polnud aimugi sellest kohvikust ega selle asukohast üleüldse. Juhendades sai ta selle talle siiski selgeks tehtud.
Pärast kõne lõpetamist ei suutnud Lili-Hanna mõelda tükk aega muule kui sellele, mis Grethelil talle ometi öelda võis olla. Miks ta just temaga tahtis rääkida, miks mitte politseiga? Ja mis puutus politseisse, siis kas ta peaks Silverile ütlema, kui Grethel millegi tõesti põrutavaga lagedale tuleb? Ilmselt peaks, saagu mees siis tema sekkumise pärast nii pahaseks kui tahes. Sellisel juhul oleks sel sekkumisel mehe jaoks niikuinii ju kasud sees, mis tal seal tegelikult vihane olla.
Aga enne, kui Lili-Hanna üldse Gretheliga kokku jõudis saada, saabus Silver koju täiesti jahmatavate uudistega ning naisel avanes võimalus olla uurimisel abiks ilma, et ta mehe eest midagi varjama oleks pidanud.
7
Gerhardi sõnad kumisesid Gretheli kõrvus veel tunde pärast seda, kui vend tol õhtul oli lahkunud. Ta oli neid vennale pahaks pannud, kinnitanud talle, et häbi peaks olema Mirkost midagi seesugust üldse mõeldagi, kuid sisimas jäid nii mõnedki kahtlused siiski püsima. Viimastel päevadel oli ta korduvalt mõelnud, et äkki Mirkol siiski oli keegi teine. See seletanuks nii mõndagi, ainult muidugi mitte seda, mis temaga juhtus. Lili-Hannat mehe tapjaks ta siiski kujutleda ei suutnud, see tundus täiesti mõistusevastane. Gerhard oli soovitanud politseisse helistada ja neile rääkida, et selline inimene ootamatult ta ukse taha oli ilmunud, ent Grethel ei tahtnud sellest kuuldagi. Kuid seda, et Mirkole võinuks keegi selle naise taoline meeldida, seda uskus ta küll ja küll. Lili-Hanna ei olnud võib-olla nii väga otseselt ilus ja kindlasti mitte eriliselt hoolitsetud välimusega naine, kuid ta oli nii särtsakas, täis elu ja energiat ja … Ta oli kõike, mida tema, Grethel, kohe kindlasti ei olnud ega suutnuks ealeski olla.
Aga vahest oli ta siiski õigust rääkinud? Miks ei võinud Mirko onutütar asjas selgust tahta saada? See polnud ju mingi argument, et ta temast varasemalt midagi polnud kuulnud. Oli ju Lili-Hanna ka öelnud, et viimati kohtusid nad ammu. Ega vähene suhtlemine ei pruugi ju tähendada, nagu ta oma sugulasest ei hooliks.
Ja Grethel ei saanud sinna midagi parata, et talle oli see alguses täiesti uskumatult jultununa tundunud naine lõpuks meeldima hakanud. Kuidagi oli ta tema seltsis rääkima hakanud, ennast lõppeks isegi peaaegu et vabalt tundnud, ja seda polnuks ta küll osanud arvata, et selline asi üldse võimalikuks võiks osutuda. Ta oleks tahtnud Lili-Hannat kindlasti veel näha. Grethel põrnitses ühtelugu seda paberilipiku peale hooletult sirgeldatud numbrit. Kas ta julgeks helistada? Aga mida öelda? Kindlasti kukuks see kuidagi iseäranis tobedalt ja piinlikult välja …
Enesetunne oli tal kehvemaks läinud, alles nüüd vist hakkas Mirko surmast saadud šokk tõeliselt mõju avaldama. Pea valutas alatasa ja kõht tõmbas toonusesse, Grethel poleks sugugi imestanud, kui laps oleks otsustanud juba nüüd, ligi kuu aega varem sündima hakata. Esmatarvilikud asjad olid neil, jumal tänatud, juba enamuses kõik valmis varutud, Mirkoga üheskoos olid nad veel nädal tagasi üht-teist soetamas käinud … Ja nüüd Mirkot, seda ainsat inimest, keda ta peale oma venna – nojah, nüüd muidugi ka veel lapse – elus üldse oli armastanud, ei olnud enam. Järsult ja ebaõiglaselt oli keegi kohutav inimene tema lapse isa elu lõpetanud. Lisaks valule mehe kaotuse pärast kummitas teda üha enam hirm, kuidas tal üldse õnnestub tillukese beebiga ihuüksinda hakkama saada. Seda ei kujutanud Grethel ikka veel ette. Ta oli lugenud lademetes raamatuid lapse hooldamise kohta ja teoreetiline osa oli justkui selge, aga mismoodi see kõik tegelikkuses välja pidi nägema … Ta oli hakanud üha enam halbu unenägusid nägema. Unenägusid lapsest, sellest, kuidas ta koos beebiga trepist alla kukub või kuidas laps lakkamatult köhib ja sealjuures näost juba siniseks tõmbub, tema aga seisab kõrval nagu paigale naelutatud, oskamata midagigi teha. Mõnikord ilmutas unedes end ka Mirko, ta nägi teda seismas siinsamas toas, lihtsalt seismas ja vaatamas teda, silmis süüdistav pilk: sina, Grethel, lasid mul hukka saada. Oleks sa olnud teistsugune, oleks sa särav ja normaalne naine, siis ei oleks ma nii palju omapäi väljas käinud. Ma ei suutnud su kõrval olla, Grethel, ma oleksin siin kodus hulluks läinud, olin sinuga ainuüksi lapse pärast koos.
