Kirjad Venemaalt. Jaanus Piirsalu

tunduvat linn nagu öö ja päev.

      Groznõi lennujaam oli taas avatud alles üheksa kuud tagasi. Pärast sõda olid sellest järel ainult varemed. Uue lennujaamahoone otstes tervitasid saabujaid kaks suurt portreed: Vladimir Putin ja Tšetšeenia eelmine president Ahmad Kadõrov, Ramzan Kadõrovi tapetud isa. Samad portreed vahtisid vastu, kui lennujaamast välja sõitsime. Kohe oli ka esimene kontroll-läbilaskepunkt (vene keeles KPP) automaaturitega.

      Muide, Putini-Kadõrovi portreedepaar torkas Groznõis hiljem pidevalt silma. Ainult Kadõrovid vahetusid: kord oli pildil Ahmad, kord Ramzan. Dmitri Medvedevit ei paistnud veebruaris veel kuskilt. Näha oli ka eraldi rippuvaid Kadõrovite portreid.

      Kadõrovite portreed olid enamasti varustatud ka loosungitega, mis pidid andma tšetšeenidele edasi õiget ajavaimu. Mõned nimetavad seda ka isikukultuseks.

      Väike valik hüüdlauseid plakatitelt: „Olen oma rahvuse üle alati uhkust tundud”, „Tšetšeeni rahva väärikas poeg”, „Ramzan Kadõrov taastas meie linna”, „Ainult tema suutis meid päästa”, „Me tunneme su üle uhkust”, „Head uut aastat, mu rahvas”, „Väärika isa väärikas poeg”, „Rahvas, kes on andnud maailmale sellise poja, väärib austust”, „Ühtsuses peitub meie jõud”.

      Groznõi lennujaamas oli müügil kõvas köites ja läikival paberil Ramzan Kadõrovi biograafia. Roheliste kaantega (islami värv!) elulooraamat maksis 1000 rubla (450 krooni) ja sisaldas presidendi elulugu, kõnesid, intervjuusid ja tähtsamaid korraldusi. Raamatu lõpus oli kümnete kaupa temale saadetud tervitus- ja õnnitlustelegramme. Omada 32-aastaselt enda kohta sellist raamatut… Pole paha.

      Kui linna jõudsime, algas kohe ekskursioon, näitamaks, kui hästi Groznõi elab: lütseum, vast avatud mobiilsideoperaatori kontor (mobiilivõrguga oli kaetud juba kogu Tšetšeenia, mobiiltelefoni kasutas siis 65 protsenti elanikest), telestuudio.

      Telerist nägime kohaliku televisiooni Vainahh uudisteprogrammi. Menüü sisaldas kolme klippi lähenevatest Venemaa presidendivalimistest, lõiku Saudi Araabia delegatsiooni Groznõisse saabumisest, ülevaadet transpordimiilitsa päevast ja noorte patriootlikust klubist Ramzan ning reportaaži rajoonidevahelisest maadlusturniirist.

      Isegi seal saatsid meid kohaliku miilitsa eriüksuse OMON võitlejad. Algul tundus see harjumatu, pärastpoole harjusime ära ja saime nendega tuttavaks. Kõiki Groznõi suuremaid ristmikke ja linna ümbrust valvasid samuti automaaturid.