Kizljari ja Derbenti tehasest on kindlasti Venemaa parimad. Konjak oli ka väga odav. Isegi restoranis sai veel eelmisel aastal pudeli korralikku konjakit osta Eesti rahas 120–140 krooniga.
Veini puhul kehtis seal samasugune tava nagu Nõukogudeaegsetes anekdootides. Järgnev juhtus ühes Mahhatškala restoranis. „Ma võtaks pudeli punast veini Saperavit,” ütlesin kelnerile. „Saperavit pole, aga võtke seda veini. Sellel on küll teine silt, aga põhimõtteliselt on see sama vein,” pakkus abivalmis kelner.
Omaette elamus on lendamine lennufirmaga Dagestani Õhuliinid. Veel eelmisel aastal kasutasid nad üsna vanu Tu-134-sid. Need on suhteliselt väiksed, hävitajate baasil konstrueeritud reisilennukid, mis lendavad 10 000 meetri kõrgusel.
Mulle nende rohkem kui 40 aastat tagasi tootma hakatud lennukitega lennata eriti ei meeldi, sest oma väiksuse tõttu rapuvad nad õhus tohutult, nagu veetaks sind karuäkkega mööda hästi kivist põldu. Mahhatškalasse lendavad kahjuks aga ainult need lennukid ning alailma juhtub nendega midagi.
Parim lugu oli lennukiga, millel õhku tõustes sadas alla enamik laepaneele koos juhtmetega ja stjuardessid nägid tükk aega vaeva, et käepäraste vahenditega lennukit remontida ja juhtmeid tagasi toppida. Lennuk aga võttis samal ajal rahulikult kõrgust. Pardal olnud inglaste seltskond, kes seda kõike nägi, oli peaaegu koomasse langemas. Millegipärast arvan, et Moskvasse tagasi sõitsid nad rongiga.
Loomulikult ei selgitanud keegi midagi. Dagestani Õhuliinide lennukites olen ma vist ainult ühe korra kuulnud enne õhkutõusmist stjuardesside selgitust lennuohutusreeglite ja varuväljapääsude kohta. Ilmselt teavad nad, et sellel pole mingit mõtet, kui tegelikult peaks midagi juhtuma. Kõik on niikuinii Allahi kätes.
Dagestanis kaukaasia pulmas
Mul elab Dagestanis hea sõber Musa. Eelmise aasta suvel viis ta mu oma sünnikohta, mis asub Lõuna-Dagestanis kõrgel ja kaugel mägedes. Esimest korda elus sõin seal keedetud lambasilma ja ajusid ning käisin ehtsas külapulmas.
Musa on pärit Tširagi külast. Kohaliku kooliõpetaja sõnul on Tširag Dagestanis kõrguselt teine küla ja kogu Kaukaasias üldse pidavat veel kõrgemal asuma ainult kaks küla. Tširag asub nimelt 2200–2300 meetri kõrgusel. Aserbaidžaani piirini on sealt otse üle mägede umbes 50 kilomeetrit. Küla ümbritsevad kõrgemad tipud ulatuvad üle 3000 meetri.
Maailma tuntuim reisijuht Lonely Planet väidab, et Euroopa kõrgeim püsiva asustusega küla olevat Ušguli, mis asub 2200 meetri kõrgusel Gruusias Svanethis. Võin kinnitada, et Tširagis on inimesed samuti sajandeid püsivalt sama kõrgel elanud. Võib-olla polnud Lonely Planeti rännumehed lihtsalt üksikutesse Lõuna-Dagestani paikadesse sattunud või ei pea nad seda piirkonda enam Euroopaks, kuigi geograafiliselt ta seda kindlasti on.
Kõikvõimalikke arve ja edetabeleid ei maksa Kaukaasias kunagi päris sajaprotsendilise tõena võtta, sest Kaukaasia rahvastel on hästi arenenud tava „meie oma on alati kõige-kõige”. Eriti hästi lööb see välja ajalooteemade puhul. Kaukaasias mäletavad kõik, kus keegi 11. sajandil elas, aga alati mäletavad kõik seda enda kasuks.
Ent üks Euroopa kõrgemal asuvamaid külasid on Tširag kindlasti.
Tširagis oli tunne, nagu oleksin sattunud ajalooõpikusse seiklema. Küla kirjapandud ajalugu ulatub veidi rohkem kui tuhande aasta taha. Tširagis on veel säilinud sajanditevanuseid maju, mis ehitati põhimõttel, et ühe maja katus on teise maja hoov. Tänavad, kohati õigemini rajad, olid mõned kohas nii järsud, et tuli ronida nagu kits. Küla oli osalt ehitatud mööda mäekülge üles.
Ja mäed ning alpi aasad ümberringi! Ainuüksi mägede vaatamisest sai söönuks.
Üle 500 aasta vanuse, aga siiani tegutseva mošee minaretid olid ümber kukkunud, kuid kellestki pole nende taastajat. Inimesed lahkuvad Tširagist. Viimase 15 aastaga on küla 350 majapidamisest alles jäänud vaid umbes 80. Seal on liiga raske elada.
