kinno esimesele seansile. Enne minekut vingusid nad nii kaua, kuni Kati ja Juhan olid nõus neile pannkooke küpsetama. Nad oleksid sellega ka ise hakkama saanud, aga „põhimõtte pärast” oli vaja teised üles äratada.
Kui Kersti ja sõbrad ära läksid, jäid maha Kati, Juhan, kohv ja hunnik pannkooke. Noored nautisid ja raiskasid ilusat pühapäevahommikut söögi ja teleri seltsis. Hiljem suundusid nad linna, et Heigo ja Liisiga kokku saada, uudiseid kuulata ja midagi arukat teha. Viimase suhtes ei tulnud kellelgi ühtki head ideed, nagu alati.
Õhtul läks Juhan koju, veendus, et sugulane on alles, võttis asjad ja tuli tagasi Kati juurde.
Kersti saabus koju kella kaheksaks ja Kati kamandas ta kiiresti oma tuppa õppima, et nad saaksid Juhaniga elutoarõõme nautida. Õhtu oli rahulik, kuid kell kümme leidsid Kati ja Juhan end ülakorruselt taas tegevuseta.
„Mis teeme?” küsis Juhan pärast lühikest vaikust.
„Õpime?” pakkus Kati.
„Hea nali, aga tegelikult?”
„Ma ei tea.”
„Hea küll,” pomises Juhan ja lülitas teleri sisse.
„Ma lähen vist magama, tee, mis tahad,” ütles Kati ja ronis teki alla riideid vahetama.
„Mulle linu ei taha tuua?”
„Faakk,” Kati oli need hommikul ära koristanud, et vanemad ei avastaks, et tal on külaline käinud, „on sul eraldi voodit vaja, ma mõtlen, et…?”
„Aww… kas sa kutsud mind kaissu?” küsis Juhan naerdes.
„Jah! Ma ei viitsi sulle uusi linu otsida ja tassida ja nendega mässata ja…”
„Vahet pole, aga ära mind, palun, ahista nagu eile oma patja.”
„Käi putsi, ma ei teinud oma padjaga midagi.”
„Esialgu võtsid selle kaissu, siis kägardasid lõua alla… ilastasid sellele, vahetasid pidevalt poolt, surusid vastu seina, voolisid tükk aega. Jäi mulje, et sa öösiti ei magagi, ainult ahistad patja.”
Kati virutas poisile padjaga. „Ja nüüd viskad mind sellega! Lõpeta sulgede piinamine.”
„Jää vait, anna mu padi ja lase mul magada.”
„No way.”
„Sa oled tüütu jobu.”
„Ei, ma olen kiuslik.”
„See teeb sama välja!”
6
Igaveseks jäi meelde see piinav hirm, mida ta tol ööl tundis. Peas kumises vaid üks mõte – mis siis juhtub, kui ta kätte saadakse? Kati jooksis kiiremini kui eales varem.
Oli öö, tumesinine ümbrus oli märg ja külm. Maailm koosnes vaid ühest pikast teest. Hirm, adrenaliin…
Kati jooksis, et jõuda majade vahele, kus saaks end kuhugi ära peita. Tossud olid liiga lõdvalt jalas, need lendasid ära, kuid see ei sundinud teda sammu aeglustama. Peagi lõikas terav asfalt haavad Kati paljastesse jalgadesse. Ta peatus korraks, et puhata ja veriseid jalataldu ravitseda. Mees oli ikka kusagil seal, lähenemas. Kati vaatas sihikindlalt eesolevat maja, ta eesmärk oli jõuda selleni ning end ära peita. Tüdruk ei andnud alla ja jooksis edasi, veelgi kiiremini. Asfalt oli ta katkiste jalgade vastu aina julmem, maha jäid verised jäljed. Adrenaliin täitis keha ja tõstis ärevuse viimse piirini. Suure pingutusega jõudis ta majani. Äkitselt muutus kõik vaikseks ja Kati vajus istukile. Jõu taas kokku võtnud, piilus ta maja tagant, mees oli ikka seal. Tüdruk tardus hirmust, lootus pääseda oli kadunud. Mees tuli lähemale, peagi oli näha ta nägu. Kati hakkas karjuma – ta ei tahtnud, et elu ta kehast taas välja imetaks.
Keegi rääkis midagi, tekst oli arusaamatu. Kati oli läbi ega osanud teha midagi peale silmade avamise.
Talle vaatas otsa murelik segaduses Juhan. „Kas kõik on korras?” küsis poiss.
