nüüdseks oli tekkinud justkui hasart. Lili-Hanna oli hakanud tundma tõsist huvi kogu selle värgi, selle imeliku vaikse naise ja tema kahtlase venna ja veel kahtlasema elukaaslase vastu. Mis neil seal õigupoolest toimus?
Gerhard Rosenbergi nimi rohkem tulemusi ei andnud. Naine otsustas proovida teisiti. Ta kopeeris Linkstali lehelt mehe mobiiltelefoni numbri ja guugeldas seda. Sel tulemusel leidis ta ühe vaste – mees oli mõne kuu eest Soovis autorehve müünud. Müügikuulutuse juures seisis ka tema meiliaadress, [email protected]. Lili-Hanna kopeeris aadressi ning sisestas Google’isse nüüd selle. Ahaa. Siin oli nüüd midagi. Lili-Hanna avas talle huvipakkunud lehekülje ja asus põnevusega lugema.
Esialgu ei saanud ta aru, millega tegemist. Mida rohkem ta aga asjasse süvenes, seda kõrgemale tema kulmud ja suunurgad kerkisid. Vaid mõne hetke pärast vappus naine üleni naerust, tõsines siis, luges edasi, itsitas veel veidi ning vajus siis mõttesse.
[email protected] oli märgitud Gero-nimelise kasutaja kontaktiks ühes foorumis. Tegemist oli täiskasvanutele mõeldud foorumiga … ja mitte niisama tavalisega. Selles foorumis kogunesid mehed, kes armastasid naiste pesu, mõned neist niisama, mõned sellesse ise ümber riietuda. Gero oli registreerinud end kasutajaks üle viie aasta tagasi ning teinud foorumisse mitmeid kümneid postitusi. Neid kahjuks registreerumata lugeda ei saanud. Seda tõdedes ei kõhelnud Lili-Hanna hetkegi, vaid vormistas ennast kähku kasutajaks. Esmalt tuli mõelda kasutajanimi ning sealjuures muigas naine endamisi. Kui Gerhard oli oma nimest tuletanud Gero, siis tema saaks teha LiHa. Lihaks ta ennast nimetada siiski ei soovinud ning sestap registreerus ta foorumisse tagasihoidliku nimega Kunstnik.
Lili-Hanna vangutas kogu selle asja peale pead ning naer tükkis endiselt peale. Ta oli igati vabameelse loomuga inimene, kuid ta poleks eluski arvanud, et tal millegi niisugusega kokku tuleb puutuda. See oli isegi tema jaoks juba natukene liiga veider.
Aga Gerhardi kohapealt ei olnudki ta tegelikult nii väga üllatunud. Lili-Hannale oli algusest peale tundunud, et midagi on selle tüübiga mäda. Nüüd siis selgus, et tegemist on pervoga. Kas ka mõrvariga? Sellele ei viidanud paraku endiselt miski, pidi Lili-Hanna vastumeelselt tunnistama. Kellegi tapmiseks oli siiski tarvis motiivi. Küll aga oli tema käsutuses nüüd võimalus selles ehk selgust saada.
Paraku hakkas lõpuks, olles teeninud välja õiguse lugeda foorumlaste postitusi, Lili-Hanna esialgne innukus üha enam raugema. Gerhard oli kirjutanud seal rohkem sellist üldisemat juttu, ei midagi koletult perversset ega veel vähem sellist, mis tema mõrtsukalikele kalduvustele võinuks viidata. Juttu oli näiteks sellest, et ta armastab siidist materjali ja kogub sellest esemeid, sealhulgas näiteks sukkasid. Ja et see huvi on tal olnud juba teismeeast saadik, et alguses pidas ta ennast seetõttu mingiks täielikuks friigiks, kuid oli väga õnnelik, kui avastas selle foorumi ja leidis, et peale tema on veel teisigi samasuguseid inimesi. Postitused olid kirja pandud intelligentselt ja heas sõnastuses, seega ei pidanud paika Lili-Hanna esmane arvamus, et tegemist on täiesti labase ja harimatu matsiga. Ja naine ei teadnud enam ka seda, mida ta selle foorumist loetud infoga üleüldse peale pidi hakkama, kuidas see teda edasi sai aidata. Võtta selle Geroga kuidagi ühendust? No ja siis? Mismoodi ta pidi jutu mehe tapetud õemehe peale viima?
