teab kolm aastat ette, et Jaanson tuleb pärast koolilõppu Pärnusse. “Me ei seadnud senise taseme pealt veel kuigi täpselt tulevikuplaane, esialgu oli tähtis saada kätte sõudmise tehniline külg. Anne Freimuth arendas edasi Jüri kõva tahtmist, püsivust ja veetunnetust, tehniliste elementide kallal nokitsesime mõlemas linnas kõvasti. Kokkuvõttes sai Jüri lõpuks kätte maailma ühe parima sõudetehnika,” sõnab Leppik pisut tusaselt.
Kuni 1990. aastani, mil Jaanson tuleb maailmameistriks, kulgeb koostöö kui õlitatult. Lahkarvamusi tuleb ette, aga kus neid ei oleks. Töötatakse ühise tiimina. “Siis, saanud kõrgtasemel tehnika kätte, hakkas Jüri ülemäära leiutama. Lõpuks, 1992, kui me lahku läksime, ütles Jüri mulle, et mu meetodid on liiga vanad, et tarvis on moodsamat otsida.”
Vahemikus, mis jääb Jaansoni MM-kulla ja Leppikust lahkumise vahele, sütib veel mitu teravat lahkarvamust.
1985: suur lähtejoon on parda all
Suvel 1980 täidab Jüri treeningupäevikut lünklikult. Ta on koos vend Erkiga suuremalt jaolt Saaremaal ja spordib iga päev. Pilguselt sõidetakse koju Viljandisse augusti lõpul, kusjuures vahemaad Virtsu–Pärnu (81 km) ja Pärnu–Viljandi (103 km) läbitakse jalgratastel.
Noortekoondisse ainsagi veetreeninguta
Mais 1981, pärast suusatrennist lahkumist seab Jaanson sisse korraliku treeningupäeviku, mis kestab 1986. aasta septembrini. Võrdlusvõimaluse loomiseks täidab ta seda nii, et andmed on sees kuude kaupa: august 1981, august 1982, august 1983 jne on kõrvuti, siis järgneb uus kuu. “Arvutiajastu eelkäija,” muigab ta ise.
Suvel sõidab ta rattaga, jookseb, sikutab kangi ja sangpommi, mängib erinevaid palle. Tuleb 1500 m jooksus Viljandi rajooni omavanuste meistriks (4.37,4) ja tõdeb pärast 800 m 4. kohta (2.16,0): “Liiga kiire ala minu jaoks!”
Vastu sügist saab Jaansonile lõplikult selgeks, et temast peab tulema tegija. 15-aastast kaptenit hindaks jälgija oma suva järgi, tema tahab midagi kindlamalt mõõdetavat. Ta valib spordiala, milles domineerides on kõik selgelt mõõdetav. Silub särgikäised sirgemaks ja koputab kohaliku sõudeklubi uksele.
Detsembris arvatakse Jaanson heade kehaliste näitajate ja tööisu põhjal Eesti noortekoondisse, kuigi ta on teinud vaid tehnikasõudmist angaaris, sedagi vähe.
Jaksu koguneb. 8. jaanuaril 1982 kirjutab 16-aastane Jüri päevikusse: “Hommikul suusatasin kodust järve äärde ja Loodi ning tagasi – 42 km. Õhtul mängisime jalgpalli.”
18.–31. jaanuaril on Jaanson esimest korda Pärnus Eesti noortekoondise laagris; märgib päevikusse, et sai toidutalonge hommikuks ja õhtuks ühe, lõunaks kahe rubla jagu. 18. jaanuari hommikul sõuab ta angaaris 15 km, siis võimleb ja õpib sõudetehnikat. Õhtu kulub üldkehalisele treeningule ehk ÜKE-le: poiss surub 45-kilost kangi selili 12 korda, tõstab lamangulaual 60-kilost kangi 12 korda, tõuseb 15 korda istesse, teeb 32-kilose sangpommiga 15 kükkhüpet ja 20-kilose kangikettaga 20 keharingi. Selle seeria läbib ta kaheksa korda, siis ujub pool tundi. Laager on alanud.
Kevadel tuleb leppida kehalise kasvatuse eksamil neljaga. Jüri ületab kõrgushüppes viit väärt kõrguse “karjapoisiga” neljandal katsel, seda ei võeta arvesse. Õuesõudmine juba käib, paat kannab. Esimene võistlus ei too küll suurt edu. Treeningugrupi kontrollvõistlusel on Jaanson jooksul ümber Viljandi järve parim, ent sõudes takerdub kitsas kohas kaldasse ja jääb teiseks. Eesti juunioride, samuti noorte meistrivõistluste finaali kollanokk veel ei pääse. Napilt.
1983. Aprillis põeb pikalt kopsupõletikku, kuid Eesti karikavõistlustel toob Viljandile 3. koha punktid. Juuni hakul on Jaanson juunioride meistrivõistlustel veel viies, nädal hiljem täiskasvanute seas kolmas. Teda edestavad veidi vanemad, aga palju nooremana sõudmiseni jõudnud Andrei Jakovlev ja Roman Lutoškin. Omaealiste hulgas teeb Jaanson puhta töö nii Eestis kui ka NSV Liidus, kui tõuseb noortemeistrivõistlustel Šiauliais kohe liidriks, tabab siis poid ja langeb viimaseks, spurdib uuesti ja võidab kindlalt. Päevikusse kirjutab vastu talve: “Spordilehes oli kirjas, et olen eelmise hooaja parim noor sõudesportlane, koos Kadri Palmiga.”
