– “apah-apah” ja “avvah-avvah”. Häälevarjundid on väga mitmekesised: kõige hellemast häälitsemisest kuni vihase kärkimiseni, kusjuures näomiimika on väga elav.
Mõningatele sõnadele reageerib: teeb kätega “patsu-patsu” või “aidah”. Saab aru sõnast “anna”. Mängib hästi“jalgpalli”, lööb ees olevat suurt palli jalaga küllalt osavalt.”
19. detsember 1966. “Jüri on füüsiliselt tugev poiss. Kõnnib ja jookseb, käime temaga väljas jalutamas – muidugi teda käest toetades või “kosmonaudi rakmeid” kasutades.
Jüri Jaansoni suunajad ema ElleMare ja vanaisa Aleksander Remmel 1957. aastal.
Istume Jüriga vahel pianiino ette. Algul ta lõi klahvile terve käega. Õpetasin ühe sõrmega klahvi vajutama, nüüd teeb seda ja kuulatab.
Jüri ei ole kõnelemises edusamme teinud; sõna “alla” kordab, kui tahab midagi kätte saada; näitab välja ja ütleb “õue”; kui heliseb telefon, hüüab “halloo!” sama intonatsiooniga, nagu teeme meie. Kõnest arusaamine on arenenud. Täidab käsku, kui öeldakse “Too pall!” või näidatakse mõnele esemele ja öeldakse “Too see vanaisale!””
10. veebruar 1967. “Jüriga käidi lastepolikliinikus. Kaal 14 kg, pikkus 87 cm. (Kaheaastase lapse normaalseks pikkuseks loetakse 85 cm.)
On iseloomulik, et Jüri vaikselt kuulab, kui talle laulda.”
Kuulmise kadumine
Nagu vanaisa päevikust aimub, tundub perele vahel, et Jüri ei kuule hästi. Kuulmine alaneb märgatavalt pärast seda, kui poiss saab kolmeaastaselt bronhiidiraviks streptomütsiini, tol ajal laialt kasutatavat antibiootikumi. Kuna suguvõsas pole kellelgi olnud kuulmisega muret, siis on raske uskuda kaasasündinud häiret.
Kui ema viib viieaastase Jüri arsti juurde, diagnoositakse juba tugev kuulmislangus. Seni on pruugitud sõna “keskmine”. Ometi ei hakka keegi poissi haletsema, nõudmistes ei tehta mingeid järeleandmisi.
Tohtrid imestavad siiani, et Jüri räägib nii hästi. Kõik tänu lugemisele. Väiksena luges ta poes viimast kui ühte plakatit, isegi evakuatsiooniplaane. Siis tulid raamatud, palju raamatuid. Prillid sai poiss varakult, kuid varsti muutus nägemine nii halvaks, et mõneks ajaks keelati lugemine üldse.
Jüri kehv kuulmine ei häiri suhtlemist vennaga vähimalgi määral. Nad tegutsevad koos, sarnaste mõttemallide järgi. Õigupoolest avastab Erki alles siis, kui Jüri hakkab Tartusse kooli minema, et venna kuulmisel on midagi viga. Jürile ostetakse tikutopsisuurune vaskvutlaris aparaat, millest läheb juhe kõrva. See on tülikas ja kasutu, jääb varsti üldse kõrvale. Järgmine on paras jurakas, ent pole esimesest suurt kasulikum. Vilistab, kuid Jüri ise vilet ei kuule.
Esimene enam-vähem korralik kuuldeaparaat jõuab 12-aastase Jürini Moskva kaudu Šveitsist. Kuue aasta pärast saabub juba selline, millega võib telefonis suhelda. Päris õige abivahendi saab Jüri esimest korda alles 1992. aastal, kui Saksa suursõudja Thomas Lange viib ta kokku kaheksapaadi olümpiavõitja, optiku-akustiku Ansgar Wesslingiga, kes vahendab suhteid Esseni firmaga Bagus. Viimasest saab koos Phonaki tehasega ka Jüri sponsor. Ta kuuleb esimest korda elus linnulaulu.
Kuidas Jüri ja Erki maja ehitavad
Vennad on kuni Jüri erikooli minekuni kogu aeg ninapidi koos: Viljandis, Pärnus, Kablis, Tartus. Nad saavad hästi läbi, kuigi valitseb pidev konkurents. Isegi süües on viimane ikka hapupiimane. Asjade pärast ei kakle nad iial. Vajadusel aitab Jüri väiksemal vennal ronida magamisnari ülemisele korrusele.
1970. MMvõiduni jääb 20 aastat.
Kalapüügilt tagasi. Ise püütud, ise puhastatud.
Vennad teevad kodus tavalisi lastetöid: mänguasjad ja riided paika, toad korda, peenrad umbrohust puhtaks. Suurema puiklemiseta saab kõik tehtud, kuigi vahel läheb töö ja mängimise järjekord sassi. Ema on range, sest ei taha, et lapsed niisama aega surnuks lööksid.
