oleks, mingi uus algus teineteisemõistmisel? Mitte et oleks enam kedagi, keda mõista…
„Kuule, Maria, ära tee mulle nii. Tead, see on hirmutav, kuidas sa täiesti lambist oma maailma kaod. Mine ja maksa oma korvitäis kinni ja siis teeme midagi huvitavat. Tundub, et mul seisab ees suur tujutõstmine!”
Ma ei tea, kuidas Joosep seda teeb, aga lapsepõlvest peale suudab ta mu naerma ajada. Tal on mingisugune kiiks juures ja minu puhul mõjub see alati positiivselt. Ta pole üldse nagu mu teised sõbrad ja klassivennad. Või on asi selles, et ma tunnen teda nii läbi ja lõhki tänu lasteaiast alanud sõprusele.
„Mida head sa siis lõpuks kokku ostsid?” pärib ta.
Ma seletan talle, kirjeldades täpselt kõiki asju, mida parasjagu kilekotis tassin.
„Hm, kellegi näolt on igasugune mossitamistuju kadunud!” muigab Jossu ja me suundume kooli poole.
„Jah. Tead, ma ei taha sellest rääkida. Sellest, mis eile juhtus. Saad aru, ma tean, et niimoodi on hale uskuda, aga äkki on nii kergem. Ma tean, et sa oled terve päeva lasknud mul lihtsalt olla, oodates, et küll ma hakkan ise rääkima, aga ma ei taha. Ausalt ei taha. Piisab, et ma ise selle läbi elasin, ja tol hetkel läks kõik nii kiirelt. Hoopis praegu, kui ma olen üksi, tunnen, et midagi on puudu, miski teeb haiget, aga ma ei taha seda kõike tunda. Ringi käia ja naerda on palju parem. Mis sest, et see tundub kuidagi egoistlik, aga sinuga siin muiates pole üldse nii tapvalt kõhe tunne kui maal Olga juures. Aitäh, Joosep!”
„Ah, mille eest?”
„Kõige, selle päeva eest ja üldse, eks?”
„Okei, sa oled mõnikord naljakas. Aga sa võid mind ikkagi endiselt Jossuks kutsuda. Nagu möödunud kooliaastal suve alguseski.”
Jään teda piidlema. Sel tema kõneldud ajal olime nii-öelda paar olnud ja suve keskel jätsin ma asja üsna haledal moel katki. Nimelt ei saanud me enam kokku. Ma väitsin, et mul on palju tegemisi jne. Aga Joosep on selle jaoks liiga hea sõber. Nii et otseselt me polegi lahku läinud.
Ma ei tea üldse, mida ja kuidas öelda. Natuke palju on täna teadmatuse hetki. Ma vajaks mingit käitumise käsiraamatut. Vestlus Joosepiga on eilsest saati mu pikim ja sisukaim üldse. Ma ei taha kõike ära rikkuda. Samas tean, et Joosep on mu jaoks alati olemas.
„Olgu, Jossu, aga kas me võiks ühes asjas kokku leppida?”
„Oleneb milles. Ma ei julge sulle enam silmad kinni midagi lubada. Mäletad, kui viskasime tattidena õuntega kaugust? Mina võitsin kogu aeg ja siis sa ütlesid ka, et luba midagi, ja ma olin kohe nõus. Asi lõppes sellega, et võitja pidi täpsust viskama ja sina valisid sihtmärgiks Peksu-Liisa uksekellanupu, mis asus akna lähedal. Ma mäletan seniajani, kuidas ma pidin selle akna kinnimaksmise pärast ta aiamaal nädal aega rohima. Tead, see polnud eriti lõbus!”
Kumbki meist ei suutnud naermata olla.
„Ei, see pole üldse selline asi, ausalt. Lepiks kokku, et me oleme sõbrad, eks ju?”
„Seda ma arvasingi. Nii on vist vähe õigem jah. Mulle sobib!”
„Tore, ja nüüd siis klassijuhatajatundi?”
„Jep, ta tahtis 1. septembri aktuse aja üle korrata, õpikud anda ja muud jama rääkida.”
Koolis on klassijuhataja juba kõigest kuulnud. Seda on kaugelt näha! Kõigele lisaks on meie kool väike. Kogu kollektiiv, kes käib õpside toas kohvi rüüpamas, teab juba raudselt.
Korra käib peast läbi mõte lasta Jossul minu asjad ka ära tuua, kuid ta veab mu hoopis läbi õpilasummikute lauani, kus Klaaskuplike jagab naeratades meie klassi asju. Kohutavalt ebamugav teekond on meie lauani. Meil jagatakse õpikuid ja töövihikuid kooli fuajees, mis ei hiilga just oma suurte mõõtmetega, ning Kuplike on suutnud meie asjadega taha nurka pugeda. Kohutav, kui palju mükse peame üle elama, et võiksime õpikud koju tassida.
Meie ees ei osta töövihikuid keegi muu kui Karl isiklikult. Ta tervitab Joosepit tugeva sõbramatsuga. Karl tahab minu poole pöörduda, ent õpetaja Klaaskuppel jõuab temast ette.
