Hallik kirjeldab olümpiaraamatus: “Paadiriiulite juures saavad kokku oma tunni ära oodanud Müller ja selle regati suurim kõrbeja Jaanson. Jüri surub vanal rivaalil kätt ning soovib õnne, Xeno vaatab Jürile pikalt otsa, raputab kätt ja ei ütle midagi. Tema pilgus pole kahjurõõmu, pigem võib sealt lugeda: olnuks sa, mees, siin selline nagu mullu Luzernis, peaksin võib-olla praegu mina sulle õnne soovima.”
Jaanson kahetseb: “Jah, Mülleri tähtsatel aastatel polnud minust tegijat ning kui jälle tõusin, oli ta juba läinud. Hea meelega andnuks talle 2004. aastal Ateenas vahepealse eest tappa!”
Xeno Müller elab aastast 1992 USA-s, on abielus ameeriklanna Eriniga. Sydneys 2000 teenib ta olümpiahõbeda, hulk hõbedat jääb laeks ka MM-il. “Minu jaoks olid tähtsaimad regatirõõm ja reisimisvõimalus, ma ei lugenud medaleid, mulle piisas olemasolevast. Lahkusin spordist õigel ajal, USA-s leidsin spordiärist uue väljakutse,” ütleb ta.
Kord veel tärkab Mülleril tõsine lahinguhimu. Kui USA annab talle 2004. aastal kodakondsuse, otsustab Müller murda end Ateena olümpiaks koondisse. Ta võidabki finaalini kõik valiksarja võistlused, ent loobub edasisest, viidates terrorivõimalusele USA atleetide vastu. “Otsin elus kindlust ja turvalisust, sellest lähtudes olen langetanud otsuseid. Vastutan praegu kuue inimese: nelja lapse, Erini ja iseenda eest. Tegelen oma äriga nii põhjalikult, et pole kaheksa aastat Euroopas käinud ega tea, millal tulen. Äri ja pereelu on korras!”
Müller müüb mitmel moel oma sõudeteadmisi, propageerib ja levitab sõudeergomeetreid, peab loenguid, on nii vee- kui ka videotreener. Võiks arvata, et Erini ja Xeno neljast lapsest tulevad igal juhul sõudjad, ent isa sõnab: “Kui lapsed huvituvad sõudmisest, aitan neid igal moel. Minu rahulduseks ja äri eduks pole neil küll vaja sõudma hakata.”
Čop, iseseisva Sloveenia esimene spordistaar
Kui Jüri Jaanson valmistub augustis 1995 favoriidina Tampere MM-finaaliks, iseloomustab ta Päevalehe palvel vastaseid. 189 cm pikkuse sloveeni Iztok Čopi kohta ütleb nii: “Ma ei tea, miks Čop kahepaadist ühesesse kolis, aga ta on siingi edukas. Ta on väga sitke sell – kui viga näeb, nõelab kohe.”
Üllatusvõitja Čop vastab pärast finaali: “Paarimees läks Ameerikasse, siis mõtlesin, et proovin aastakese ühepaati. Aga kõik on kenasti läinud, pärast tänast võitu ei taha ma ühepaadilt kuhugi minna.”
17. juunil 1972 sündinud Iztok Čop sõuab juba poisina nädal noorema klubikaaslase Denis Žvegeljiga roolijata kaheses. Suvel 1989, kui Jaanson võidab nende kodujärvel Bledil esimese MM-medali, tulevad Čop ja Žvegelj juunioride maailmameistriks. Aasta hiljem korratakse edu, täiskasvanute MM-il Tasmaanias aga sõutakse 7. kohale roolijata neljases. MM-il 1991 esindavad 19-aastased kutid viimast korda juba lagunenud Jugoslaaviat, meeste MM-ilt tuleb hõbe.
1992 lähevad Čop ja Žvegelj Sloveenia ajalukku, võites iseseisvunud riigile esimese olümpiamedali – pronksi. Uuel suvel kaob Žvegelj ookeani taha, aga Čop lööb läbi ühepaadil, jõudes MM-il pronksini. 1995 teeb ta uut ajalugu, võites Sloveeniale esimese MM-kulla.
“Arvasin Tamperes ekslikult, et Müller on peamine vastane. Piltideltki on näha, et jälgin Chalupa, mitte Čopi käitumist. Čop oli kogu hooaja nii-öelda tausta esimene mees. Püsis seal seni, kuni nõelaski vastikult,” ütleb Jaanson. “Too kaotus püsis mul visalt meeles. Alles 1996, kui Václav Chalupa mu Tšehhisse oma võistlusele kutsus, sain tõeliselt positiivse emotsiooni: alistasin finaaliduellis Čopi!”
1996. aastal jääb Čop olümpial neljandaks, samuti kahel järgmisel MM-il. 1999 on ta koos Luka Špikiga paariskahesel maailmameister ja 2000 olümpiavõitja – see on Sloveenia esimene olümpiakuld. Ta võidab tähtsaid medaleid veel ühesel, paariskahesel, paarisneljasel. Čop on 2005. aastaks startinud suurvõistlustel viies paadiklassis!
Iztok Čop ja Jüri Jaanson.
