seda mitmetesse pankadesse ja eraäridesse. Nii avasid nad koos onu Mišaga tulusa ühiskonto isegi ühes Moskva suuremas kommertspangas ja paigutasid sinna kahepeale miljon dollarit. See hoius pidi neile kindlustama laheda äraelamise ka ebameeldivalt kiiresti lähenevas vanaduspõlves.
Direktor ei olnud kunagi otseselt küsinud, kust onu Miša raha tuleb, kuid selgemast selgem oli, et see ei tulnud kindlasti mitte kartulite ja porgandite müügist, vaid oli tunduvalt põnevamat päritolu. Seda aimas ta vägagi hästi juba onu Miša lähikondsete põhjal. Korra ühel sünnipäeval oli ta kohtunud ka Kiilaka Tolikuga, keda kõik tundsid kui varimaailma kõigutamatut liidrit ja kelle nime mainimine kohatus kontekstis või kohatus seltskonnas võis kaasa tuua sama saatuse, mis oli tabanud turu burgerimüüjat. Direktorisse suhtuti onu Miša seltskonnas küllaltki aupaklikult. Kõik olid alati valmis onu Miša head äripartnerit abistama. Igasuguse vihje korral, et tema või tema paigutatavate rahade vastu tunneb huvi mingi kolmas jõud, lahenesid probleemid nagu iseenesest – libedalt ja ladusalt.
Onu Miša tegi Direktori tuttavaks ka Toomas Järvesooga, kellele hirmsasti meeldis samas kirevas seltskonnas tiibu lehvitada ja nokka laksutada. Toomas Järvesoo oli Direktorist küll üle kümne aasta noorem, kuid oma aktiivsuse ja näiliku elukogemusega proovis kõigile jätta endast elunäinud tegelinski muljet. Direktorile meeldis samas noore mehe südikus ning nendel kohtumistel soovitas ta mitmeid kordi noorel kukel edasise poliitikukarjääri peale mõelda. Soovitas talle isegi Erakonda, mis onu Miša ja tema lähikonna rahasüstide tulemusel oli kihutamas poliitiliste edetabelite tippu ning oleks noorele poliitikuhakatisele kindlasti olnud suuteline kiiret karjääri pakkuma. Toomas lubas selle peale kindlasti mõelda.
„Kodustatud” Erakonnast oli tõesti kasu. Kui onu Miša taevast kukkuvad rahapakid ükskord saju lõpetasid, pakuti Direktorile Tallinna Kesklinna turu uue juhi kohta ehk Direktorile väärilist direktori kohta. Vana direktor oli täielikult kontrolli alt väljunud, pealegi oli linnas muutunud poliitiline suunitlus ning senine turujuht ei olnud uutele valitsejatele meele- ja taskupärane, mitte nii väga isegi oma vaadete, kuivõrd rahavoogude vales suunas juhtimise poolest.
Kiratseva finantssüsteemi ja tärkava kapitalismiga riigis oli turg just see põhiline sularaha ammutamise koht, kus mitte keegi ei teadnud ega tahtnudki teada midagi käibe-, aktsiisi-, tulu- ega sotsiaalmaksust. Kõik liikus oma naturaalhinnaga ja vahetas omanikku pretensioonitu krõbiseva vastu. Küll sõltus aga just turujuhi rollist, kuidas ta oli suuteline „oma” maksusid kehtestama ja neid muidugi ka sisse nõudma. Häda oli selles, et niiöelda tsentraalse maksusüsteemi kõrval eksisteeris terve hulk ka vahemaksustajaid, kes oma nina nii etnilise, religioosse kui ka mõnede muude sarnaste tundemärkide järgi (nagu näiteks ühisele vanglaminevikulisele argumendile toetudes) turu maksusüsteemi toppisid.
Enne Direktori direktoriks „löömist” oli vaja vana direktor eest ära organiseerida. Selleks oli mitu võimalust. Kõige lihtsam ja odavam, arvestades selle aja iseärasusi, oli juhatada direktor viisakalt manalateed ja kuulutada sügavas leinameeleolus välja uue direktori konkurss. See oleks aga kindlasti toonud kaasa suure meediakära ja erinevate instantside kõrgendatud huvi nii turu, tema rahavoogude kui ka poliitilise fooni vastu. Teiseks võimaluseks oli paluda senist direktorit tungivalt oma kohalt lahkuda. See ei tulnud kahjuks aga kõne alla, kuna vana direktor keeldus kategooriliselt meetünni otsast lahkumast ja teda pooldav Partei, keda ka tema tegelikult toetas, alustas kohe seakisa „vaenlased ei maga ja pätid tahavad võimule” vaimus. See aga polnud omakorda kellelegi linnavalitsuses kasulik.
