ümber on ikka samad inimesed, kes varemgi. Ta ei ole halb inimene, ma ei ütle tema kohta midagi halba.”
Lahkudes ostsin Rozalt 200 rubla eest ühe komplekti voodipesu. Kinkisin selle taksojuhile, kes meid Dagestanis sõidutas.
Teine Roza oli 47-aastane ja kahekordne sõjapõgenik.
Oma nelja lapsega põgenes ta Dagestani juba esimese Tšetšeenia sõja eest 1990-ndate keskel. Siis pöördusid nad koju tagasi ja kavatsesid hakata maja ehitama, kuid algas teine sõda. Nad põgenesid uuesti Dagestani. Ka see Roza oli pärit samast Tšetšeenia piirkonnast – Kurtšalovski rajoonist.
Roza tragöödia seisnes selles, et kuu aega pärast meie kohtumist pidi ta Hassavjurti võimude nõudel kolima oma lastega välja ajutisest elamispaigast, endisest lasteaiast. Uut elukohta keeldusid võimud talle kui põgenikule andmast. Tegelikult ei tunnistagi Dagestani võimud tšetšeene ametlikult põgenikeks.
„Kogu aeg käiakse ja riieldakse: minge koju, sõda on ammu lõppenud. Aga millega ma sinna lähen? Kui meid siit ära aetakse, siis pole mul isegi raha kolimiseks autot rentida. Ja mul ei ole Tšetšeenias kuhugi minna.”
„Ainult Allah aitab mind praegu. Kui mul oleks kedagi, kes aitaks, siis elaksin ka nagu teised…” Enne pidevalt naernud ja optimistliku mulje jätnud Roza hääl murdus keset lauset, ta hakkas nutma. Samamoodi nuuksumata nagu teinegi Roza… Toas valitses 40 sekundit täielik vaikus.
„Kas te Allahi usute kõvasti?” – „Muidugi usun!” Roza silmist voolasid endiselt pisarad. Tema 17-aastane tütar Makka jooksis teisest toast ema lohutama.
„Tütrel oleks operatsiooni vaja. Väiksena ta kukkus ja murdis ninaluu. Siiamaani ei saa korralikult hingata, tal on raske magada, aga raha ju pole…”
Kui oleks raha, tahaks Roza sõita Jordaaniasse, kus tal on sugulasi. Jordaanias elab palju tšetšeene. Aga selleks läheks Roza mõistes vaja tervet varandust.
„Ühe inimese ühe otsa pileti jaoks on vaja 400 dollarit. Aga passi on ka vaja, ja selle eest tuleb vahendajale maksta 9000–10 000 dollarit, kui kiiresti teha. Kui oodata, siis läheb 3000–5000 dollarit.”
„Mitte mingit lootust ei ole ka!” ütles Roza, rõhutades sõnu „mitte mingit”.
Pass oli Roza ja tema laste jaoks esialgu kättesaamatu isegi Venemaal, kus ta eluaeg on elanud. Passi eelduseks on sissekirjutus, kuid talle kui põgenikule seda Hassavjurtis ei antud. Sissekirjutuse saamiseks tulnuks asuda elama Tšetšeeniasse, aga seal polnud Rozal kusagil elada. Roza kõige noorem laps oli 14-aastane, järgmiseks tuli peagi 18-aastaseks saav tütar. Kaks vanemat last, pojad, elasid omaette: üks oli võtnud 70 000 rubla laenu ja sõitnud naisega Austriasse, teine töötas Hassavjurtis lukksepana. „Tahaks vähemalt nooremad kaasa võtta, kui kuidagi Jordaaniasse saaks.”
Mehest oli Roza lahutatud. Ta jõi kõvasti, ütles Roza.
Roza ainuke aitaja oli Rahvusvaheline Punane Rist, kes ostis talle eelmisel kevadel õmblusmasina, triikraua, triikimislaua ja overlokmasina. „Iga päev tänan Allahhi, et Punane Rist meid aitas.”
Voodipesu õmblemisega teenis Roza kuus keskmiselt 4000 rubla. Ka tütar aitas õmmelda.
„Milline on Tšetšeenia tulevik?” – „Seda teab vaid Allah. Meie ei saanud sellest sõjast mitte midagi aru.” Taas rõhutas Roza sõnu „mitte midagi”.
„Ma pakun teile parem teed!” Vähemalt külalislahkus ei jäta neid õnnetuid hingi kunagi maha. Kui hakkasime lahkuma, küsis Roza mult, kas ma saaksin aidata neil kolimiseks raha koguda. Andsin Rozale 300 rubla ja ta puhkes jälle nutma…
Hassavjurt, kus mõlemad Rozad elasid, on 120 000 elanikuga linnake. Tšetšeenia piiripunkti valvati peaaegu nagu riigipiiri. Kohalikud said probleemideta üle, aga näiteks välisajakirjanikul oli piiri ületamiseks vaja spetsiaalset akrediteeringut. Liiklus piiril oli väga tihe, päevas ületavat seda umbes 20 000 inimest.
