endast eemale ja jooksen ära. Kuulen, et Gerda jookseb mulle järele, korrates minu nime ja paludes seisma jääda, et rääkida. Aga see ei ole asi, millest rääkida, seda ei saa tunda nii, nagu me tunneme üksteise iseloomu, see pole üldse see…
Oleme juba pargist väljas linnatänaval. Üritan rahva hulka sulanduda, kuid punase pusaga on see keeruline. Siiski tundub, et see õnnestus. Liigun rahulikult tormamata mööda tänavat, kui Gerda haarab järsku mu käest kinni. Sõnagi lausumata tirib ta mu meie lemmikkohvikusse. Nüüd oleks narr ära joosta. Deem, ma nii lootsin, et ta läheb tagasi ja Jossu räägib neile selle loo ära. Kurat, Jossu pärast ma peangi niimoodi nõmedalt Gerdaga vaikima. Me pole kunagi elus niiviisi teineteisega rääkimist peljanud.
Neiu tuleb tellimust võtma. Üldse sagivad kõik inimesed täiesti muretult ringi. Gerda, kes ei oska samuti asjast midagi arvata ega mõelda, tellib meile mõlemale tavapärase kehakinnituse: apelsinimahla ja singipiruka. Kumbki meist ei kosta sõnakestki. Gerda joob vaikides mahla. Ma ei suuda öelda musta ega valget. Ma ei suuda ka süüa, ehkki pole hommikust saati midagi hamba alla saanud.
Gerda katkestab vaikuse, öeldes, et ma vaataksin ukse poole. Pööran tahtmatult pea siseneja poole. Jossu tuli. Ta sammub ringi vaatamata meie poole, istub lauda, just nagu me oleks teda oodanud.
„Ma ei rääkinud kellelegi midagi. Ütlesin ainult, et sul pole praegu kerge ja kõik,” üritab ta juttu alustada.
„Mh-mh, tänks!” Ma ei suuda muud lagedale tuua. Põhimõtteliselt poleks tal üldse olnud vaja midagi öelda, kui ta poleks mind pargis nutma ajanud. Õh, kõik on nii keeruliseks aetud.
Gerda tunneb ennast silmanähtavalt ebamugavalt. Ta on veel ainuke, kes siit seltskonnast mitte essugi ei tea. Ja kahjuks ei ole mul soovi seda kõike talle ümber jutustama hakata. Ma ei ole õel ega midagi ja kogu lugu pole mingi saladus, mida endale hoida, näitamaks, et ha-haa! ma tean midagi, mida teie ei tea. Hoopis vastupidi, see on õudus. Ja rääkimine oleks nagu kogu jama teist korda üleelamine. Aga ma tahaks hoopis unustada.
Gerda tõuseb püsti ja kutsub Joosepi endaga kaasa. Ütleb, et ettekandja olevat viibanud, sest singipirukad on valmis. Ühesõnaga lähevad nad leti äärde pirukaid tooma. Mis asja nad keerutavad! Me kõik teame, et see on üsna hale ettekääne. Joosep räägib seal talle, mis minuga eile juhtus. Ma tean, sest näen Gerda silmis pisaraid. Gerdale meeldis mu ema. Üleüldse tahtsid paljud mu sõbrad endale sellist ema, nagu minul on. Tähendab oli. Gash, oleks nagu mingi eesti keele tund, kus on tööjuhendiks kasuta lüngas õiget ajavormi. Ma tean, et nutan. Pealegi on kohvik väike. Kõrvallaua inimesed näevad mind nutmas. Keeran neile selja. Mitte et mu mõtted oleks nagu totaalselt ülehellitatud pubeka omad, aga minu pisarad pole nende asi.
Peagi tulevad Gerda ja Joosep tagasi. Gerda isegi ei ürita oma nutmist varjata. Joosepilgi on näos nagu mingi murekortsude koorem. Vaatame Gerdaga sõnatult teineteisele otsa.
Ennast veidi kogunud, avab Gerda suu: „Maria! Miks sa mulle ei helistanud? Oleksid saanud meie juurde ööbima tulla.”
„Me ööbisime Olga-tädi juures.” Olin nii kohutavalt lootnud, et Gerda ütleb midagi muud. Ükskõik mida. Ta oleks võinud kas või mõne äraleierdatud Juku anekdoodi rääkida, aga ei, ta peab kohe oma abi ja haletsust pakkuma. Mis teil viga on?
Korraga saab mul abistajatest ja oma kodu pakkujatest kõrini. Mis see nende voodi asja paremaks teeb? Ega see mu põhimure ole. Ma kaotasin just ema. Ma tahan teda tagasi, mitte voodit. Igal teisel juhul oleks ma suutnud mõelda, et Gerda tahab vaid head, aga praegu ei mahu see mu nutusesse peakolusse ära. Arvasin, et ta erineb massist, et ta ei käitu nagu kõik ülejäänud. Ta oleks võinud mu poodidesse viia või midagi sellist. Igatahes ei oodanud ma temalt haletsevalt nuuksuvat abi.
Ma ei tea isegi, miks, aga üle huulte kõlab üsna mürgine lause: „Mis asja, mis pagana asjaga ma sulle helistama oleks pidanud? Aparaadiga, mida tuhahunnikust isegi luubiga ei eristaks?”