Detsembri keskel ründab “parimat” põlvepõletik, kuu lõpul astub ta Pirita ringrajal joostes kivile ning murrab pöialuu. Korralikest treeningutest pole juttugi.
Eesti meistriks ja ülikooli
“1.–17. jaanuar 1984. Jalg kipsis, olen kodus. Viimastel päevadel ka ravi. Tegin selle aja jooksul harjutusi – kätekõverdused, paremal jalal kükid (4 x 25 päevas). Kükid pidin lõpuks ära jätma, sest põlv hakkas valutama. Tegin üldse kõike, mis pähe tuli – kangiga, pommiga. Jõud on kasvanud, 92,5 kg tuleb vaevata rinnale.”
Mõistagi alustab Jaanson treeninguid varem kui kooli. Suusatama ja jooksma saab hakata jaanuari lõpul, aga veebruari algul hakkab suur varvas valutama ja läheb mädanema. Treenib edasi. Detsembris murtud jalas elavneb valu veel märtsis, ei lase paar nädalat joosta ega suusatada.
Proovib kevadel treeninguil neljast paati ja resümeerib päevikus: “Neljases ei oska sõita, olen parandamatu individualist.”
Mai algul võidab Jaanson sõjalis-sportliku mängu Kotkapoeg Viljandi rajooni finaalis 2 km sõjaväestatud krossi. Rõõmustab aastate tagantki Ormar Lutsbergi aadressil: “Luts sai mult siin pähe, kui õigesti mäletan! Ta ei jaksanud püssi kanda ja laskis värisevate kätega jumala mööda! Ha-ha-haa!”
Mõni päev hiljem saab Jaanson esikoha Trakais Balti sõudjate tsoonivõistlusel. Tunnistab päevikus varasemale meistersportlasele Lutoškinile kummardades ausalt: “Romka lasi mu ette.” Põhjusega, sest Jaanson täidab meistersportlase normi. Poisid järgivad teineteist aidates treener Leppiku õpetust.
Mai lõpul tuleb Jaanson Krõlatskoje kuulsal kanalil toimuva Suure Moskva regati kvalifikatsioonis kolmandaks, pääseb täismeeste võistlustele ja on seal kuues. 18-aastasest Jaansonist saab meistersportlane. Ta hakkab juuni lõpul Trakais toimuval “Merevaigust aerul” vastu valgevenelasele, NSV Liidu ühepaadisõudmise kauaaegsele valitsejale Vassili Jakušale ja võtab Viljandis vastu keskkooli lõputunnistuse. Tuleb siis juuli keskel Pärnus Lutoškini ja Jakovlevi ees ülekaalukalt Eesti meistriks. Jaansoni olümpiakarjäär võiks alata kohe: Eesti ju Los Angelese mänge ei boikoteeriks.
Tervis korras, areneb Jaanson päevadega. Ent kõik ei laabu niisama lihtsalt. NSV Liidu juunioride meistrivõistlustel tuleb favoriidil leppida B-finaali võitmisega ja kirjutada päevikusse: “Põlesin poolfinaalis läbi, lõpus oli “konn”, kaotasin 3. koha napilt. Ei suutnud keskenduda, tahtsin võidu niisama välja rabada.” Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel Rostovis tabab Jaansonit eelsõidupäeval päikesepiste. Lisaks ei pääse nad Rostovist minema, sest sõidupileteid pole. Jaansonil saab raha otsa, treener Mihkel Leppik annab kuus rubla. Kolmel trennivabal päeval õpib Jaanson TRÜ sisseastumiseksamiteks keemiat.
Emale on vältimatu, et Jüri peab astuma ülikooli. “Jah, see oli puhtalt minu projekt,” tunnistab proua Jaanson-Rahula. “Tal oli pärast keskkooli suur treeningumaht ja palju laagreid. Treener Mihkel Leppik oli kategooriliselt lisakoormuse vastu. Mina aga kartsin, et ta saab alaväärsuskompleksi, kui suguvõsas räägivad kõik aina ülikoolist, aga tema ei oska sõna sekka öelda. Minu palvel kohtus TRÜ kehakultuuriteaduskonna dekaan professor Atko Viru isiklikult Jüriga ja lubas kohe esimesest kursusest eriprogrammi.”
Noor maailmavallutaja.
Sisseastumiseksamid on suvel 1984. Kuna meistersportlase norm on täidetud, saab Jüri Jaanson kehaliste katsete eest kohe viie, kirjandi eest tuleb sama hinne teenida välja eksamil. Keemias ja bioloogias piisab rahuldavast, kuigi bioloogiahuvilisena oleks ta ihanud selleski aines enamat.
Ülikool jääb teisel kursusel küll katki, ent Jüri himu ennast harida on alati rõõmustanud ema ja hämmastanud teisi, puudutagu see kirjandust, ajalugu, arvutiasjandust, fotograafiat, majandust või päevapoliitikat.
Kui miski huvitab, siis asub Jüri asja kallale. Kunagi hakkas ta tennist õppima, ikka