pisarad. Ta virutas pea vastu kapiust, et lollakad mõtted ära läheksid. See ei aidanud ning ta virutas veel kord. Ka teisest löögist polnud kasu. Taluvuse piir oli ületatud ja tüdruk virutas pead vastu kõike kõva, mis ette jäi. Vihast enda vastu… Kuid mõtted ei läinud, need ei kadunud kunagi.
Nagu miljon korda varem – see ei aidanud. Ainult pea käis ringi. Kati tuikus rõdule, seljas õhuke t-särk ja miniseelik, istus lumehange ja süütas suitsu. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud.
Nagu siis, kui ta kordagi kõrvale vaatamata vales kohas üle tee läks. Vahel ta lihtsalt ei hoolinud. Vahel ta ei üritanudki hoolida. Vahel tegi ta kõik, et mitte hoolida.
3
Mobiiltelefoni äratuskell helises, patjade vahelt ilmus käsi, mis selle kinni lülitas. Rutiin, alamagamine, tujud ja öised nutuhood hakkasid Katit vaikselt tapma. Kas meelega või mitte, aga ta magas rahulikult edasi. Varahommikuses poolunes ei huvita kedagi, et sissemagataval hommikul on füüsikas kontrolltöö, mida on võimatu üksi, ilma pinginaabri abita kaheksanda või üheksanda tunni ajal järele teha.
Kolm tundi hiljem märkas Kati isa, et tütar pole kooli läinud, ning äratas ta kurjalt. „Sorry, isa, ma ei kuulnud äratuskella,” pomises Kati valetada. Isegi unisena oli ta hea luiskaja. Tüdruk loivas aeglaselt kööki kofeiini otsima. Jätma muljet, nagu ei kavatseks ta uuesti magama heita kohe, kui õhk puhas.
„Mida sa venitad, kiirusta, ma võin su ära visata,” hüüdis paanikas John, kes oli ka ise hilinemas.
Kati pööras pead ja lausus: „Kell on 9.40, ma ei jõua mingil juhul enam kolmandasse tundi!”
„9.40? Kurat, ma… pean minema. Vaata, et sa kooli lähed! Nägemist,” hüüdis John, haaras pintsaku ja tormas välja. Kaks minutit hiljem oli ta tagasi, otsides paaniliselt autovõtmeid. Leidnud need oma tavaliselt kohalt esikulaual, tormas ta inglise keeles valjusti vandudes uksest välja.
Mõnuledes kohvi juues meenus Katile, et koolis on parajasti suitsupausi vahetund, ta napsas isa köögilauale unustatud pakist suitsu ja endale üllatuseks nautis seda. Suitsetamine oli talle aastatega pigem harjumuseks saanud, erilist naudingut ta sellest ei otsinud. Hiljem arutles tüdruk, kas süüa või mitte. Ta otsustas, et mitte: ta ei tahtnud enam kunagi kogeda seda põrgut, mida tähendab olla paks. Ta haaras kohvi, otsis elutoast teki ja keeras end diivanile kerra, et raisata päev multikate vaatamisele ja laisklemisele.
Katil ei olnud vähimatki kavatsust kooli minna. Isegi kui talle teatataks, et parajasti toimub midagi ülipõnevat, midagi, mis juhtub vaid üks kord elu jooksul: näiteks koolimaja lendab õhku või mõni õpilane läheb hulluks ja hakkab meesõpetajaid poolalasti mööda koolimaja ringi vedama. Nagu ta paralleelikas oli mõni aasta tagasi teinud. Aga ilmselt oli sellel tüdrukul närvidega probleeme.
Pärast ohtrat kofeiinitarbimist tabas Katit energiahoog, ta otsustas seda ära kasutada ja veidi võimelda, tantsida või muidu tõmmelda. Lihtsalt põletada kaloreid, oli ta ju tol päeval kodune.
Kui võhm väljas, hakkas Kati, ikka vältides kõike söödavat peale värske kurgi ja kohvi, päevikut kirjutama. Nagu igal teisel pubekal oli temalgi salapäevik. Sinna kirjutas ta vähe, tavaliselt mõnest hullust ideest, või sodis niisama. Omaenda elust või päevast oli liiga valus kirjutada. Miks meenutada midagi sellist nagu enda elu?
Kati kirjutas essee põhjustest, miks ta veel elus on. Teisisõnu: „Kui ma elaksin kümnendal korrusel, oleksin juba ammu surnud.”