Gerda silmadesse kogunevad üha uued pisarad. Et neid ka lõputult jagub!
„Ma tahtsin ainult aidata,” kogeleb ta nagu nad kõik.
Ma ei jaksa enam, kuidas nad aru ei saa, et nende abist ei piisa!
„Jah, kõik tahavad aidata. Onu Markus ja sina, Peksu-Liisa, mingid võhivõõrad tüübid oma taskurätikutega. Umbes, et te suudate kõik endiseks muuta, nii või? Et suudate toeks olla, ise teadmata, mida üldse ette võtta. Saa aru, et ainus, mida ma tõeliselt tagasi ihkan, on mu ema. Minu ema! Oma kodu koos emaga! Kuid see on võimatu! Selge! Nii et kurat võtaks, lõpetage see haletsev kaastunne ja abipakkumine!”
Lõpp. Gerda tõuseb lauast püsti ning tormab kohvikust välja.
Ma pole kunagi varem tema peale karjunud. Me kumbki pole. Pool minust vajub täiesti kokku. Teine pool elab alles eilset sündmust üle. Ma nagu polekski parasjagu mingis väikses kohvikus töinanud.
Joosep seisab tummalt mu kõrval. Kogu kohvikus viibiv rahvas jääb samuti vait.
„Sa võid ka ära minna, kui tahad. Nagunii on kõik kallid inimesed viimase kahe päeva jooksul lihtsalt minema kõndinud!” vihjan Jossule.
Ma isegi ei tea, miks selle viimase lause ütlesin. Oli asi Gerda ärajooksmises või tundes, et emaga koos läks ka isa…
Aga Joosep ei anna nii kergelt alla. „Miks ma peaksin ära minema?” küsib ta, nagu poleks tõesti just mitte midagi juhtunud, nagu ei kuulakski kogu kohvikutäis inimesi meie juttu pealt.
Jossu jätkab, hoolimata teiste pilkudest: „Tead, Maria, sa võid eitada, kui palju tahad, aga tead isegi, et tegelikult vajad sa praegu kedagi enda juurde. Kui mitte abi, siis sõprust, eks? Ja Gerda rahuneb ka maha. Ta mõistab.”
Mu järjekordne noogutus.
„Nii, oletan, et tulid linna kooli jaoks asju ostma nagu minagi. Raha on sul olemas?”
Nähes taas mu vihast näoilmet, ütleb Jossu kiirelt: „Ei, ära loodagi, et ma hakkan sulle oma raha pakkuma. Nii vahva ma nüüd ka ei ole. Tule, lähme minema.” Ta haarab singipirukad kaasa ja veab mu kohvikust välja.
„Ma ei tahtnud, et Gerda ära läheks,” kostab mu huulilt üle pika aja üks positiivne lause ja Joosep naeratab vandeseltslaslikult.
Kõigepealt kolame läbi kaubamaja. Mina ostlen tüdrukutele mõeldud poodides ja Joosep suundub alustuseks mingisse tehnikapoodi. Mind tegelikult häirib, et jäin üksi riideid valima. Kohutav, kui paljud noored praegu lampi siin kaupsis istuvad. Neil poleks nagu paremat teha kui möödujaid jõllitada ja nende välimust kommenteerida, arvustada. Selline tunne, nagu hindaks keegi kohutavalt iga väiksemat detaili nii riietumises kui ka suhtumises. Nende endi riietele on raske hinnangut anda, sest kui need hilbud peaks üldse keha katma, siis ei ütleks, et tolle kollastes bikiinides lühikeste teksapükstega tüdrukul on midagi enese eksponeerimise vastu.
Ah, kuidas need pilgud häirivad. Ma ei suuda endal täna ühtegi hindavat pilku taluda. Ja mis siis veel, kui nad teaksid…
Põikan kiirelt esimesse ette juhtuvasse poodi. Korv on juba igasuguseid riideesemeid täis, kui märkan riidepuul ilusat helesinist pusa. See vastab täpselt ema kirjeldatud dressikale. „Kapuuts on helesinine ja kõhutasku on ka helesinine, aga põhitoon on taevassinine, noh tead küll, ja ma mõtlesin, et ostan selle sulle kohe ära, aga pangakaart oli isa kätte ununenud nagu alati. Kui läheme kooliasju ostma, siis ostame selle sulle kindlalt!” meenutan ema õhinal öeldud sõnu. Muidu talle mu riided ei meeldinud. Emad räägivad ju kogu aeg, et puusadel teksad ja ülemäära värvilised pluusid ei kõlba kuhugi. Aga see pusa meeldis talle.
Ma ei tea, kui kaua ma olen siin niimoodi totra näoga seisnud, sest ehmatan Jossu müksatuse peale. Ma ei kuulnud teda tulemas.
„Hei, kuule, ma mõtlesin, et sa pole eriline šoppaja plika, aga mul on juba kõik ostetud. Vau, äge seelik! Õu, mis on? Maria?”
„Ei midagi, ma mõtlesin lihtsalt, et ostaks selle pusa ka veel.”
„Isver, kui palju teil, tüdrukutel, küll riideid vaja läheb? Suht jõhker kogu, kui minu arvamust teada tahad!” naeratab