Leidub töid, mis lausa meeldivad. Jüri on viiene, kui Kabli suvila ehitusel on tarvis tõsta kuuemeetriseid laudu ühest hunnikust teise. Nõnda, poiss ühes ja vanaema teises lauaotsas, laotakse ümber mitu tihumeetrit.
Jüri on seitse ja Erki kuus aastat vana, kui nad otsustavad ehitada endalegi Kablisse maja. Vanaisa saab projekti joonistamiseks lähteülesande: vanaema peab mahtuma sees seisma. Ehitus algab garaažiukse ees, kus poisid askeldavad hommikust õhtuni. Keegi ei oska arvata, et nad võtavad asja nii tõsiselt. Valmivad uhked uksed, aknad ja muu tarvilik. Kui hiljem tuleb hoone lammutada – muidu ei pääse enam garaaži –, saab ema kauaks süümepiinad.
Samas eas hakkavad vennakesed kasvatama konnasid. Kõigepealt ehitavad nad väikesed puitmajad, kuhu tõstetakse kahepaiksed. Kasvatajad ise lähevad rahulolevalt magama. Hommikuti ei suuda nad taibata, kuhu nende loomad kaovad. Hiljem selgub, et pisut vanemad rohelise ilmavaatega naabritüdrukud käivad öösiti konnasid päästmas.
Pallimäng, üks suure spordisõbra võimalustest.
Poisid merel. Tähendab – meremehed.
Vanemana on poisid suviti Saaremaal Pilgusel isa juures. Haigla kõrval on töökoda, kus valmistatakse kalatehasele kaste. Isa aitab nad sinna tööle. Poisid taovad lattidest kaste kokku. Jüri teenib suvel tükitööga 60 ja Erki 40 rubla, mis on aastal 1980 suur raha.
Saaremaal käivad vennad ka matkamas. Ükskord märkavad, et neid jälitavad vene piirivalvurid, automaadid käes. Poisid teevad küll paar haaki, on aga äkki sisse piiratud. Piirivalvurid uurivad telefonitsi nende tausta. Poisid lastakse vabaks, keelates neil edaspidi sel maa-alal liikuda. Ometi ronib Jüri korra isegi piirivalvetorni, saades alles hiljem teada, et “mõni piirivalvejobu võinuks mu lihtsalt alla kõmmutada”.
Kord jääb teel Vilsandile nende paat madalikule kinni. Mööduv traktor lohistab paadi ja poisid sihtpunkti. Traktoriga oskab Jüri sõita juba 13-aastaselt. Parajasti käib Pärnu–Ikla maantee – olümpiatee – ehitus ja töömeestele meeldivad uudistavad poisid.
Ka Viljandis teevad poisid jalgsi pikki retki. Ühel neist väsib kaasa tulnud njuufaundlandi koer Diksi sedavõrd, et vajub lihtsalt pikali. Poistel õnnestub isa autoga järele kutsuda.
Siis tuleb sport. Varakult on selge, et Jüri trumbid on jõud ja vastupidavus, noorem veli peab käänama asju enda kasuks kavalusega. Esiti katsuvad nad rammu maadluses, kus Jüri peaks kasvu, kaalu ja vanuse poolest olema justkui võidumees. Aga ei, nõksud hakkavad Erkile paremini külge.
Suusatamist alustab Erki koolis kohe, Jüri jõuab trenni alles siis, kui on Tartu erikoolist Viljandis tagasi. Erkil on seks ajaks korralikud Visu Stardid ja paras kogemustepagas, Jürile ostetakse laiad suusad. Omavahel võisteldakse koduakna all põllul ja esialgu jääb Erki peale. Nagu ka males, millega ta varem alustas.
Kabli suvilas, mille ehitus kestab oma kümme aastat, spordivad Jüri ja Erki kõvasti. Noorem vend ei tähelda, et Jürile valmistaks kaotus erilist muret. Küll on näha, et ta ammutab võitudest innustust ja treeningutahet.
Hiie kool ja vanaisa
Tartu 1. eriinternaatkooli, praegusesse Hiie kooli astub Jüri Jaanson poolteist kuud enne seitsmendat sünnipäeva. Esimese poolaasta elab ta internaadis, siis kolitakse poiss emapoolsete vanavanemate juurde. Vanaisa Aleksander Remmel on Tartu kujutava kunsti kooli asutaja, ta on aastaid juhtinud haridusministeeriumi juures tegutsevat kunstilise, ka esteetilise kasvatuse komisjoni.
Vanaisal oli poisi kujunemises väga suur osa. Ta võtab Jüri kasvatamise ja harimise põhjalikult ette. Nad räägivad kõigest, võtavad läbi isegi antiikajalugu, taustaks maalide reprod. Pallase haridusega vanaisa