Mure jagamisest hakkab kergem ju.”
Kati vaatas Juhanit tükk aega mõtliku pilguga ja lõpuks teatas: „Mul ei ole probleemi, varem oli.” Tüdruk ei teadnud isegi, miks ta oli otsustanud poissi usaldada, tavaliselt ei lasknud ta kedagi sisse, eriti neid, keda nii lühikest aega tundnud oli. Sisetunne ütles, et Juhan ei reeda teda, ja Kati jäi sellele lootma. „Sa ei tunne mind kuigi kaua, mingi pool aastat, on ju?” Juhan noogutas. „Noh, kõik algas sellest, et kolisime siia. Kodus oli kõik hea ja tore, aga Eestis ei leidnud ma uusi sõpru ja olin väga üksik. Ma ei olnud paks, lihtsalt trulla, aga klassikaaslased narrisid mind sellepärast. Ka iluvõimlemisega ei saanud ma siin jätkata, sest vanemad ei otsinud trenni ja ise ma ei osanud. No siis passisingi enamasti kodus, pugisin ja õppisin. Olin juba leppinud, et olen paks nohik ja Kerstist saab meie pere beib vms. Aga… siis tuli eelpuberteet ja teiste arvamus hakkas rohkem lugema. Suunasin kogu oma viha enda välimusele ja hakkasin toitu välja oksendama. Et see polnud kuigi meeldiv, proovisin söömise üldse lõpetada. Toitusin tükk aega ainult värskest kurgist ja rohelisest teest, mingil hetkel hakkasin ka ujumas käima. Lõpuks kaalusin 40 kilo, olles 160 cm pikk. Mu vanemad ei pannud tähele, et midagi valesti oleks olnud. Kujutad ette? Kõik, mis ma eales olin teinud, oli nende nimel, kuid ma ei pälvinud mingisugust laitust ega kiitust!” Kati oli rääkinud rohkem, kui plaaninud oli. Pisar oleks pidanud kaunistama ta silmanurka, kuid sellest polnud märkigi. Teema oli valus, kuid Kati oli suutnud kõik tunded maha suruda ja vaoshoituks jääda.
„Karm,” ütles Juhan, kes ei osanud midagi muud teha. „Mis siis sai?”
„Leppisin sellega. Märkasin, et kipun igal pool minestama, ja trennis ei saanud ka hakkama, siis viskas kõik üle. Hakkasin taas korralikult toituma ja üritasin endale tehtud kahju korvata. Ise ei pannud tähele, et olin puberteediikka jõudnud, ja sealt tuligi mässumeelsus. Ei tahtnud enam olla paks nohik ja terve klassi narrimisobjekt. Ükskõik, mida ma tegin, miski ei olnud hea. Üle viskas! Kuid kuna kool oli kõva, ei lubanud vanemad seda vahetada. Siis panin füüsikalabori põlema!”
„Mida?” hüüdis Juhan üllatunult naerdes.
„Ma panin füüsikalabori põlema, või ma ei tea, selle koha, kus õpetaja igasugust jama hoiab. See juhtus tegelikult poolkogemata. Mul oli vaba tund ja murdsin pead, kuidas koolist välja lennata, mõtlesin, et pärast seda, kui füüsikalaboris suitsu teen, eliitkool mind enam ei taha. Kuna ma tol ajal füüsikat veel ei õppinud, ei teadnud ma, et keegi loll hoiab laua all ebaturvalises anumas mingisugust väga kergesti süttivat vedelikku.”
„Sa ajad praegu jama,” ütles Juhan, tal oli raske uskuda, et isegi Kati-sugune kobakäpp millegi nii absurdselt rumala ja hulluga hakkama oli saanud.
„Ei aja, ausalt. Sa ei kujuta ette, kui vihased mu vanemad olid, nad oleksid mulle peaaegu peksa andnud, siiski valetasid nad minu kohta igasugust jama kokku, nagu oleksid mul tol ajal olnud „väikesed psüühilised probleemid”. Nad tegid kõik, et mind välja ei visataks. Pärast saime teada, et labori mahapõletamine ei olnud pooltki nii hull kui fakt, et ma seal suitsetasin, kõige kohutavam kõigist kuritegudest. Mina olin üliõnnelik, sain uuesti alustada ning kohtusin uues koolis ka Liisi ja Anniga, seal olid asjad hoopis teistmoodi. Gümnaasiumi ei pääsenud ma ka sinna ja nii lõpetasimegi kolmekesi sinusuguste seas.”
„Tänks.”
„Just. Selline on minu kiiksuga elulugu. Ise tead, kas julged veel mu sõber olla või mitte, sest ma komistan pidevalt äparduste otsa.”
