nõue, et kuhugi saabudes pead ennast kolme tööpäeva jooksul kohalikus migratsiooniteenistuses arvele võtma.)
Seletasin kannatlikult, et tulen Naltšikist, ja lõpuks nõustus ta mind sisse laskma, aga seadis kohe kaks tingimust: saad sisse 30 minutiks ja ilma fotoaparaadita! Olgu, andsin aparaadi talle. Tema andis selle omakorda ühe teise ülikonnas mehe kätte, kes pani selle lihtsalt oma taskusse. Pärast sain aparaadi õnneks kätte.
Tegin oma töö koolis ära ja läksin edasi spetsiaalselt tragöödia ohvrite jaoks rajatud surnuaiale. Seal läkski olukord keeruliseks. Õigemini juba teel sinna.
Läksin jala. Tänaval pidasid miilitsad mu kinni ja nõudsid dokumente. Nad küsisid, miks mul pole spetsiaalset luba Beslanis viibimiseks ja miks ma pole ennast kohapeal registreerinud.
Väites, et olen eeskirju rikkunud, tahtsid nad mu dokumentide kontrollimiseks jaoskonda viia. Tegelikult polnud välisajakirjanikel Beslanis viibimiseks vaja mingit eraldi luba ja ma peatusin niikuinii Naltšikis, mitte Osseetias. Mingi ime läbi suutsin selle neile selgeks teha ja nad lasid mu edasi.
Surnuaeda viiv tee oli liikluseks suletud suurte raskete killustikukoormaga veoautodega. Põhja-Osseetia peamine lennujaam asus just selle tee teises otsas, mis tähendas kõigile lennujaama sõitjatele tol päeval suurt ümbersõitu.
Poolel teel surnuaeda oli järjekordne miilitsate ja kohalike FSBlaste kontrollpunkt. Taas sama lugu: miks mind pole ajakirjanike nimekirjas? Jne. Vene välisministeeriumi akrediteeringu abiga sain lõpuks ikkagi edasi, aga taas tuli fotoaparaat ära anda. Seekord rändas see ühte bussi. Aga mingit paberit ma ajutiselt ära võetud fotoaparaadi vastu ikkagi ei saanud. Tont sellega, mõtlesin, eks hiljem vaatab. Fotoaparaadi pärast tuligi pärast pahandus.
Aga vahepeal pälvisin surnuaias veel kord kohalike FSB-laste tähelepanu. Kolm erariides meest astusid juurde ja küsisid dokumente. Vaatasid neid ja üks ütles: „Te olete Eestist, see pole meile sõbralik riik. Ärge siin kaua olge!” Ma ei hakanud temaga vaidlema, mis tähendab „kaua”. Õnneks olid nad viisakad. Ausalt öeldes polekski ma suutnud seal kaua olla. Miks – sellest kirjutan hiljem.
Tähelepanelikult vaadates võis kalmistu ümber põldudel ja võpsikutes näha laskepositsioonil sõdureid ja õhku suunatud raskekuulipildujaid. Käima oli pandud päris tõsine terrorismivastane operatsioon.
Tulin surnuaiast ära ja tahtsin oma fotoaparaati tagasi saada. Selgus, et bussis seda polnud! Keegi oli selle enda kätte võtnud, nagu mulle seletati. Nõudsin aparaati tungivalt tagasi ja üritasin seletada, et neil pole õigust seda ära võtta. Lõpuks tuli fotoaparaat välja, sain selle enda kätte ja peitsin kotti, aga õiendamise peale tuli kohale järjekordne „ülikond”. Sellest, kuidas teised valveseisangu võtsid, sain aru, et see oli tähtsam mees. Ilmselt jälle keegi kohalikust FSB-st, mõtlesin.
„Ülikond”, kes loomulikult ennast ei tutvustanud – seal ei tutvustanud ennast keegi –, hakkas jälle tundma huvi mu dokumentide vastu. Eelmised dokumentide kontrollijad olid tema kõrval lasteaed. Ta teatas kategooriliselt, et mul olevat dokumentidega probleeme. Mind ähvardas jälle jaoskonda viimine, aga seekord vist mitte miilitsa omasse…
Helistada poleks ka saanud. Mobiililevi ei olnud, ilmselt oli see samuti julgeolekukaalutlustel lihtsalt piirkonnas välja lülitatud. Levi tugevust näitavad kriipsukesed olid telefonil näha, aga kui üritasin helistada, teatas kuiv naisehääl: „Te olete levipiirkonnast väljas.” (Minu telefoni tuli levi tagasi alles siis, kui jõudsin mitme tunni pärast uuesti Naltšikisse.)
Ühesõnaga, mitte ei olnud tahtmist kusagil Osseetias FSB-ga kaasa minna. Mul oli jagelemisest juba kõrini. Eemal tekkis samal ajal mingi segadus ja kõik „ülikonnad”, kaasa arvatud minu kimbutaja, läksid sinna. Dokumendid jäid minu kätte ja minu kõrvale vaid üks nooruke miilits.
„Ma siis lähen,” ütlesin talle. „Siin on teil selline segadus.” „Ülikond” ei öelnud ju mulle, et ma pean neid ootama! Miilitsapoiss oli vait.
