jutu kuulamise asemel oma sosinaid pobiseb. Seega räägib ta valjult:
„Ja meie klassi lisandub sel aastal üks uus noormees nimega Andrus. Olid ikka Andrus, jah? Ta kolis meie kanti augusti lõpu poole ja hinded on üsna keskmised.”
Ma ei vaevu uustulnuka poole pead pöörama. Jossu meenutas mulle matuseid. Nii raske on keskenduda, kui peas käib minoorne filmilint…
Alles siis, kui Kuplike palub Andrusel midagi endast rääkida, pean pilgu klassi ette suunama, sest hääl on kuidagi tuttav. Tegelikult ma tean, kui vastik on, kui kõik vahivad ainult sind, aga ma ei saa teisiti ning jään uut kutti vaatama. See on ju sama poiss, kes üritas mulle tookord bussis taskurätti loovutada! Nagu mingi déjà-vu. Ja nüüd pean raudselt vabandamise ka veel ette võtma.
Pärast Kuplikese loengut oleme vabad. Klass otsustab Marko poole minna. Gerda nõuab mu kaasaminekut. Ta arvab, et kui me kõik koos Marko pool naljatleme, siis läheb ka minu tuju paremaks. Mul ei jää muud üle kui koos nendega minna. Markol on gigantne maja, mis oleks ainult meie päralt, sest vanemad on kuskil suguvõsa kokkutulekul. Marko vanemad käivad üldse alatasa ära ja noor järeltulija võib majas teha, mis ise heaks arvab.
Kohutav, millisteks lobaleenudeks võivad meie klassi poisid muutuda, kui neile vaid võimalus anda. Me pole veel kooliterritooriumilt väljudagi jõudnud, kui poisid haaravad Andruse endaga kaasa ja seletavad talle meie klassi elu. Umbes nii, et kes on tüdrukutest kõige ilusamad ning keda võib vaadata ja keda mitte.
„Maria, vaata, noh, see valge seelikuga seal ees, tema on Joosepi oma ning Karin, see mehkeldab mingi teise kooli wannabe’ga ning too põlvpükstega on veits imelik, ei soovita sebida,” vuristab Karl. Tal võib seda möla ikka jätkuda.
Pööran ennast ringi. „Karl, sa oled ajast väga maha jäänud. Me ei ole Joosepiga enam ammu paar. Teema lukus. Aitäh!”
Karl nagu ei usuks. „Hahaa ja sellepärast oletegi täna terve päeva kõrvuti liikunud, jah? Hea vale küll.”
„Ei, tegelikult ka, Karl,” sekkub Joosepki vestlusesse. „Maria on selle koha pealt jumalast vaba, mis minusse puutub.”
Naeratame Jossuga teineteisele.
Karl muigab ning jätkab seletamist. Mind isegi ei häiri tema kohatud märkused. Karl jääb alati Karliks. Ta ei ole ninnu-nännu haletseja. Ta on pigem liiderlik mölalõug, heas mõttes või kuidas kunagi. Igatahes räägib ta Andrusega, kuni jõuame Marko poole.
Ma olen seal käinud ainult korra, siis, kui tema ema korraldas esimeses klassis meile basseinipeo. Mäletan küll, et maja oli hiiglaslik, aga mitte et kohe reaalselt nii võimas ja lausa eksimisohtlik.
Hetke möödudes valgume kõik majja laiali. Gerda teeb nii muuseas ettepaneku korraldada vanade ja muretute aegade meenutuseks üks basseinipidu. Just sellise nagu esimeses klassis.
„Otsekohe korraldame selle asja ära. Plikad, äkki viitsite kööki lipata. Külmikus on raudselt jäätist ja mahla. Teeks ühed kokteilid nagu essas klassis. Sorige kappides ka, siis leiate vihmavarjukesi, mida klaaside külge panna. Mis arvate?” on Marko ideest vaimustunud.
„Saame hakkama,” ütlen teisi köögi poole vedades, kuni jääme nõutult seisma.
„Ää, Marko, kuhupoole köök jääb?” uurib Katrin segaduses olles.
Seega algab peo ettevalmistus ekskursiooniga. Mitte et keegi suudaks kõik uksed ja värgid meelde jätta, aga vähemalt köögist basseinini leiame ikka tee üles.
Lähemegi tüdrukutega süüa tegema.
Poisid lubavad seni basseiniäärse korda teha. Nõuame tüdrukutega üksmeelselt ka täispuhutavaid veeloomi, millega aastate eest vees hullatud sai.
Võtan endale kappidest kõik vajaliku võileibade tegemiseks ning suundun hiiglasliku köögi pisikese laua äärde toimetama. Oleme tüdrukutega kõik endale oma nurgakese leidnud. Gerda ja Mari-Liina lubavad lausa pannkooke teha. Marko pere on toiduasju vist kuuks ajaks ette ostnud, sest viimne kui riiul on söögipoolist täis.
