Hassavjurti linnas, mis asub paarkümmend kilomeetrit Tšetšeenia piirist eemal, tuntud linna Gudermesi lähedal.
Suurest sõjast oli möödunud juba mitu aastat, Ramzan Kadõrovi käsutusse voolas miljardeid rublasid, aga Dagestani jäänud põgenikest ei näinud keegi hoolivat. Ise tulid, ise vaadaku ka, kuidas tagasi saavad või Dagestanis toime tulevad.
„Ma ei soovi sõda isegi ühelegi vaenlasele,” alustas Roza väga vaikse häälega. Kogu oma lugu rääkis ta väga vaikselt. „Kui vaatasime kunagi telerist sõjafilme, kus sakslased tapsid inimesi, siis hakkas neist nii kahju, et nutsime. See, mida sakslased tegid… Tšetšeenias mõnitati inimesi palju hullemini!”
„Ma ei süüdista sõdureid, et nemad midagi tegid, sest nad ise käisid, näljased, külmunud, külades leiba palumas. Aga seal olid ka igasugused zek´id (endised vangid), palgasõdurid, kes kõike seda korraldasid. Isegi kui sul oli kodus keldris pool kotti suhkrut, jahu – kõik võtsid nad ära, kõik, mis võtta andis.”
Roza jutust selgus, et kõik tema kirjeldatavad hirmuteod sooritas nüüdseks juba ligi viis aastat tagasi tema kodukülas Kurtšalovski rajoonis Vene armee. Palgasõdurite all pidas ta silmas üleajateenijaid, kes teenivad Vene armees lepingute alusel. Aga tal ei leidunud häid sõnu ka tšetšeeni sõdalaste kohta.
„Bojevik’ud teadsid üksteist hästi, teadsid üksteisest, kus nad asuvad. Üksteist nad ei puutunud. Nad tegid koostööd ja tapsid süütuid inimesi.”
Üks teise Tšetšeenia sõja julmemaid asju olid Vene armee puhastusoperatsioonid. Küla piirati ümber, tavaliselt jäeti ajateenijatest sõdurid ümber küla julgestuseks ja üleajateenijatest „spetsialistid” läksid külla. „Nad tegid, mida tahtsid. Mõnitasid inimesi, nagu fantaasiat oli,” rääkis Roza.
Nüüd talvel möödub viis aastat sellest, kui venelased tapsid vahetult enne aastavahetust tehtud „puhastusoperatsiooni” käigus Roza noorema venna Idrise. Roza sõnul oli Idris olnud lapsest saadik lombakas. Ta murdis 12-aastaselt jalgpalli mängides nii õnnetult jala, et kuigi talle tehti neli põlveoperatsiooni, ei hakanudki ta enam normaalselt käima.
„28. detsembril võtsid nad mu venna kaasa. Ja alles 4. jaanuaril andsid ta tagasi. Laiba. Ja tema laiba pidime me välja ostma 7000 rubla (umbes 3200 krooni) eest. Isa maksis ära, bojevik kirjutas mingile paberile alla ja laip anti meile üle, et me saaksime ta maha matta.”
„Tal oli murtud palju luid. Rinnale oli lõigatud rist. Mõlemal pool abaluudes oli kaks suurt auku. Selline mulje, nagu oleks trelliga tehtud. Hiljem nägi täditütar unes, et ta küsib Idriselt: sul oli kindlasti valus, kui sind niimoodi piinati? Idris vastab: see kõik ei olnud midagi, kuni selleni, kui nad hakkasid mind siit (Roza näitab kätega abaluudele) puurima. Siis oli valus, muud valu oli võimalik taluda…”
Roza ütles, et nende perel veel vedas, kui saab üldse nii öelda.
Tookord võttis küla „puhastanud” Vene väeüksus kaasa 28 meest ja vaid kahe mehe surnukeha õnnestus tagasi osta, Roza venna ja nende naabri laip.
„Ülejäänud aga… kes tundis oma poja keha tükid ära soki järgi, kes maikaräbalate järgi. Niimoodi tüki kaupa koguti pärast kehasid kokku. Meie isa maksis ja me saime vähemalt terve keha maha matta.”
Äraviimine käis lihtsalt. Roza väitel sõitis venna pere õuele varahommikul soomustransportöör BTR numbriga 717 A. Idrise naine oli juba üles tõusnud, et hakata süüa tegema, kui nägi aknast sõdureid ja hüüdis mehele: tõuse üles, BTR tuli. „Tuldi ja viidi aluspesus kaasa. Vend palus veel, et lastaks vähemalt müts võtta. Tema naine arvas, et küsitlevad teda ja toovad siis tagasi.”
„Vennal olid juba enne närvid täiesti läbi, sest puhastusoperatsioone oli varemgi toimunud. Ta oli toonud endale tuppa puupaku ja alati kui need operatsioonid käisid, lõhkus seda närvide rahustamiseks väikestest tükkideks. „Vaata, Roza, mida ma teen, et ennast rahustada,” näitas ta mulle. Ta kartis väga.”