Tujud. Tujud olid teda piinanud kaua. Ühel päeval oli ta lollitaja, teisel surmakuulutaja, kolmandal puhas kurjus, neljandal puhas headus, viiendal depressioon, kuuendal tibi ja nii edasi. Aga samas… vahel ei tundnud ta midagi, oli päevi, mil ta liikus ringi nagu kummitus, eksisteerimata, tuim… Kati isegi ei teadnud, kumb oli hullem, kas tujud või tuimus. Viimane sundis teda end piinama, et ainult midagi tunda… nagu sel päeval: tühja mao krambid tegid valu, mida sai nautida. Tujud ja tuimus olid järgmised põhjused, miks end vihata.
Ta raputas pea mõtetest tühjaks ja alustas päeva uuelt lehelt, kuigi kell oli juba neli pärastlõunal. Ta tõi arvuti elutuppa ning logis end jutukasse, kus peaaegu kohe hüppas ette aken Juhani sõnumiga.
Johann: Kuuuuuuuuule.
Nähtamatu naine: Mis tahad?
Johann: Kiire? Deprekas? Sitt tuju?
Nähtamatu naine: Mis tahad?
Johann: Niisama räägin, mul on igav (peaksin praegu eesti keele kirjandit kirjutama).
Nähtamatu naine: Ja mis rohi mina igavuse vastu olen?
Johann: Lõbusta mind. Saame kokku või aja esmaklassilist möla interneti teel.
Nähtamatu naine: Nähtamatu naine ei ole selleks võimeline.
Johann: Milles ta siis kasulik on?
Nähtamatu naine: Nähtamatu olemises.
Johann: Tõesti? Mulle jääd küll kogu aeg ette.
Nähtamatu naine: Mölakas.
Johann: Aitääh. Sa ka.
Nähtamatu naine: Oeh, ma olen näljane, aga samas ei ole ka…
Johann: Sööd ehk?
Nähtamatu naine: Ma ei saa, kurgidieet hetkel!
Johann: Mingi anorektik oled või?
Nähtamatu naine: Ei, enam ei ole. Erilist isu ei ole lihtsalt.
Johann: Kunagi olid siis või?
Nähtamatu naine: No põhimõtteliselt jah. Paar aastat tagasi kaalusin sada kilo ja nälgimine paistis olevat äge idee. Selle ainus tulemus oli, et keerasin oma mao persse.
Johann: ?
Nähtamatu naine: Aeg-ajalt on maoga probleeme, noh, vahet pole. Pohhui.
Johann: Ei ole ju päris pohhui. :( Arsti juurde ei taha minna?
Nähtamatu naine: Olen käinud, ta ei teadnud, mis mul viga on. Pohhui. Mu keha on igatpidi defektne, nii et tõesti suva.
Johann: Mmkei… Ise tead. Sa kokku ei viitsi saada? Ma tõesti ei viitsi seda kuradi kirjandit kirjutada.
Nähtamatu naine: Ma ei tea… vanemad tavaliselt ei luba õhtul välja, kui olen samal päeval koolist puudunud.
Johann: Kas nad teavad, et sa täna koolis ei käinud?
Nähtamatu naine: Ei.
Johann: Siis pole probleemi. 15 minuti pärast sinu maja ees. Tean, et on tõesti kohutavalt vajalik palju mukkida, kuid ürita saada alla kahe tunni hakkama, eks?
Nähtamatu naine: Urr… Okei, näeme siis.
Kati ohkas, pani riidesse ja lülitas arvuti välja. Kas Juhan võiks olla esimene inimene, kes teda ja ta valu mõistab? See küsimus keerles tüdruku peas kogu selle aja, mil ta end valmis pani ja trepist alla tõttas.
Maja ees poisiga kokku saanud, vastas ta endale, et kindlasti mitte.
„Terekest,” ütles Juhan kähiseva häälega.
„Mis su häälel viga on?” küsis Kati murelikult.
„Külmetus ja räme köha,” vastas poiss haledalt.
„Tänks, et mind nakatad. Söö küüslauku!” soovitas tüdruk ülbelt ja läitis suitsu.
„Küüslauk ei ravi suitsetamisest tekkinud köha. Vähemalt ma ei usu, et ta seda teeb,” vastas Juhan, juhtides neid oma tavalise passimiskoha poole. „Kuule… et see, mis sa nagu enne ütlesid, et… imelik tundus kuidagi… ei taha sellest rääkida?”
„Miks peaks see sind huvitama?” küsis Kati tuimalt, ta oli juba harjunud, et keegi ei hooli.
„Muidugi huvitab see mind. Olen ju su sõber ja ma… ee… hoolin sinust väga,” lausus Juhan kohmakalt, tänades