Sügisel 2005 osaleb Čop Tartus Emajõe sprindil ja räägib: “Tufte ja Jaanson on head suusatajad, kuid Norra ja Eesti suusakoondisse pääseda pole kerge. Sloveenias siirduvad kõik, kes suuski valdavad, kas mäe- või laskesuusatamisse. Mullu tulin paarissprindis Sloveenia meistriks.”
Torinos jääb siiski käimata, kuid sõudmise MM-il võidab Čop koos Špikiga 2006 kahese hõbeda ja 2007 kulla. Pekingi olümpial aga jäävad nad viimasele kohale sõidus, mille Jaanson ja Tõnu Endrekson lõpetavad hõbedaga.
2010 lõpetab Čop sõudekarjääri omapärasel moel. Bledi järvel peetaval MK-sarja avaetapil esindab ta koos norralase Olaf Tuftega paariskahesel Norra klubi Horten Roklubb. Kaotades lõpuheitluses Allar Rajale ja Kaspar Taimsoole, tulevad sõudelegendid neljandaks.
“See ei pruukinud olla veel lõplik loobumine! Ütleme nii, et esialgu võtsin vaid 20 aasta pingutustest aja maha. Isu sai täis, aga tuleb ehk tagasi. Vajan uusi väljakutseid!” hüüatab Čop paar kuud hiljem. “Treenin iga päev, ehkki mitte liialt range kavaga. Hoian end vormis, et vajadusel noori ergutada, neile tippspordis kogemusi anda. Mis Jaansonil viga! Eestist kerkib igal aastal uusi vahvaid mehi, kellele jätta tulevikukoorem. Mina istuks meelsasti paarisneljasesse ja lihviks minekut, aga ei tea täpselt, kas kolm sellist noort kokku saabki ja kas alaliit on valmis projekti toetama.”
Čop ei imesta Jaansoni pika karjääri üle: “See on võnkunud üles-alla, ehk on ta mõnel aastal tipp-pingest vaimset puhkust saanud. Ka mina armastan meie ala, usun sellesse piiritult, naudin sõudepaadis iga tõmmet, tahan edasi püüelda – aga vajan selleks seljatagust organisatsiooni, nagu treener, meedikud, alaliit, kaaslased.”
Sloveenia rahvuskangelane Iztok Čop elab abikaasa Petra ja kahe tütrega pisilinnas Radovljicas, otse Bledi järve lähistel.
“Iztok on tore semu, olen käinud Sloveenias tema võistlustel. Ja ta kinnitab, et mäletab mind juba 1989. aasta Bledi MM-ist,” noogutab Jaanson.
Ianakiev, vastane 15 aastaks
Esimene oluline võistlus, kus Jüri Jaanson ja bulgaarlane Ivo Ianakiev lähevad rajal kokku, on 1995. aasta MM-i eelsõit. Jaanson liigub otse poolfinaali ja sealt hõbedale, Ianakiev aga kordab eelmise aasta saavutust – D-finaali võitu.
“Eelsõitu ma loomulikult mäletan. Ianakiev üritas anda mulle korralikku lahingut ja juhtiski tükk aega,” sõnab Jaanson. “Aga et ta D-finaali langes, tuleb mulle tagantjärele üllatusena. Pigem oleksin arvanud, et võime sel MM-il veel mõnes järgmises sõidus kohtuda. Ehk oli väsimuse põhjuseks tema suur lihasmass, mis laseb end põhjalikult kurnata.”
Kumbki ei osanud 1995. aastal arvata, et nad kohtuvad edaspidi kahes olümpiafinaalis ja seisavad 2004 koos pjedestaalil.
12. oktoobril 1975 sündinud Ivo Dimitrov Ianakievi isa Dimitar on sõudnud kolmel olümpial, jõudes kaheksapaadil 6. kohani. Pojad Ivo ja kaheksa aastat noorem Martin on saanud isalt nii sõudja kasvu – mõlemad on 194 cm pikad sajakilosed mürakad – kui ka sõudja koduse kasvatuse. Isa on juhendanud mõlemat poega kaua, nüüd treenib Martinit juba Ivo, kes on jõudnud vennast märksa kaugemale.
Kuni Martin kasvab, tunnistab Ivo Ianakiev vaid ühepaati. Ta tuleb juunioride MM-il 1992 viiendaks. 1996 Ianakiev olümpiale ei pääse.
Ivo Ianakiev.
MM-il tuleb ta 1997 C-finaalis Jaansoni järel teiseks ja 1998 kolmandaks. 1999 on Bulgaaria esinumber MM-i 5. kohaga Eesti sõudjast juba edukam. 2000. aasta Sydney olümpial kohtutakse kahel korral: lohutussõidu võidab selgelt Jaanson, ent finaalis jääb ta Ianakievi kannul kuuendaks.
Olümpia vaheaastatel 2001–2003 on Ianakiev stabiilsem, sõudes korra ka MM-finaalis, ent kui 2003. aasta MM-il kindlustab Jaanson endale otse olümpiakoha, siis Ianakiev tuleb sellega toime alles suvel 2004. Ammused rivaalid rivistuvad Ateenas ühe eelsõidu starti. Jaanson jääb peale. Finaali jõuavad mõlemad.
Nad valivad üsna ühesuguse taktika, olles esialgu kaks viimast, poolel maal sõutakse peaaegu kõrvuti kolmanda-neljandana. Siis spurdib Jaanson juhtima. Kui