Nende unenägude järgselt ärkas Grethel alati pisarais ega suutnud nutmist lõpetada veel kaua pärast seda, kui oli mõistnud, et see oli vaid uni. Kuigi, mõnikord tundus nähtu sedavõrd tõeline, et ta polnudki päris kindel, kas tegemist oli üksnes unenäoga või nägi ta mingisuguseid vaime või hallutsinatsioone.
Küllap see oligi üks põhjusi, miks ta pärast tol ööl juhtunut politsei poole ei pöördunud.
See võis olla umbes paar-kolm nädalat pärast seda õudset uudist – päevad olid Grethelil ammu sassis, ta ei suutnud enam oma rasedusnädalaidki jälgida, mida oli varem olnud nii huvitav silmas pidada ja raamatust uurida, mis just sel nädalal parajasti ta kõhus pidi toimuma. Ta ju magas pidevalt, ja kella vaatamata või kardinate vahelt piilumata ei suutnud ta tihtipeale arugi saada, kas tegemist on öise või päevase ajaga.
Aga seekord oli kindlasti öö, kui välisukse lingi loksumine ta äratas. Ta oli heitnud pilgu oma öökapil seisva kellraadio ekraanile ning sealsed punased numbrid näitasid 01:43. Öö mis öö. Alguses ei saanud ta arugi, mis teda üles oli ajanud. Ta püüdis silmad sulgeda ning uuesti magama jääda, kuid siis kuulis ta seda uuesti. Vaikseltvaikselt logistas keegi ukse kallal.
Külmad hirmuvärinad jooksid üle ta keha. Mis toimub? Kas see on nüüd ikka tõepoolest päriselt, mitte jälle mõni haige unenägu? Ei, see ei saanud olla uni. Keegi kolistas ukse kallal, püüdis korterisse sisse saada, ja see oli reaalsus.
Telefon, käis Gretheli peast läbi, kui leiaks nüüd telefoni, saaks helistada politseisse. Kuid telefon vedeles kusagil elutoas ja selle aku oli tühi, ta polnud enam ammu oma telefoni sissegi lülitanud. Vaikne krigistamine luku kallal kostis endiselt. Grethel kargas – niivõrd-kuivõrd tema suure kõhuga vaarumist kargamiseks sai nimetada – püsti ning kiirustas esikusse. Selgesti oli näha, kuidas keegi linki katsus ning seejärel midagi taas luku kallal krõbistama hakkas. Naine tõusis kikivarvule ja piilus läbi uksesilma. Hämaras koridoris nägi ta väga kehvasti, kuid see paistis olevat keegi tumedates riietes mees.
„Ma … ma kutsun politsei,” kähistas Grethel. Tema hääl kõlas täiesti tundmatult, kähedalt ja pingutatult, süda peksles peaaegu et kuuldavalt ning kõht tõmbus jälle kõvaks. Jumala eest, mis nüüd küll saab? Keegi murrab korterisse sisse ja tema lihtsalt seisabki siin nagu loll?! Ta ei teadnud, kui kaua ta niimoodi seal ukse juures kössitades oli seisnud. Võib-olla hulk aega, võib-olla ainult minuti või kaks. Igatahes piilus ta mingi aja pärast uuesti uksesilma ning siis oli koridor tühi. Kes iganes seal ka oli, sai ta kähiseva hoiatuse tõttu järelikult minema peletatud. Selleks korraks.
Grethel mäletas, et pärast oli ta kergendusest ja äsjasest šokist natuke nutnud ning ukse kõrvale maha istunud. Ja siis mingi aeg ennast voodisse tagasi lohistanud. Uni tuli üllatavalt kiiresti ja hästi ning hommikul kardinate vahelt piiluvate päikesekiirte peale ärgates ei olnudki ta enam üldse kindel, mis öösel oli juhtunud või kas üldse. Lukul ei leidnud ta ka mingeid kahjustusi ning seega oli võimatu kindlalt väita, et sissemurdmiskatse aset leidis. Sellepärast tundus tagantjärele politseisse helistamine imelikuna. Ta püüdis vahejuhtumi hoopiski peast visata ja keskenduda üksnes sellele, mida teha, kui ta peaks sünnitama hakkama. Ta pidi tellima takso, see oli selge. Autoga tema ju ei sõitnud, ka Gerhard mitte, niisiis ei saanud ka temalt abi paluda. Tagasi tuli niisiis tulla samuti taksoga, pidi uurima, kas saab tellida koos turvahälliga. Ainult et mis uurijat temasugusest oli? Kui varem oli Grethel oodanud lapse sündi rõõmsa uudishimuga ja uskus, et elu saab siis üksnes paremaks minna, siis nüüd tundis ta selle kõige ees õudust. Kuidas, oh kuidas küll pidi ta üksi hakkama saama?
Imelikul kombel ei mõelnud Grethel kuigi palju sellele, mis siis Mirkoga õigupoolest üldse oli juhtunud, miks ja kes oli ta tapnud. Peamiselt tõdes ta üksnes fakti, et mees oli tema elust läinud. Igaveseks. Ja temast oli saamas üksikvanem. Mis lapsekasvatajat temasugusest äpust, hallist mannetust hiirest, sai tulla? Missugust eeskuju ta temale annab? Ta oli ju küll lootnud ja uskunud, et laps aitab tal muutuda ja teiseks saada, kuid seda ikkagi Mirko olemasolul ning toel. Mitte nii, et kõik on vaid tema enda kanda.
Seda