Kameeleonmees. Ketlin Priilinn

üllatuseks hakanud siiski natuke isu tundma, seda sama isu vaniljejäätise järele, mis oli teda umbes kuu aega tagasi hirmsasti kimbutanud. Niisiis tõmbas ta endale selga oma hiiglasuure kampsuni – ainukese soojema asja, mis veel mahtus – ja seadis sammud selle sama õnnetu supermarketi poole, mida ta viimati oli külastanud tollel jubedal päeval, kui politseinikud teda koridoris ees ootasid. Miskipärast tundis ta sealt mõne aja pärast tagasi jalutades kummalist ärevust, nagu oleks ka seekord midagi halba juhtumas. Endamisi ta ainult muigas selle peale – no mis saaks veel juhtuda? Isegi kui laps otsustaks siin ja praegu kohe ilmale tulema hakata, ei saaks seda võrrelda päevaga, mil talle teatati Mirko surmast. Sest laps oli elu ja tervise juures, ta tundis teda iga päev oma kõhus rabelemas ja jalgadega tagumas. Ka arst oli viimasel visiidil kinnitanud, et kõik on hästi. Seepärast suutiski ta enda üle nüüd vaid muiata ning panna selle imeliku ärevustunde lihtsalt kõige juhtunu süüks.

      Oma korrusel liftist väljudes koges ta hetkeks justkui déjà vu’d. Talle meenus nii selgelt, kuidas need mehed siin eelmine kord olid seisnud ja mida talle öelnud. Siis, kui ta just samamoodi sealt samast poest pahaaimamatult koju oli tulnud …

      Seekord polnud koridoris kedagi, isegi mitte naabriprouat. Küllap küpsetas ta oma kodus midagi, sest kõrvalkorteri ukse vahelt imbus magusat pannkoogilaadset lõhna. Grethel otsis oma pükste taskust võtme välja ja lükkas selle lukuauku. Miskipärast ei tahtnud see keerata. Ta pusis tükk aega, pööras siis poolkogemata linki ja … uks avanes. Grethel peatus jahmunult. Kas ta oli tõesti oma hajameelsuses unustanud ukse lukku panna? Ei, ta ometi ju nagu mäletas, et oli selle kinni keeranud … Värisevate kätega lükkas Grethel ukse lahti ja piilus hinge kinni pidades ettevaatlikult sisse. Kõik näis olevat nii, nagu ta oli jätnud. Või siiski – kas tema oli elutoas suure kirjutuslaua sahtli lahti jätnud? Ta ei mäletanud, et oleks seal kallal käinud, kuid mälu kippus teda viimasel ajal alt vedama. Miks see tema vana toiduretseptide kaustik põrandal vedeles? Ta ju ei teinud enam ammuilma sooja toitu, mitte pärast seda, kui Mirkot enam ei olnud. Nüüd toitus ta peamiselt võileibadest, mille mõnikord vahelduse mõttes mikrouunis soojaks lasi. Grethel lasi silmadega aeglaselt üle toa. Väikese puhvetkapi alumine uks seisis samuti irvakil ning kui naine selle juurde astus ja ust paotas, pudenesid raamatud, kirjatarvete tops ning mõned Mirko CD-plaadid sealt välja, justkui oleks keegi neid sinna hooletult üksteise otsa surunud. Ja siis märkas ta midagi, mis kummutas kõik kahtlused ning andis vankumatult märku, et keegi oli tõepoolest vahepeal siin toas viibinud. Arvuti, Mirko sülearvuti, mis vahepeal politseinike käes oli olnud ja mille nad juba mitme päeva eest olid tagastanud – see oli puhvetkapi alumiselt riiulilt kadunud. Grethel teadis täpselt, et see seisis just sellel riiulil, seal seda enam aga polnud. Järelikult … nüüd tuli tõepoolest politseisse teatada. Varas võis ju olla seesama, kes Mirko oli tapnud! Grethel oli juba kätt telefoni järele sirutamas, kui veel miski tema pilku köitis. Midagi väikest ja sinist vedeles vaiba peal. Ta kissitas silmi, kükitas vaevaliselt maha ja võttis tillukese eseme näpu vahele. Ta teadis hästi, mis see oli ja kellele kuulus. See oli nööp Gerhardi vana meresinise pluusi küljest, selle sama, mis kuulus venna peamiste lemmikrõivaste hulka juba keskkooliajast saadik, selle sama, mille varrukad narmendasid ja nööbid pudenesid ammuilma, kuid mida Gerhard ikka kangekaelselt keeldus minema viskamast …

      8

      Silver pidi enda pettumuseks tunnistama, et oli liiga vara rõõmustanud. Nad olid kohemaid eeldanud, et Mirko Johansonil pidi olema mõne kolleegiga seksuaalsuhe, ja tõe väljaselgitamiseks ei tarvitsenud ka kuigi palju vaeva näha. Potisoenguga blond müüjatüdruk Triin Haljas oli leidu nähes näost täiesti ära langenud ning tunnistas küsitlemise peale ilma igasuguse vastupunnimiseta sealsamas üles, et jah, tal oli tõepoolest Mirkoga „midagi suhtelaadset” olnud, nagu ta ise ennast väljendas. Selle tunnistuse peale läks pisikeses puhkeruumis lahti tõeline möll, sest punapea Merle ahmis esmalt šokeeritult õhku ja hakkas siis kolleegi valimatute ning leebelt öeldes ebatsensuursete sõnadega sõimama. Ei aidanud ka see, kui Silver neil rahuneda palus, ega seegi, kui Marek häält tõstis. Lärm paisus nii valjuks, et juhataja Marika Gutman kiirustas hämmeldunult vaatama, mis siin sünnib. Selle aja peale oli Marek suutnud Merle Triinu juurest eemale talutada ja ta taburetile istuma panna. „Ma ei saa aru,” oigas punapea, „ma lihtsalt ei saa sust aru, Triin! Me ju kõik teadsime, et tal on elukaaslane ja et ta saab varsti isaks! Kus su mõistus oli, plika?!”