sõnul on Džuma (eesti keeles Reede) mošeel tähtis ühiskondlik roll, sest peale imaami kuulamise käiakse seal ka enne jutlusi tuttavatega kohtumas ja niisama juttu ajamas. „Praegu on hakanud mošees käima ka väga palju noori – loobuvad joomisest, anašaa suitsetamisest ja tulevad mošeesse, õpivad siin,” rääkis ta.
Jutluse ajal nägin mošees päris noori, alla kümneaastasi poisse, kes väga tõsise näoga palvetasid ja imaami kuulasid. Noorte jaoks tegutseb mošee juures medrese, islami usu õppeasutus. 20-aastase Ali Seifulajevi sõnul õpitakse medreses peamiselt araabia keelt, et koraanist paremini aru saada.
Mind üllatas, et koraan on araabia keelest tõlgitud kõigisse suurematesse Dagestanis räägitavatesse keeltesse, aga seda on tehtud n-ö mehaaniliselt – kirjutatud araabiakeelne tekst lihtsalt avaari tähestikus.
„Minu arust on nii, et kui sa loed midagi, millest sa aru ei saa, siis pole üldse mõtet lugeda,” ütles Ali. Raske oli vastu vaielda. „Rumalalt lugeda ei tohi.”
Ali kinnitusel tahetakse Dagestanis hakata haridusministeeriumi kaudu riiklikult juba koolides araabia keelt õpetama.
Medreses oli kolm vaipadega kaetud klassiruumi, kus igal õhtul õppis paar tundi 40–45 inimest. Klassiruumid nägid välja samasugused nagu Eesti koolis: olid pingid, oli tahvel.
Ali õppis lisaks medresele ka ilmalikus koolis – käis ühe Moskva ülikooli kohalikus filiaalis. Ilmselt kuulub 100 000 elanikuga Derbentile kõrgkoolide hulga maailmarekord. Linnas on tervelt 25 kõrgkooli, enamasti Moskva ja Peterburi ülikoolide filiaalid. „Aga ausalt öeldes on kvaliteet halb, Venemaal pole meie diplomitega midagi peale hakata,” tunnistas Ali.
Islam on vaid üks osa Dagestani tänapäevast. Teised osad on eri klannide võitlus, seletamatu rikkus ja pidev ohutunne oma elu pärast.
Mahhatškala sadama peadirektor oli minu arust värvikas koondnäide Dagestani tänapäevast. Tollal 39-aastasel Abusupjan Harharovil oli kaks naist, kellega tal oli kokku seitse last. Venemaa seadused – Dagestan on Venemaa kõige lõunapoolsem osa – keelavad mitmenaisepidamise. Aga Venemaa seadused ei seganud Dagestanis kedagi.
„Kui ma suudan kahte peret üleval pidada, siis miks mul ei või neid olla?” ütles Harharov. „Pealegi islam lubab seda.” Üks mõne aasta tagune Dagestani rahandusminister pidas kolme abikaasat ja mõnel rikkal ärimehel pidavat olema isegi kuni neli naist.
„Kõik on Allahi kätes,” ütles üks Dagestani rikkamaid mehi Harharov vestluse jooksul korduvalt. Eriti kui küsisin talt, kas ta kardab oma elu pärast provintsis, mis on olnud Venemaal viimastel aastatel kõige verisem Inguššia järel. Dagestan asub otse Inguššia ja Tšetšeenia naabruses.
Allahi kätes küll, aga ega ka ilmalik ettevaatus paha tee. Ehk nagu ütlevad venelased: kes ennast hoiab, seda hoiab ka jumal. Igatahes sõitis Abusupjan ringi soomustatud hõbedase Mercedesega ja teda saatis turvamehi täis kallis maastur Porsche Cayenne.
„Minu kaasmaalased on väga kuumaverelised,” põhjendas avaari rahvusest Harharov vaikse naeratusega, miks ta ennast nii põhjalikult kaitseb.
Turvamehed Posrches polnud mingi ime. Dagestanis on isegi võrreldes Venemaa üldise keskmisega ülirikaste ja vaeste vahel väga suur lõhe. Rikastel on näiteks isegi oma privaatmošeed. Teisest küljest on mägikülades üle 80 protsendi noortest tööta, neil pole isegi musti tööotsi.
Dagestani keskmine palk on Venemaa kõige madalam, isegi madalam kui Inguššias ja Tšetšeenias. Tänavu juulis oli Dagestani keskmine palk ametliku statistika järgi 6965 rubla (3130 krooni), kogu Venemaa keskmine samal ajal 17 760 rubla (7950 krooni).
26-aastaselt Dagestani parlamendi kõige nooremaks liikmeks valitud Harharov (nüüd oli ta parlamendis juba neljandat koosseisu järjest, esindades võimuparteid Ühtne Venemaa) sai riigile kuuluva Mahhatškala sadama direktoriks 31-aastaselt. Tal oli siis võimas protežee, tollane Dagestani administratsiooni juht, piirkonda juba Nõukogude ajal juhtinud Magomedali Magomedov. Arvatavasti just Magomedovi soosing andiski talle sadamadirektori koha, väitsid kohalikud ajakirjanikud. Pole välistatud, et Magomedovi soosing tõstab Harharovi peagi koguni Dagestani presidendiks.