Roza vend oli 38-aastane, temast jäi maha neli tütart. Roza ise sai samal kevadel, kui temaga intervjuu tegin, 50-aastaseks, aga nägi palju vanem välja. Ta on pere üheksast lapsest kõige vanem.
„Pärast seda oli veel üks puhastus. Need zekid-mekid tulid viina otsima. Mitte kõigil ei olnud kodus viina, nende maju tulistasid nad siis pärast eemalt miinidega. Paljud said surma.”
Järgmisel päeval kogus külarahvas Roza sõnul surmasaanute laibad kokku ja viis kõik küla keskele asfaltplatsile. „Seda oli kohutav vaadata… kehad olid kahes tükis, tükid soolikatega. Pöördusime meie Kurtšalovski rajooni administratsiooni poole: tulge vaadake, mis nad meiega on teinud. Kui tahate meid tappa, siis tapke siin kohapeal, aga ärge kiskuge meid tükkideks! Nad loomulikult ei tulnud. Saatsid teate, et tulgu meie sinna, sest nad kardavad meie juurde sõita.”
Kohalike võimumeeste asmel saabus külasse hoopis Vene sõjaväekolonn. „Kogu küla oli enne keskväljakule kogunenud, paljud jooksid hirmunult laiali. Kohale jäi mõnikümmend inimest. Sõjaväekolonn ei tahtnud peatuda, tahtsid otse üle kehade sõita.”
Kohalejäänud külaelanikud astusid kolonnile ette. Soomukid peatusid. Siis jooksis ka ülejäänud rahvas uuesti kokku.
„Kuulsime, kuidas esimene soomuk sai raadio teel käskluse: „Vasja, sõida, nad valetavad, pole seal ees mingeid surnukehasid!” See vastas, et on küll, terve plats on valgete linadega kaetud. „Ma ei saa sõita!” Lõpuks pöörasidki ümber ja sõitsid tagasi.”
„Me võtsime kõik need laibad videole ja meie delegatsioon – hukkunute ja teadmata kadunute lähedased – viis selle Nazrani. Lootsime, et seal aidatakse meid. Seal küsitleti meid, vaadati, aga mingit abi me ei saanud.” Inguššias Nazranis asus siin Venemaa kohaliku sõjaväeringkonna staap.
Roza lõpetas oma loo, vaikis mõned sekundid, vaatas aknast välja. „Nüüd pole enam usku millessegi … ja sinna tagasi minna ma enam ei taha. Seda, mida on pidanud nägema meie lapsed, ei suuda ma kunagi andestada.” Ta puhkes nutma. Vaikselt, nuuksumata, ainult pisarad voolasid. Ta ei pühkinud neid ära.
Tekkis pikk vaikus. „Ma panen parem tee üles, mis me siin niisama istume!” lõpetas Roza ise vaikuse.
Hiljem tulistati Roza pere maja puruks ja nad põgenesid Dagestani Hassavjurti. Seal elas nende pere algul mehe sõbra juures, kes kolme kuu pärast organiseeris nad elama linnaserva, mahajäetud suhkruvabrikusse. Oma silmaga nägin, et olud olid väga spartalikud, aga vähemalt elasid nad seal omaette ja said endale raha teenida.
Gaasiahju olid nad ise ehitanud, see andis Roza sõnul piisavalt sooja. Vee keetmiseks olid nad samuti ise ehitanud algelise, ühe auguga gaasipliidi. Gaasi varastasid nad maja lähedalt mööduvast väikesest gaasitorust. Muud ei jäänud üle. Ainuke meelelahutus oli võlgu ostetud televiisor.
Punane Rist andis neile eelmisel talvel tasuta üheksa lammast. Roza õmbles voodipesu, mille müügist teenis keskmiselt 1500 rubla kuus. Voodipesu oli väga ilus. Lisaks sai Roza 2800 rubla kuus invaliidsuspensioni.
Rozal oli epilepsia. Tema mees Ahmed põdes vähki. „Teda on neli korda opereeritud, nüüd nagu oleks parem.” Ravimeid ja tablette jagasid heategevusorganisatsioonid Roza sõnul viimati kakskolm aastat tagasi. „Nüüd ei saa me enam midagi.”
Roza pojad elasid Mahhatškalas ja töötasid ehitusel.
Positiivset polnud Roza elus just palju. „Mitte hea elu pärast ei ela me siin, aga vähemalt ei ole kitsas.”
Veel ütles Roza, et relv võiks olla. Hulkuvate koerte vastu, keda pidi palju olema. Koerad kimbutasid lambaid.
Tšetšeeniasse tagasimineku kohta ütles Roza, et ta ei jaksa seda teha, kuigi seal elavad endiselt tema neli venda ja isa. „Meil ei ole seal enam midagi ja uuesti ehitamiseks pole lihtsalt jõudu. Tahan jääda siia, kui õnnestub. Oleks võimalik, siis ostaks väikse maatüki.” Aga väikegi maalapp maksis Roza sõnul 120 000 rubla.
Teisest Tšetšeenia sõjast oli Rozal kindel arvamus. „Kõik teavad, et see oli kommertssõda. Aga