Külas elas kaks Musa täditütart, kellest ühe juures me ööbisime. Musa isa, kes on olnud Tširagi kooli direktor ja kirjutanud raamatu küla ajaloost, kolis kümmekond aastat tagasi koos perega Mahhatškalasse.
Musa täditütre mehe Zakiri majapidamine oli tüüpiline kogu külale. Kividest laotud maja oli kahekorruseline: ülemisel korrusel elas pere ja alumisel korrusel loomad. Toad olid ehitatud otse lauda, kanakuudi ja aida peale. Maja otsa oli eraldi laotud tualett – suur kivist ruum väikse augukesega põrandas, kõrval kann veega tagumiku pesemiseks. Pestakse loomulikult käega.
Majad olid suhteliselt suured, sest sinna pidi ära mahtuma kogu suguvõsa. Talvel, kui seal on 20-kraadine pakane ja paks lumi, olevat kütmisega tükk tegu. Talv kestab novembrist aprillini. Kuna nii kõrgel puid eriti ei kasva, siis on põhiline küttematerjal lehmasõnnikust tehtud brikett. Sõnnikubrikett oli laotud iga maja ümber riita, nagu oleks see maja ümbritsev müür. Mõne maja ümber ulatus sõnnikumüür üle paari meetri.
Elekter ja mobiilside oli külas olemas, kuid vett ja kanalisatsiooni majades polnud. Enamik töid tehti käsitsi ja viisil, mida kasutasid juba esiisad sajandeid tagasi. Musa ütles, et seal hakkama saamiseks tuleb teha loomalikku tööd.
Kohaliku leiva küpsetamine käis endiselt ahjus, mis oli laotud juba 19. sajandi keskel. Musa täditütar Magijat näitas mulle, kuidas nad leiba teevad. Magijat valmistas suurepärast tšudu’d – see on piruka moodi küpsetis, mille täidiseks võib olla juust, liha, kartul, sibul või mis tahes. Kohutavalt maitsev.
Või näiteks heinategu. Pika talve tõttu on loomadele heina varumine üks olulisemaid töid. Heina tegema saab hakata alles augusti keskel ja selleks ajaks sõidab külaelanikele appi sugulasi kõikjalt Dagestanist.
Heinateo puhul on Tširagis säilinud omapärased reeglid. Nimelt ei ole seal kellelgi isiklikke heinamaid, vaid iga suvi loositakse külale kuuluvad heinamaad kõigi perede vahel välja. Kellel veab rohkem, saab suhteliselt tasase tükki, kellel veab vähem, saab heinamaa, mis asub järsul mäeküljel.
Ise nägin, kuidas mööda mäekülge heina niideti. Päris absurdne pilt. „Heinamaa” kõrguste vahe oli ülevalt alla oma 50–70 meetrit. Kujutage nüüd ette, mis tunne on niita heina mööda sellist seina. Kohalikud niitsid ülevalt alla: pidevalt kummargil ja põlved kõverdatud.
Eriti ränka tööd teevad mägedes naised. Nad tõusevad kõige varem, sest talitavad loomi ja valmistavad perele süüa. Õhtul lõpetavad nad samamoodi ka päeva: kõigepealt talitavad loomad ja siis teevad perele õhtusöögi. Pere ootab loomade järele, sest loomad on tähtsamad, nemad kindlustavad perele toidu. Naised rabelevad hommikuti ja õhtuti teistest kauem muude kohustuste kõrvalt. Näiteks heina niitsid ja riisusid nad meestega võrdselt.
Külas on veel selline reegel, et lehmi ja lambaid karjatatakse ühiselt ja järgemööda. Põhimõttel, et iga majapidamine annab kindal päeval karjuse. Kui sul on üle 12 lehma ja vasika, siis karjatad kaks päeva järjest, muidu ühe päeva. Pullid hulkusid ise mägedes ja otsisid süüa, sest nende peale, kui nad on karjas, huntide hammas ei hakka.
Minu kui külalise auks veristati loomulikult kohe lammas. Minu silme all. Üks meestest hoidis lambal kinni jalgadest, teine peast ja lõikas kõri läbi. Ise arutasid samal ajal omavahel mingeid külaasju. Väike naabripoiss vaatas toimuvat ükskõikselt pealt. Nülgimine nägi välja nii, nagu oleks mantlilt nööpidega vooder ära võetud. Nii kähku käis see.
Õhtuks oli lammas koos sibulaga keedetud ning mina sain loomulikult parimad palad. See tähendas lamba silmi ja aju. Polnud viisakas keelduda.
Silmadega oli lihtne. Need sai lupsti alla neelata, ei pidanud närima. Maol tuli nendega ise hakkama saada. Aju söömiseks anti mulle lusikas. Iga uus asi on ainult alguses veidi hirmutav, tegelikult maitses aju üsnagi hästi. Ja kui hamba all ei piuksu, siis tuleb alla neelata.
Piduliku õhtusöögiga sai veidi nalja, vähemalt minu jaoks. See seik näitas veel kord, kui tähtis on Kaukaasias külaline.
Külalisega lamba söömine oli nii oluline asi, et isegi Musa teise täditütre mees Magomed ilmus koju. Tal oli mägedes täita midagi umbes sellist nagu Dagestani siseministeeriumi esindaja roll.