Mahajäetud sadamast oli Harharov eelmise aasta kevadeks teinud Kaspia mere suuruselt kolmanda sadama, mis arenes väga kiiresti ning nägi ilus ja moodne välja. Sama kiiresti kui sadam kasvas ka Harharovi isiklik rikkus. Ta ei varjanud, et Mustal merel asub isiklikult talle kuuluv kaubasadam ja nii Mustal kui ka Kaspia merel sõidavad talle kuuluvad kaubalaevad. Lisaks kuulus talle Dagestanis veel paar tehast (aga Dagestani suuremad tegutsevad tehased võib kahe käe sõrmedel üles lugeda).
Küsimusele, kuidas ta nii kiiresti rikkaks sai, vastas Abusupjan hannes-tamjärvelikult: tuleb tegelda sellega, mis sulle meeldib ja mida sa tõesti tahad teha, siis saadki iseenesest rikkaks. „Aga,” lisas ta kohe juurde. „Meil Dagestanis ei tee midagi ära ilma esimeste inimeste toetuseta.” Esimeste inimeste all pidas ta silmas Dagestani administratsiooni juhte.
„Kui sa suhtled oluliste inimestega (vene keeles kõlab see paremini – крупные люди), siis tead, kuhu asjad liiguvad, ja oskad kohal olla,” avas sadama direktor kaarte, kuidas Dagestanis ja tegelikult kogu Venemaal asjad käivad. „Näiteks kui Gazprom kunagi aktsiaid müüs, siis kas te arvate, et need, kes lõpuks aktsiaid kokku ostsid, ei teadnud seda kinnist infot juba varem?”
Näiteid korruptsioonist kuulsin Dagestanis pidevalt: seal valitsevat Venemaa kõige hullem altkäemaksu andmise süsteem. Mahhatškalas oskas peaaegu igaüks öelda, kui palju maksab postimiilitsa koht. 5000 dollarit, ja koht on sinu, kusjuures palk on 6000 rubla. Võite ühe korra arvata, miks ometi seda kohta tahetakse… Aga näiteks juba terve rajooni või linna miilitsaülema koht maksab 50 000 dollarit, rääkisid taksojuhid. Rajooni administratsiooni juhi koha hind pidi olema 150 000 dollarit. Ja maksmine käib ülemusele, kes siis jagab raha endast veel kõrgematega. Ametnikud väitsid, et taksojuhid valetavad. Et varem oli olnud nii, aga enam ei olevat.
Küsisin ühelt ärimehelt, mis juhtub siis, kui ma tahaksin näiteks Dagestanis oma firma asutada. Vastus: minu juurde tuleb kohalik maksuametnik, kes teeb ettepaneku, et riiklikke makse ei pea ma maksma, aga selle asemel maksan talle.
Maksukogumine näis tõepoolest olevat Dagestani nõrk koht. Mis siin üldse rääkida, kui isegi kesklinna uhke hotell President, milles ma elasin, esitas ööbimise eest arve, mille lahtrisse „maksud” oli kirjutatud priske ümmargune null.
Tundus, et Dagestani korruptsiooniprobleem hakkab vähemalt osaliselt peale Moskvast, sest näiteks prokuratuuri ja FSB kohalikku korrumpeerunud kaadrit saab puhastada ainult kõige kõrgemalt. Samuti tulevad Moskvast Dagestani tohutud dotatsioonid (neli viiendikku Dagestani eelarvest tuleb Venemaa riigieelarvest), millest võtavad korralikult matti kõigepealt Moskva tšinovnikud ja seejärel kohalikud ametnikud. Nii olevat alati olnud.
Mahhatškalas igav ei hakka, lääne inimesel jätkub seal alati imestamist. Veendun selles iga kord, kui Dagestanis käin.
Mäletan, kuidas tuttavad kohalikud ajakirjanikud viisid mu 2007. aasta kevadel ühte Mahhatškala korralikumasse restorani Zolotoi Orjol (Kuldne Kotkas). Uksele oli kleebitud suur silt „Dressides ja relvaga sisenemine keelatud”. Mujal restoranides ma sellist silti ei näinud. Sildil oli veel üks naljakas detail: restoran oli avatud sellise huvitava kellaajani nagu 24.30…
Samal korral kuulsin kahel ööl kolmest, mis ma hotellis magasin, tulistamist. Kostsid konkreetselt automaadivalangud. „See polnud mingi tulevahetus, vaid niisama ilutulestik. Võib-olla olid kellelgi pulmad,” irvitasid kohalikud ametnikud pärast. Pulmad teisipäeva öösel?
Dagestan on Põhja-Kaukaasia suurim vabariik. Põhjast lõunasse tuleb umbes 400 kilomeetrit ja läänest itta umbes 200 kilomeetrit. Elanikke on 2,6 miljonit. Elanikkond on Venemaa kohta väga noor, 30 protsenti moodustavad alla 16-aastased. Erinevalt Venemaa keskmisest on iive tugevasti positiivne. Enamik elanikke elab endiselt maal.
Venelasi on paljurahvuselises Dagestanis suhteliselt vähe, vaid kuus protsenti. Nõukogude aja lõpus oli venelasi seal 14 protsenti. Filmirežissöör Andrei Tarkovski on näiteks Dagestanist pärit. Nime järgi