga hästi, kuidas asi tegelikult oli. Aga mis sellest, Jürka rääkis põnevalt. Eks ikka see raamatulugemine ka, sellest pidi ju midagi külge jääma.
Nagu nüüdki.
„Ütle mulle, Rein, kuidas su Meeli seda sõnastab, kui palub näiteks klaasi vett?”
„Mis sa jamad, Jürka,” muigas Rein Kasemaa.
„Ei, ei, ma ei jama. Kuidas ta siis ütleb?”
„No nii ta ütlebki, et anna klaas vett!”
Jüri Jürilaid hakkas suure häälega naerma.
„Eks ole, ta lisab sinna juurde veel „palun, kallis” ka? Ei, vend, ei! Nii see ei ole, see ei saa niimoodi olla. Su armas Meeli ütleb hoopis niimoodi: sinu pärast võib su naine kas või janusse surra, aga seda, et sa mulle ühe tühise klaasitäie vett võiksid tuua, ei taipa sa ilmaski teha.”
Rein Kasemaa kuulas ja jahmus. Kas lausa niimoodi, ent kangesti tuttav tuli see käänuline jutt ette küll. Mis seal rääkidagi.
Jüri Jürilaid oli põnevusega ta näoilmet jälginud.
„Ega siis Meeli üksi! Nad kõik räägivad niimoodi!” kires ta. „Kuula edasi. Normaalses keeles öeldakse: tule siia. Naised ütlevad aga: kaua ma sind lõppude lõpuks ootama pean. Inimkeeli käib: kallis. Naistel: lollakas, teised võivad näha.”
Ei, Jürka pajatas tõega marudasti. Kui ta koridorikempsu läks, mõtles Rein Kasemaa, et kui räägiks pärast seda naljaviluks Meelile. Aga ei tea, viimati häälestub Meeli liialt Jürka vastu. Seda Žora lugu võiks talle küll rääkida. Kell oli kolm läbi. Meeli oli lubanud viie paiku koju jõuda. Viis või natuke hiljem.
Jüri Jürilaid tuli kempsust tagasi ja itsitas:
„See kraan on jälle lahti.”
Ta teadis kolonelilese janti.
„Keerasid kinni?”
„Ei, las jookseb,” mügistas Suure Peaga Jüri naerda. Niimoodi teda koolipõlves üksvahe hüüti, tollal hakkas ta selle peale silmapilk tönnima või kaklema, olenevalt jõudude vahekorrast. Nüüd oli koolivend õlletilgast kihevile läinud. Talle hakkas üldse kergesti pähe, võib-olla sellepärast tõigi ainult pudeli õlut nina peale.
Nüüd prantsatas ta hoogsalt tugitooli ja jätkas vestlust:
„Või võtame näiteks minu omagi, Reet Jürilaidu eksiilis.”
„Mille sees?”
„Eksiil, endine, noh.”
„Ah jah, muidugi.”
„Temal oli komme iga kord, kui tulemisega veidigi hiljaks jäin, pärida, et kus ma olin. Kus sa olid!? Kus sa olid, kus sa olid, kus sa olid … Pikapeale võib see roppu moodi ära tüüdata, usu mind. Mis sa arvad, Rein?”
Rein Kasemaa kehitas ebamääraselt õlgu. Tema teada oli küll pärijaks pooleks selles peres olnud Jürka ise, kui talle mõnikord harva sõna anti. Ära kaduma kippus üsna abielu algusest peale hoopis punapäine Reet. Aga noh, eks igamehel on õigus mõtelda oma elust ja minevikust just niimoodi, nagu talle meelepärasem ja lõhutavam tundub, ja keegi ei saa keelata inimesel endal nende asjade sisse uskumast. Pealegi rääkis Jürka tõega huvitavalt. Ega tea, äkki on tal siiski veel tšehhi õlut. Täitsa lahe rüübe, mis seal rääkidagi.
Näe, ja oligi veel. Kaval ja kiidumaias nägu peas, läks koolivend esikusse ja tõi ukse tagant uued pudelid välja. Rein Kasemaa polnud kade mees ja venitas pika üllatunud „ooooooo”.
„Kus sa olid, kus sa olid … Ei tea, mis see vastus talle juurde pidi andma? Noh, oletame, et astusin pooleks tunniks sinu poolt läbi, no mis häda mul seda seletama oli hakata? Või pidin ma sinu käest veel kirjaliku tõendi ka kaasa võtma? Eks ole. Rein?”
„Nonoh,” ühmas Rein Kasemaa õlut rüübates.
„Noh, ükskord oli niimoodi. Ma olin terve öö kodunt ära,” rääkis Suure Peaga Jürka. Luiskab, mõtles Rein Kasemaa laisalt. Aga kes seda teab, viimati ei valetagi. Viimati oligi ära. Kõik võib olla. Mis seal rääkidagi. „Hommikul toimus obligatoorne ülekuulamine …”
„Mis asi?”
„Möödapääsmatu.”
„Ah jah.”
„Kus sa olid, küsis Reet Jürilaid.”
„Eksiilis.”
„Ei, siis ta polnud veel eksiilis. Tema oli siis perekonnaakadeemia tegevliige või koguni president.” Nad naersid. Pagana Jürka, näe,