remontida veel ühe kõrvalruumi, kus saaks rahulikult ja häirimatult lõõgastuda ja plaane pidada. See ruum tehti eelmisest veelgi mugavamaks ja uhkemaks. Kuigi sinna pääses ka saalist, püsis selle uks põhiliselt lukus. Palju mugavam oli siseneda kas garaažide poolelt või siis otse köögist. Selline ruumide ja vahekäikude paigutus andis meestele võimaluse rahulikult oma asju ajada. Vajadusel piiluti ainult läbi uksesilma tuvastamaks, mis suures saalis toimub ning siis aeti omi asju ja arutati omi teemasid rahulikult edasi.
Eriti „romantiline” oli olukord, kui üks kogu ilmale võlgu olev narkodiiler, kes ise võõrast kaupa rohkem tarbis kui edasi müüs, garaažide poolt meeste juurde salatuppa juhatati. Sellega algas kohtupidamine tema üle. Esiteks oli selline tüüp ohtlik, kuna võis ükskõik mis hetkel järjekordse lomka käigus kõik enda ja ka teiste patud mentidele ära pihtida. Teisalt oli vaja ülejäänud diileritele nii-öelda preventiivses korras näidata, et omade tagant varastamine ei ole ilus ja viib lõppude lõpuks ühe ja sama tulemuseni – karistuseni.
Kindlasti polnud ei Kiilakal Tolikul ega ka tema „kaaskohtunikel” soovi hakata otsust sealsamas täide viima, kuid asi väljus kontrolli alt: tugevas narkojoobes klient hakkas mitte ainult „õigusemõistmisele” vastu, vaid julges soovida kõigile head „emadepäeva” ja mõnitas kõiki teisi „emaga” seotud sugulussidemeid. Käest ära läinud väikene rüselemine lõppes pussitamisega. Kogu selle aja jälgis üks mees uksesilmast rahulikult pummeldavat politseiseltskonda, kes aga peomöllus ei eristanud lõbusa vene diskošlaagri tümpsu ja sinna sisse kaduvaid karjeid ning löögimütsatusi.
Lõpnud süüdimõistetu pakiti sealsamas ruumis kilede sisse, toimetati kõrvalruumis asuva auto pagasiruumi ja sõidutati ilma ühegi sekelduseta Jõelähtme kanti viimsele teekonnale. Kohviku asukoht Lasnamäe äärealal oli seega vägagi mugav: kohvikus tekkivad probleemid oli võimalik ruttu ja segamatult linnalähedases võpsikus ära lahendada. Sarnaseks mugavaks rajooniks peeti varem ka Männikut, kuid 90ndate esimene pool oli selle piirkonna peale tumedaid pilvi kogunud, mistõttu ettevõtlikud pead otsisid rahulikuma aja jaoks uusi pesapaiku.
Onu Miša lasi endale veel rohelist teed kallata, kui kohvikusse ilmus lõpuks õhetava näoga Direktor. Ta viipas käega ettekandjale, kes püsikliendi ära tundis ning aupaklikult tema juurde kiirustas. Direktor sosistas talle midagi ja ruttas onu Miša lauda. Onu Miša tõusis oma kohalt püsti, tervitamaks kahe tugeva karatekakäega ja kuldhammastega naeratuse saatel oma külalist.
„Noh, Direktor! Kuidas siis nii? Pead oma kaalule mõtlema! Vaata, kuidas sa higistad!” alustas onu Miša juttu ja vangutas ähkivat Direktorit vaadates pead.
„Ma arvan, et sellist dieeti pole veel välja mõeldud, mis minu stressist tuleneva isu ära võtaks! Vaata, mis mu turul toimub, ja siis tule mulle veel dieedist rääkima!”
Oli näha, et Direktor oli närviline ja väsinud ning soovis ainult üht – asuda kohe probleemide kallale.
„Rahu, Direktor! Kas sa tahad infarktiga lõpetada või on sul juba mõni olnud?” ei lasknud onu Miša Direktorit kuidagi tema jaoks juba ette tüütu põhiteema juurde. Närvilise kliendiga polnud mõtet millestki muust kui armastusest ja seksist rääkida, igasugune ärijutt mõjuks emotsioonidele kui bensiin tulele.
„Kus on sinu lubatud kord turul? Ah, Miša? Mina maksan iga kuu nii, et higipull otsa ees, aga mis on tulemus? Pommid plahvatad, turumüüjaid langeb juba nagu rindel ja tšurkad3 poosetavad lettide vahel, nagu oleks tegemist Bakuu kesklinnaga! Ah, millal see lõpeb?” vuristas Direktor kogu jutu onu Mišale ette, laskmata ennast eksitada eelnenud terviseloengust.
Onu Miša ei kiirustanud vastama. Viipas käega kelnerile, kes samal ajal juba Direktori tellimust kohale toimetas. Kelner mõistis oma ülesannet ja asetas kandikule lisaks ka rohelise tee kannu.
„Mis see on? Seda pole vaja? Keerad oma südame täitsa tuksi! Vii see tagasi!” ei lasknud onu Miša panna Direktori lauale tema poolt tellitud konjakipudelit.