„Oi, Maria, ma ei oodanudki sind täna siia. Mul on juhtunu pärast nii kahju. Kas olete isaga kombes?”
Oh my god! on esimene mõte, mis mu peast läbi käib. Meie noorel klassijuhatajal pole sündsusest ja teise inimese isikliku elu austamisest küll õrna aimugi. Hakata siin niimoodi selles väikeses ruumis kõigi ees niiviisi…
Karl vaatab mind suu lahti. Teised õpetajad, kes sama laua taga seisavad, on oma õpilased sinnapaika jätnud ning tulevad mind kaisutama ja kaasa tundma. Mida asja, tegelikult ka. Kõigi silmad on minule suunatud. Olen üsna kindel, et järgmisel nädalal, kui kool hakkab, ei pruugi Klaasikuplike mind oma klassist leida. Nagu ta veel vähe oleks teinud, pajatab liigse krohvi kihi all olev Kuplike Klaasis, no nii me teda kutsume, kui ta jälle millegagi hakkama on saanud, oma vanaema maja põlengust.
„Jajah, see oli jube. Õnneks oli maja tühi. Memm oli turul köögivilju ostmas. Aga maja põles maha ja asjadest on kahju. Kõik minu lapsepõlve mänguasjad ja puha põlesid sisse. Kurb lugu.”
Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Pistan oma töövihikute raha Jossule pihku ja teadmata isegi, kas ütlen seda karjudes või rahulikult, aga Kuplike Klaasis saab mu arvamuse osaliseks: „Mul suva su asjadest, mina kaotasin ema!” ning kõnnin, pisarad näol voolamas, kooliuksest välja.
Istun üksi kooli tagahoovi trepil. Pisarad muudkui voolavad. Suht hale, aga mis teha. Vanasti saime Jossuga alati siin pärast kooli kokku, et koos bussile minna. See oli meie salanurgake, kus käisime juba siis, kui teistel ei olnud kogu loost aimugi. Nutan kogu valu, haletsust ja viha endast välja.
Jossu jõuab umbes poole tunni pärast, aga ma võin aja määramises praegu mõnusalt eksida ka. Tal on pungil koolikott üle õla visatud. Võtan oma asjad välja ja viskan kilekotti.
„Sa pead koolikoti ka ostma,” lausub Jossu mind koolitarvete poe poole talitades.
Longin sõnatult talle järele. Ma tunnen, et mu nägu on nagu punapeet, mis on kraani alla pistetud. Võtan ilma igasuguse entusiasmita esimese ette juhtuva koolikoti, milleks osutub mingi Nike’i üleni must kott. Vähemalt on värvus hetkeoludega sobiv. Jossu võtab mu kilekotist õpikud ja paneb need koolikotti.
Me kõnnime sõnatult bussipeatuseni. Üsna tujutult ütlen talle tšau, sest kell on juba 16 ja buss sõidab ette. Ma näen, et ta tahaks kangesti midagi veel öelda, mind naerma ajada, aga ma ei jaksaks praegu.
Jossu sammub kesklinna poole, sest ta jääb kooli alguseni oma suure õe juurde.
Kojusõit möödub kiirelt. Olga-tädi ei esita küsimusi. Arvatavasti loeb ta mu näost välja, et päev polnud just kergemate killast. Õhtusöögiks on makaronid, söön need kähku ära ning sulgun seejärel mulle mõeldud tuppa. Õhtul seitsme ajal jään juba magama ning näen segaseid ja seosetuid unenägusid emast, isast, Jossust, Gerdast ja Olga-tädist.
Järgnev nädal möödub kooliasjadega tegeledes. Isa näen ainult korra terve selle aja jooksul. Ta ütleb kogu aeg, et tal on väga kiire ja kohutavalt palju asju vaja ajada. Matused ja kõiksugu kindlustused on kõik tema õlul. Nagu see oleks õigustuseks mind vältida.
Arvatavasti pean pikemaks ajaks Olga-tädi juurde elama jääma. Isa elab praegu linnas ametikorteris. Ta ütleb, et võtaks minu ka kaasa, aga korteris olevat ainult kolm tuba ning iga tuba on ühe töölise valduses. Ta lubab raha teenida, et eks siis vaatab, mis saab. Olga-tädi olevat ka olnud nõus minu jäämisega. Isa lubab mind vaatamas käia ja raha saata.
Ema matustest rääkides lähevad ta enda silmad ka märjaks. Ta ütleb, et laupäeval kell 12 meie küla kalmistul ja palju rahvast ei kutsuta.
Nüüdseks pole ma isa juba neli päeva näinud. Ta pole helistanud ega midagi.
Homme on matused. Olga-tädi arvab, et kui ma ei taha, siis ei pea minema, aga sellele vaidlen ma kindlalt vastu. Ma tahan minna, ma pean minema.
Ma olen varem ainult korra matustel käinud. Olin siis päris väike. Ma isegi ei