Kati oli vait. Jälle seesama unenägu!
„Kas sinuga on kõik korras?” kordas poiss küsimust. Kati ei vastanud, kuid vaatas talle otsa. Tüdrukul tekkis plaan. „Jajah,” pomises ta segaselt, „see oli ainult halb unenägu.”
„Tahad toon sulle klaasi vett?” küsis Juhan ja jooksis Kati vastust ootamata vannituppa.
Kati vihkas seda unenägu. Alati ühesugune ja väga reaalne.
Juhan ulatas talle veeklaasi. Kati võttis lonksu ja kaalus, kas viia oma meeleheitlik plaan ellu või mitte.
„Sa ei talu halbu unenägusid vist kuigi hästi?” küsis Juhan naeratades ja hüppas tagasi voodisse.
„See on pigem aastatepikkune piinav košmaar,” pomises Kati, üritades ignoreerida häälekest peas, mis kordas: „Ideaalne võimalus, ideaalne võimalus…”
„See oli sama asja keerulisem nimetus.”
„Jah.” Ta on su kõrval, ta pole kunagi nii lähedal olnud. Praegu ta ei keelduks. Ja see ei tähendaks midagi.
Kati kahtles hetke ja kallistas siis Juhanit, ta ei osanud midagi teha. Ebakindlus – tüdruk ei olnud varem kellegagi maganud ja amelenud oli vaid paar korda. Ta ei olnud kogenud, kuid ei hoolinud enam. Tüdruk kavatses poissi ära kasutada, soovi korral ei oleks ta pruukinud poisiga enam kunagi rääkida. Ta leidis, et tal ei ole midagi kaotada.
„See oli ju kõigest unenägu, küll…” Juhan üritas midagi öelda, kuid Kati katkestas poisi teda suudeldes. „Kati, kuule,” ütles Juhan tõsisemalt. Kati ei kuulanud, vaid tiris poisilt riideid seljast.
„Kuule, ma ei taha sind ära kasutada,” ütles poiss surmtõsiselt, hea läbisaamine Katiga oli talle väga tähtis. Juhan ei mõistnud, et hoopis tüdruk soovis teda ära kasutada.
„Sa ei kasuta mind ära! Asi ei ole mingis lollakas unenäos. Ma lihtsalt… ee… vajan sind täna, Juhan.” Ära aja lolli juttu, kurat, sa rikud kõik ära, kui sellise debiilikuna käitud.
„Sa hakkad seda kahetsema.”
„Mida mul kahetseda? Ma ei ole süütu, tahan lihtsalt keppi.”
„Kati…”
„Kuss… Ainult täna, see ei tähenda midagi.”
„Ma ei tea.”
„Kurat, kas haletsuskepp on tõesti nii raske?”
Juhan ei suutnud kaua vastu punnida, Kati oli talle juba esimesest silmapilgust saati väga meeldinud. Võimatu oli ära öelda tüdrukule, keda ta nii kaua ihaldanud oli. Ta keeras end Kati peale ja suudles teda kirglikult.
„Mission Accomplished!” kilkas peenike hääleke tüdruku peas.
Kati istus pidžaama väel rõdul, üks suits järgnes teisele. Kell oli palju ja väljas olid miinuskraadid, kuid need ei huvitanud teda. Raske oli otsustada, kas ta oli teinud vea või mitte. See oli kindel, et Juhaniga oli ta juba pikemat aega valesti käitunud. Enam ei olnud lootust… Tahtnuks ta, et oleks?
Ta ei olnud enam nii korralik. See oli jäle sõna. Ta ei tahtnud olla korralik, vaid metsik ja salapärane. Mitte tubli, korralik plika. Teismeiga on lõbutsemiseks ja lollusteks, mitte mõistlikuks käitumiseks ja elu armastuse otsimiseks, viimasteks on tal aega terve täiskasvanuelu.
Tal keerlesid peas plaani järgmised sammud, mida lootis juba järgmisel päeval teostama hakata.
Kati vaatas kella, läks tagasi tuppa ja ronis Juhani kaissu, väljas oli ta täitsa ära jäätunud. Lühike uinak enne kooli kulus marjaks ära.
7
Kati nägi parasjagu und neoonvärvidest, kui tülikas pinin teda piinama hakkas. Tüdruk avas unest kleepuvad silmad ja reaalsus hakkas koitma. Ta jõudis eelneva öö sündmuste meenudes ohata, enne kui mõistis, et tüütut pininat tekitab mobiiltelefon.
„Jaa!” vastas ta telefoni