Direktorile selline käitumine ei meeldinud. Ta haaras kandikult pudeli, võttis sealt mehise lonksu ja jõi otse pudelist vett peale.
„Sina mind ei õpeta, selge! Tee oma asjad korda ja siis hakka õpetlaseks!” lükkas ta kelneri jõuga eemale ja kummardus onu Mišale lähemale.
„Erastamine on kohe-kohe peale tulemas, aga minu turust kirjutatakse lehtedes kui Chicago tagatänavatest. Kas sa saad aru, mul on vaja korda?! See Erakond küsib kogu aeg raha, aga mingit tulemust ei ole. Niimoodi ma ei jõua enam maksta, saad aru! Ma ei imestaks, kui keegi veel kõrvalt turgu erastama hakkaks,” sosistas Direktor ärritunult välja oma põhilise pretensiooni.
„Seda ma ei usu! Tingimused ei luba, oled nõus? Aga oleks vaja asi kindlamalt kontrolli alla võtta. Kes sinuga linnavalitsuses otseselt suhtleb?” uuris onu Miša endale jätkuvalt teed kallates.
„Ma ei tea! Kõik kureerivad, kõik ütlevad, et ma ei pabistaks. Aga see jätab mind suhteliselt külmaks! Küll nad seal linnas ära hääletavad, mind rõhub rohkem see olukord turul. Millal sa nende aseritega midagi ette võtad?” lasi Direktor konjakile taas vett peale.
Onu Mišale see teema ei meeldinud. Kuigi kõrvaltvaatajale poleks tema tärkav ärritus esmapilgul märgatav olnud, oli tema kehakeeles toimunud muutus siiski tuntav. Mõnus teenaudisklus seiskus ja näpud jätkasid teetassi tõstmise asemel tassi äärel ringide tegemist. Oli näha, et ta ei tahaks sellele küsimusele vastata, kuid Direktori küsimus oli seatud kompromissitult. Rahad olid ju liikunud aga temapoolsed vastused olid olnud poolikud.
„Nendega läheb veel aega! Ära muretse, Direktor! Vaata, aserid on seltskond omaette, nad hoiavad turgusid nii siin kui ka Moskvas või isegi Vladivostokis. Nendele tuleb leida teistmoodi lähenemine, nendega ei saa nagu teistega, mõistad? Kui nendega peaks minema klaarimiseks, on võitlejaid juurde vaja. Nemad toovad endi omasid vagunitega sisse. See võib sulle päris kalliks maksma minna,” proovis onu Miša küsimuse tõsidust rahalisse vääringusse ümber arvutada.
Direktorile see ei meeldinud. Ta muutus veelgi närvilisemaks ja lonksas lauale jäänud pudelist järgmise suutäie.
„Vaata, Miša! See, et mul pommid plahvatavad, näitab, et aseritel on sinust ja sinu katusest savi, nemad elavad oma elu ja õiendavad omi asju. Nii et: palun tegutse! Kui asjad korras, siis võib ka raha peale mõelda!” teatas Direktor oma otsuse onu Miša jaoks vastuvõetamatul toonil ja tõusis minekule.
Onu Miša ei lasknud oma karateka stoilist rahu kõigutada ja lihtsalt noogutas hüvastijätuks. Direktor otsis taskust mõned kokkukägardatud rahatähed ja viskas need lauale, tõstis nagu vanaroomlane hüvastijätuks käe ja asus ukse poole. Onu Miša vaatas tükk aega tooli enda vastas ja tõstis oma pilgu siis eemalduvale Direktorile.
„Direktor, oota! Ära rahmelda! Kui Tolikuga summad paika panime, polnud probleeme aseritega. Nüüd on asjaolud muutunud. Ja sina vaata, et sa oma erastamisega hakkama saad. Kui vaja, võin rääkida inimestega, et sul asjad linnas libedamalt läheksid. Aga kõik maksab, saad aru. Kõik tahavad elada, hästi elada!”
Direktor ei vaadanud isegi tagasi, rehmas ükskõikselt käega läbi õhu ja kadus ukse taha.
„Paks väljus laost, kuidas aru said!” ütles Komandöri ees seisva rohelise Toyota Corolla juht pealtnäha omaette. Lahtise aknaga auto salongist kostis sahinat. Siis tuli eetrisse naiseliku tooniga meeshääl, vastates arusaamatus eesti-vene pudrukeeles:
„Saada keegi lattu ja vaata, kes seal ekspediitor oli, kas said?”
„Sain!” vastas juht ja tegi märguandeks tagapingil istujale kerge peaviibutuse.
„Tuled järgmise transpordiga, me võtame Paksu!” teatas juht tagaistmelt väljujale hüvastijätuks.
Direktor vaatas ükskõikselt kohviku Komandör esist parklat ja ronis oma suurde musta Pajero-džiipi. Ta kohmitses hetke rooli taga ja keeras siis parklast välja linna poole.
4
Toomas Järvesoo tundis ennast suurepäraselt. Tema elu oli küll – nagu enamiku