Siin täitis aga oma meeleolukat rolli jällegi onu Miša. Nagu juba mainitud, oli tema näol tegemist ka tubli karateka ning treeneriga, kelle käe all kasvas igasugu huvitavat seltskonda endistest miilitsatest, julgeolekutöötajatest kuni kaugete Venemaa tööstuslinnade „ametiühingute esindajateni” välja. Linnas ei olnud kellelegi saladuseks, et tema juures käisid koos nii „Kemerovo” kui ka „Permi” grupeeringute esindajad. Muidugi erinevatel päevadel, kuid ühel kindlal eesmärgil – lihvida jala- ja kätelööke tasemele, mis annaks võimaluse segamatult obtšjakki1 raha teenida. See treenitavate sümbioos andis onu Mišale võimaluse töötada välja filigraanne operatsioon, mille käigus pidi senine direktor toimetatama pealtnäha valutult ja väliselt veatult turust võimalikult kaugemale. Kõigepealt sadasid talle selga „Kemerovo” brigaadi esindajad. Nende ülesanne oli viia direktor ahastuse piirile, et ta hakkaks tõsiselt oma turvalisusele mõtlema. Mis tähendas, et natuke põletati tema autot, loobiti nii kodus kui ka tööl sisse mõned tema aknad ja anti isegi mõnele turumüüjale vastu vahtimist. See kõik viis aga selleni, et direktor muretses endale nii automaadi kui ka granaadi ja kimas hambuni relvastatuna mööda linna ringi. Käegakatsutav tulemus oligi saavutatud.
Kasutades oma „õpilasi” lasi onu Miša järgnevalt vajalikesse struktuuridesse vajalikku infot, kuni ühel päeval teatasid raadiouudised, et Tallinna Kesklinna turu direktor jäi politseioperatsiooni käigus vahele Kalašnikovi automaadi ja granaadiga. Direktor muidugi oma kaitseks midagi kisama ei hakanud, vaid neelas kogu konfiskeeritud laskemoona alla kui kibeda lüüasaamise ning tõstis käed üles. Kuna lugupeetud linna lugupeetud turu direktor ei saanud olla mingi kohtulikult karistatud zek2, siis lahkus ta oma kohalt ja jäi eemale magusat kättemaksu hauduma. Kogu selle asja kompvekiks oli lisaks veel tõsiasi, et relvad müüs talle jällegi kaudselt onu Miša, kes veel tükk aega hiljem lähikonnas irvitas, et esimest korda tema praktikas kõrvaldati probleemne inimene Kalašnikoviga nii, et isegi ühtegi pauku ei pidanud tegema.
Edasi astus lavale vahetult volikokku valitud Toomas, kes oma Erakonda moosides käis volikogus välja kõrge finantssuutlikkuse ja pikaaegse juhtimiskogemusega direktori kandidatuuri. Kuna tegemist oli Järvesoo Erakonnale nii-öelda oma inimesega, siis volikogus pikka arutelu ei toimunud ning Direktor määratigi direktoriks.
Kuid sellega salaplaan veel ei lõppenud. Kuna linnavalitsusel ei olnud materiaalset huvi madala kasumlikkusega turuettevõtet juhtida, siis üsna pea kuulutati välja Tallinna Kesklinna turu erastamiskonkurss, et vaevu hingitsev linnaettevõte istutada uuele, eraettevõtluse rammusale pinnasele. Keeruliste protsesside juhtimine usaldati – nagu juba öeldud – suure kogemusega Direktorile. Kõik olekski läinud plaanipäraselt, täpselt nagu plaanikomiteeski omal ajal oli toimunud, kui mitte tänasel vaiksel hommikutunnil poleks lajatanud turuplatsil pomm ja rebinud hirmuäratava ettekuulutusena burgerimüüjalt pea.
Direktor ohkas ja jalutas taas akna juurde. Politsei sagis jätkuvalt mööda platsi ning hirmutas oma tegevusega kliente ja nende kroone aina kaugemale ja kaugemale.
„Härra direktor, teie juurde on uurijad,” äratas sekretäri kile hääl Direktori taas mõtisklustest.
„Jälle?” ei suutnud Direktor oma nördimust varjata.
„Mitte sama, need härrad on kaitsepolitseist,” jätkas sekretär õhinaga, kuna tundis, et on täna ülemusele tähtsaid külalisi juhatades harilikust olulisem persoon.
„Oh jah,” ohkas Direktor ja lonkis oma laua juurde. „Kutsu nad siis sisse, las siis kaitsevad mind!”
3
Onu Miša istus oma Lasnamäe lemmikkohviku kõige tagumises lauas. Tegelikult kujutas see kohvik mitmekorruselise autoparkla esimese korruse ruume, mida viimaste aastate kiire meelelahutusnõudlus – nagu ka paljusid teisi analoogilisi kohti – kas osaliselt või tervenisti ööklubideks, baarideks, lokaalideks, trahteriteks oli muutnud. Ka see parkla ei olnud erandiks muu poolest, kui et olenemata tema suhteliselt koledast välisest olukorrast, leidus tema sisemuses kõike seda, mida tegelikult garaažiga ei seostaks. Isegi lett tundus olevat kullatud. Lühtrid laes ja peen tammeparkett olid tunnistus sellest, et iga surelikku siia sisse ei lastud. Või kui lasti, siis ainult sisse, ent välja enam mitte.
Selle Komandöri nimega kohvik-lokaali kohta käis igasuguseid jutte. Algselt, kui onu Miša ühe omanikuna selle ehitusele raha alla pani, oli tegu olnud ühe hariliku lõbustusseenega peale metallibuumi rahavihma. Siis äkki algasid aga loendamatud politseireidid. Võttis päris tükk aega enne, kui mõni inimene Tallinna Politseist sai aru, et sellel pole mõtet. Et ka bandiidid on inimesed ja tahavad teinekord