„Mul on au olla su sõber,” pomises Juhan armunult naeratades, mille peale Kati teda äärmiselt imestunult vaatas. „Ehemm, igatahes…” pomises poiss naeratust suult pühkides, kuid tal ei olnud midagi öelda.
Kati naeratas õnnelikult. Ta oli lubanud veel ühel inimesel oma kestast läbi murda, aga ta oli kindel, et see poiss ei reeda teda, ei tee talle haiget.
„Palun ära räägi teistele sellest, mis ma sulle täna usaldasin. Ma ei suuda teist korda füüsikalaborit põlema panna,” ütles tüdruk rahulikult.
„Miks ma peaksin? Pealegi olen sinu usaldusest meelitatud.”
„Ma ei usalda siis tavaliselt kedagi või?” küsis Kati, üritades imestust teeselda.
„Sa ise tead ju kõige paremini. Jah, teistele jätad küll sellise mulje, kui see sind huvitab.”
Kati oleks tahtnud Juhanile veel südant puistata, kuid kartis, et oli andnud juba piisavalt põhjust ennast imelikuks pidada.
Juhan tundis kaastunnet. Endal tal kogemusi ei olnud, kuid ta hakkas aeglaselt mõistma, miks tüdruk vahel imelikult käitus.
4
Laupäev. Kati ärkas altkorruselt kostva karjumise peale. Mõne minuti pärast meenus Katile karm tõde, et väike õde Kersti peab täna sünnipäeva.
Tüdruk haaras padja ja teki ning läks allkorrusel toimuvat uurima, haududes kurje plaane oma lärmaka õe vastu. Kati ei olnud lõbus ärkaja.
„Mis siin toimub?” küsis Kati oma hommikuse puhaskurjus-häälega.
„Katukene, sa oled üleval! Me läheme kohe poodi Kerstile õhtuks toitu ja muud kraami ostma, tahad ka midagi?” küsis ema Marianne rõõmsa häälega. Kahjuks oli vaid Kersti pärinud ema positiivsuse ja pideva hea tuju.
„Tooge midagi juua, palun,” pomises Kati uniselt. „Mittealkohoolset!” rõhutas ta.
„Hea küll. Tuletan sulle igaks juhuks meelde, et me isaga läheme ära ja tuleme alles ülehomme.”
„Kuhu te lähete?”
„Eh… me isaga mõtlesime, et ei ole viimasel ajal saanud üldse kahekesi olla, ning et tööl sai stressirikkam aeg otsa ja on veidi vabadust, võiksime suvilasse sõita ja…”
„Okei, ma ei taha detaile kuulda!” hüüdis Kati, ennetades liigset täpsustamist.
„Kati, esiteks oled sa juba piisavalt vana, et sinuga saaks seksist rääkida, ja teiseks pole mõtet eeldada, et ma päris kõigest kavatsen rääkida,” teatas Marianne.
„Fakt, et ka vanemad on inimesed oma inimlike ihadega, on rõve ja selleks jääb, sellest ei tohi mõelda ega rääkida!”
„Oh Katukene, sa oled veel teismelise mõtlemisega…”
„Ma olen 16, muidugi olen ma teismeline!” teatas Kati, tegi endale elutoa diivanile aseme ja vahetas ETV multikakanali vastu. Marianne muigas Kati käitumise peale ning ütles: „Hoia siis Kerstil silma peal.” Kuigi teadis, et tal pole vaja seda öelda.
„Kaduge juba minema!” karjus Kati mõni minut hiljem, kui ikka veel oli kuulda lärmi. Keegi ei vastanud, kuid peagi kõlas uksepaugatus.
„Ärka juba üles! Kell on kolm päeval, külalised jõuavad varsti kohale,” ütles Kersti Katile otsa ronides. Ta kõditas suurt õde, kui too keeldus reageerimast.
„Mida? Jälle magasin pool päeva maha?” ehmatas Kati end ärkvele, kui kuuldu mõte oli kohale jõudnud.
„Jep. Kuule, kas ma võin sult paari asja laenata?”
„Mida nimelt?”
„Ühte lahedat pluusi või toppi ja meiki.”
„Miks? Sul on ju endal riided olemas.”
„Ma olen vanemate arvates alles beebi, mulle ei osteta midagi lahedat.”
„Sa mõtled litsakat?”
„Põhimõtteliselt jah.”
„Võta, kuid kui midagi ära lõhud, saad tappa.”
„Jess!” hüüdis Kersti õnnelikult ja tormas Kati tuppa.
Kati korjas oma teki ja padja kokku ning loivas samas suunas. Ta viskas need toa uksest sisse ning suundus vannituppa nägu ja hambaid pesema.
Oma toa uksel Kati peatus, et muiata – ta ei suutnud alla suruda uhkust, kui jälgis õde osavalt meikimas. Kati oli teda õpetanud, kui Kersti oli kümneaastane. Imelik, kuid armas oli