Otsustasin ruttu, et Beslani ma passima ei jää, vaid sõidan kohe Naltšikisse tagasi. Sealtsamast surnuaia lähedalt läks maantee Kavkaz, mis viis Naltšikisse. Peatasin esimese auto, istusin sisse ja palusin sõita. Siis alles hakkasime juhiga kauplema, mis summa eest ta mu Naltšikisse viiks.
Algul küsis juht 2000 rubla (880 krooni), ilmselt nägi, et mul oli pealesaamisega kiire. Lõpuks jäime 1000 rubla (440 krooni) peale. Tingimusega, et ta viib mu Osseetia-Kabardi piirile, otsib seal ise auto, mis mu edasi toimetab, ning maksab ise selle juhile. Arvatavasti ei soovinud ta piiril miilitsatega tegemist teha ega tahtnud sellepärast mind Naltšikisse viia.
Umbes 40-aastase juhi nimi oli Umar, Thbilisis sündinud osseet. Ütles, et teab küll eestlasi – 1997. aastal olla Beslani viinatehast ehitanud üks eestlaste brigaad kellegi Jaanuse juhtimisel. Pärast olid läinud edasi Nazrani ehitama. Kõlas üsna uskumatult, kuigi Beslan on küll Põhja-Kaukaasia viinapealinn, kus asub mitu suurt tehast.
Jõudsime samasse Starõi Uruhhi KPP-sse. Umar leidis kiiresti teise auto ja maksis selle juhile minu edasiviimise eest 200 rubla. Kolisin teise autosse. KPP-ni oli veel pikk järjekord.
Vanas Lada 01-s istusid kaks suurt meest: tšetšeen Aslan ja tema sõber ingušš Elbrus. Nii umbes 40–50-aastased, kaukaaslaste vanusest pole just kerge aru saada. Küll miilitsad imestasid, kui leidsid Eesti ajakirjaniku sellisest seltskonnast. Meie dokumente uuriti vähemalt veerand tundi, kuni Elbrus läks õiendama ja tõi dokumendid ära.
Mõlemad olid mürakad mehed. Kui Aslan ja Elbrus esiistmetel istusid, siis oli terve Lada 01 esiosa neid täis, vahelt pistis vaid käigukanginupp. Aga nende mürakas olek oli erinev. Elbrus oli lihaseline mees, kelle rusikas oli poole minu pea suurune. Aslan oli ruumikas, kuigi inimese kohta seda sõna tavaliselt ei kasutata. Ta lösutas juhi kõrvalistmel ja tema paks kõht valgus igas suunas laiali. Seejuures oli Aslan pikem kui Elbrus, ligi 190-sentimeetrine. Sumomaadleja tüüpi.
Aslan oli teistmoodi kogukas kui eestlane või venelane. Kes on suuri Kaukaasia mehi näinud, see saab minust paremini aru, kui ütlen, et tema kogukuses mängis rolli laius. Ta oli laialivalguvalt suur.
Olid lõbusad mehed, eriti Aslan, kes möirgas (just nimelt möirgas, mitte ei rääkinud, sest ta oli nii suur) kogu aeg rääkida ja hakkas juba KPP-s seistes tegema nalju stiilis: „Kas sa tšetšeene tunned? Me oleme sellised, kes viivad su kohe metsa, lõikavad pea otsast ära ja küsivad veel lunaraha.” Mõlemad naersid selle peale nii kõva häälega, et autol oleks võinud katus pealt ära karata.
Tee peal jätkas Aslan oma nalju: kohe keerame kuhugi kõrvalteele ja keegi ei leia sind enam üles. „Reegel number üks – ära kunagi sõbrusta tšetšeeniga,” õpetas Aslan. Oli raske aru saada, kas ta tegi nalja või mitte.
„Meil, tšetšeenidel, tuleb pidevalt pähe lolle mõtteid, see on meie omapära. Vaatan sind siin ja mõtlen, kui palju sinu eest raha saaks. Peidan su kuhugi keldrisse ja ükski rott ka ei saa sellest teada!” jätkas Aslan.
Irvitasin nendega kaasa, kuigi enesetunne polnud kõige parem. Kurat neid teab, ega keegi ju ei teadnud, et ma nende autoga sõidan! Enne Naltšikit keerasimegi kuhugi hoovi. Ütlesin, et ma tahaks ikkagi Naltšikisse saada. Jõuame, vastasid nemad, süüa tuleb ju ka.
Selgus, et keegi nende tuttav tšetšeen pidas Naltšiki lähedal ilma mingi sildita mitteametlikku söögimaja, kusjuures suhteliselt räpast.
Võimas lõuna oli. Igaühele tõsteti kulbiga keedetud lambasisikonda, mingi imelik vorstijupp ja tohutu sütel tehtud lamba seljatükk. „Vaat see vorst on ühe Vene polkovniku lihast, kelle me kinni võtsime,” jätkas Aslan vanas vaimus. Ei julenud neid solvata, tahtejõuga kugistasin suurema osa liha alla. Ma polnud ilmselt elu sees enne korraga nii palju liha söönud. Ja mis peaasi, see ei olnud eriti maitsev.
Tšetšeeni köök on üldse suhteliselt vaene. Karm rahvas ja karm köök. Maisijahust makaronide moodi asjad, küüslaugukaste ja tulel kõrvetatud või keedetud liha – see on nende tavaline söök. Kui on, siis pannakse sibulat-tomatit kõrvale.
Raha nad keeldusid kaukaaslase kombel külalise käest võtmast. Aslan maksis. Üllatusin järjekordselt: Aslan