Kriminaalne, aga külalislahke linn, iseloomustas mu MahhatškalatuttavHassavjurti.PealinnaMahhatškalajäreltoimubjustHassavjurtis kõige rohkem rünnakuid ja tulevahetusi. Nädal enne minu seal käiku lasid tundmatud Hassavjurtis maha kaks Vene julgeolekuteenistuse FSB ohvitseri ja haavasid ühte. Ohvitserid istusid autos, ründajad tulid lihtsalt auto juurde ja avasid automaaditule.
Erinevalt Mahhatškalast ei olnud aga Hassavjurtis peaaegu üldse näha relvastatud miilitsaid.
Hassavjurt on turulinn. Tundus, et linn ongi vaid üks suur turg. Enamik linnaelanikke kaupleb turgudel absoluutselt kõigega. „Kui tahad linnupiima, siis tuleb minna Hassavjurti turule,” ütles linna iseloomustamiseks mind sõidutanud lahke taksojuht Zagir. See tähendas, et Hassavjurti turult saab osta kõike.
Zagir muide teenis 1989. ja 1990. aastal aega Viljandi dessantüksuses. Kiitis Viljandi tüdrukuid.
Maksime koos Soome kolleegiga Zagirile Mahhatškalast 85 kilomeetri kaugusele Hassavjurti ja tagasi sõitmise eest Eesti rahas 700 krooni. Hinna sisse kuulus ka see, et Zagir ootas mind pool päeva. Saime väga hästi läbi, ta viis mu pärast veel oma vanemate juurde külla. Zagir käis taksojuhi kohta silmapaistvalt hästi riides. Ja mis kohe silma hakkas: ta riietus teadlikult. Kaukaasia mees kannab tavaliselt musta: must peakate, must pintsak või nahktagi, mustad püksid ja mustad kingad. Zagir riietus selles mõttes klassikaliselt, ainult ühe erandiga: tema kingad olid valged!
Ma ei tea, kas põhjuseks võisid olla turud, aga Hassavjurtis oli kohutavalt prügi. Kohalikke ei paistnud see häirivat. Neil on niigi probleeme küllalt, et mitte ümbrusele mõelda.
Ramzan Kadõrovi maal
Ühe oma kummalisema sõidu tegin 2008. aasta veebruaris Tšetšeeniasse. Kummaliseks tegid selle väga tugevad raamid – sõidu korraldasid Venemaa välisministeerium ja Tšetšeenia noore presidendi Ramzan Kadõrovi administratsioon. Meid saatsid pidevalt automaaturid ja isegi ööbima pandi meid sõjaväeosasse. Kontroll meie üle oli totaalne.
Olen noorema Kadõrovi tegevust viimased paar aastat pidevalt jälginud. Maailmas on temast jäänud (või oleks õigem öelda, et jäetud?) mulje kui madalalaubalisest riiukukest, kes käib dressipükstes ja nahktagis, nagu ta ilmus 2004. aastal pärast isa tapmist Kremlisse president Putini juurde. Mina arvan, et ta on väga kaval, osav ja ambitsioonikas mees, kes on saavutanud ilma sõjata ja Kremli enda rahaga selle, et Tšetšeenia on sisuliselt Venemaa isepäine osa.
Ühtpidi on 1,2 miljoni elanikuga Tšetšeenia muidugi vägagi sõltuv – nimelt Vene riigieelarve miljarditest, sest kolmveerand vabariigi eelarvest tuleb Moskvast. Aga teisest küljest kontrollib Tšetšeenia elu pigem Kadõrov kui föderaalvalitsus. Kadõrovi tahe on seaduseks, mille järgi kulgeb kogu elu. Moskvast vaadatakse sellele täiesti avalikult läbi sõrmede. Isegi Tšetšeenias asuvad föderaalväed ei suuda Kadõrovi võimu vastu midagi.
Moskva nõuab Kadõrovilt ainult ühte – et Tšetšeenias oleks rahu ja ei mingit separatismi. Ja selle ta kindlustab, eriti kõrval asuva Inguššiaga võrreldes. Vastutasuks käitub Kadõrov Tšetšeenias nagu isevalitseja ja tšetšeenid koorivad Vene riiki täiesti avalikult. Enam ammu ei kanna Kadõrov dressipükse, vaid korralikke musti ülikondi.
Välisajakirjanikud ei pääse Tšetšeeniasse seniajani vabalt. Ametlikult toimub seal seni terrorismivastane operatsioon. Sisuliselt on see kohalike sõnul läbi, aga ilmselt välisajakirjanike vaba ligipääsu takistamiseks pole seda ametlikult tühistatud.
Tšetšeeniasse pole nii raske luba hankida kui Venemaa piirirajoonidesse või kinnistesse linnadesse. Siseministeeriumi loa saamiseks kulub umbes nädal.
Kui Groznõis maandusime, siis keegi meie propusk’eid ei kontrollinud. Reutersi kohaliku reporteri jutust selgus, et lube ei kontrollita seal sisuliselt kusagil. Turist võiks vabalt osta pileti Moskvast Groznõisse ja lennata tuttavale külla. Kui just videokaameraga väga avalikult ei vehi, siis ei juhtu midagi.
Tšetšeenia parlamendi esimees oletas, et ilmselt nõuab Vene siseministeerium ajakirjanikelt eriluba inertsist. Aga nagu teada, on inerts Venemaal läbi aegade kõva olnud.
Tšetšeenia