Alles nüüd jõuab mulle kohale, kui rikas Marko tegelikult on. Tavaelus ei pane seda tähelegi. Ta ei uhkusta oma rahaga ega jäta üleoleva helliku muljet, kuigi, olgem ausad, tüübil on iga viimne moeröögatus ja uusim tehnikaime kodus olemas. Ja isegi bassein.
Isver, kui väga ma tahtsin väiksena endale basseini! Lõpuks isa ostiski. Sellise, kuhu tuli voolik sisse panna ja siis hakkas bassein vaikselt kuju võtma. See oli üsna suur ja ümmargune ning loomapiltidega. Aga ujuda ma ei osanud. Ja siis ühel laupäeval, kui naabrite koer oli alles kutsikaeas, hüppas ta üle aia ja näris mu basseini katki. See oli mu esimene leinanutt. Ma vihkan seda koera sellest ajast saati.
„Kas tahad, ma aitan sind? Me saime sealpool pliidiga hakkama. Tõeline mõistatus oli see alguses. Kellelgi meist pole nii moodsat pliiti kodus. Õnneks saime hakkama,” räägib Silja, üks superhea lauluhäälega klassiõde.
„Jah, abi oleks ikka vaja. Hea pannkoogi lõhn tuleb pliidi poolt juba.”
Järsku haarab mind veider mõte. Olen sellesse klassi nii sisse sulandunud. Siin tüdrukutega toimetades oleksime nagu üks pere. Mõned toredad klassikaaslased on nende kaheksa aasta ja ühe päeva jooksul küll meist maha jäänud ning Karl tuli üldse neljandast klassist juurde, kuid sellegipoolest oleme nii kokkuhoidvad. Mis saab nüüd pärast üheksandat? Paljud lähevad jutu järgi teise kooli. Merili ja Leena tahavad lausa välismaale minna, aga nad on õppimises ka hullult andekad. Nad saaksid raudselt hakkama. Kohutav, kui me ühel hetkel üksteist võõrastama hakkame.
„Hei, tüdrukud, kas hakkate valmis saama? Mm, kui head lõhnad!” lausub ninaga õhku tõmmates Karl.
Marko ja Tanel sisenevad samade kiitustega.
„Me saime 15 tooli basseini äärde veetud. Teised puhuvad veeloomi täis,” teadustab Tanel.
Märkan alles nüüd Taneli naljakat soengut. Või ei, pigem moodsat. Möödunud aastal oli Tannu väga vaikne ja malbe kutt, aga nüüd tuleb kohe ise juttu ajama ja selline stiilsus lööb välja, et isegi Marko riietus jääb varju.
„Sa oled juuksurit vahetanud või?” uurib Mari-Liina kelmikalt.
„Hah-haa, kutt leidis suvel Tallinnast tüdruku ja peab nüüd moeahvide moodi välja nägema,” õrritab Karl.
„Kuule, jää vait, Karl. Minu arust oled sa, Tanel, täitsa kena,” mainib Annaliisa ja kiirustab pliidi juurde.
Marko seisab mu kõrvale.
„Maria, miks nii morn? Ma nägin sind vahepeal juba naeratamas. Ee, on sinuga kõik korras? Kui tahad üksi olla, siis võid ükskõik millisesse tuppa minna.”
„Ei, kõik on ok. Ma isegi ei mõelnud hetkel emast.” Annan ühe võileivaaluse Marko kätte. „Mine vii see basseini äärde laua peale.”
Poisid lahkuvad köögist valmissööke ära viies. Ise naljatledes, et ei söö toitu enne meie jõudmist ära.
Basseini ääres ootab meid ilusti kaetud laud. Keegi on vahepeal poes käinud ja krõpse ning muud rämpstoitu toonud. Istume terve klassiga laua taga nagu aastaid tagasi. Marko on isegi „Entel-Tenteli” kasseti kuskilt välja võlunud. Kõlavad samad lood mis meie esimesel basseinipeol. Kõigil on hea tuju.
Õnneks on kõigil ka ujumisriided olemas, sest tavaliselt oleme alati 1. septembril vaadanud, kes julgeb veel jahedasse vette minna. Ainult Andrusel on Marko ujukad jalas.
Toiduvaru hakkab vaikselt kahanema. Meelis, Karl ja Mari-Liina koos Leenaga lähevad kööki toitu juurde vaaritama.
Meie, kes me jäime vee äärde, hakkame veesõda tegema. Mõne aja möödudes on igasugused ujumisvõistlused, sukeldumine ja pritsimine täies hoos. Me pole ammu üheskoos niimoodi naernud ja lõbutsenud. Mina ise pole mõõtmata aja jooksul tundnud end naerukrampides vaevlevana.
„Õu, Maria, sa võiksid ööseks minu juurde jääda,” pakub Gerda ja sulpsab tagasi vee alla. Täiesti lõpp, kui andekas ujuja ta on. Pinnale tulles ootab ta mu vastust.
„Kuule,