Asi oli ikkagi päris keeruline. Lili-Hanna püüdis kujutleda, mismoodi talitatakse taolistel puhkudel neis Silveri palavalt armastatud krimiromaanides ja – filmides. Ilmselt üritataks pääseda kahtlusalusele koju, et seal ringi tuustida. Selline variant olnuks tõesti kõige parem, kuid selle teostamist ei suutnud Lili-Hanna küll ette kujutada. Lasta ehk kellelgi talle midagi müüa …? Tema ise ei saanud ju midagi teha, mees oli teda näinud. Või jätta kogu see eraeluline pervovärk kõrvale ja võtta kuidagi töö kaudu ühendust, töökoht oli ju teada? Nojah. Selle kaudu olnuks ilmselt veel raskem midagi asjalikku teada saada.
Lili-Hanna ohkas. Ta ei olnud inimene, kellele meeldinuks raskete olukordade kallal pead murda, see kõik oli rohkem Silveri rada. Tema eelistas, et asjad tekitaks veidi põnevust, õige natuke peamurdmist ja leiaks siis lahenduse. Seni oli see enamjaolt niimoodi ka olnud. Nüüd aga kiskus kogu see lugu natuke liiga raskeks ja veidraks, lahendust ei paistnud kusagilt, samas ei suutnud ta nüüd enam ka loobuda, kuna huvi ja uudishimu olid lihtsalt liialt suureks paisunud. Kui proovida hoopiski veel kord selle Gretheliga rääkida? Ta oli niikuinii lubanud ühendust hoida … Kas ta oleks aga nõus üldse oma vennast kõnelema? Ta oli ju niigi sõnaaher ja veider, tõmbus pealegi kohe kaitsepositsioonile, kui avastas, et Lili-Hanna Gerhardit kahtlustab, aga samas – natuke oli ta ju endast ja vennast siiski rääkinud, öelnud, et vend on võõraste suhtes umbusklik ning andnud mõista, et Mirkoga nad läbi ei saanud. Äkki siiski õnnestuks kuidagi eriti delikaatselt ja läbi lillede temalt veel midagi välja uurida? Mis puutus sellesse esimesse külaskäiku, siis Lili-Hanna arvates oli see üle ootuste hästi välja kukkunud. Ta oli olnud tegelikult enam kui kindel, et teda ei lasta uksest sissegi, kuid kuidagimoodi oli tal õnnestunud jultunult tuppa tungida ja mis veelgi hämmastavam, isegi natuke juttu rääkida. Küllap poleks sellest ilmselt ikkagi asja saanud, kui Grethelil seda nõrkushoogu peale poleks tulnud. See andis hea võimaluse teda rüütellikult abistada ja ehk natuke sümpaatiat võita. Lili-Hannale näis, et tegelikult polnud see naine üldse nii hull veidrik ja võimetu suhtleja, nagu ta Silveri jutu järgi ja ehk ka päris esmamulje kohaselt oleks arvanud. Arglik kindlasti, arglik ja kuidagi väga üksildane hiireke, aga lõpuks ta ju rääkis täiesti inimese kombel juttu. Mis võis olla temaga juhtunud, et ta selliseks muutus? Miskipärast ei tahtnud Lili-Hanna hästi uskuda, nagu võinuks säärane arglikkus olla kaasa sündinud. Kogu selle loo juures oli just Grethel hakanud talle enim huvi pakkuma. Vedas roppumoodi, et see onutütre jutt läbi oli läinud. See oli ainuke asi, mis talle tol hetkel pähe oli tulnud – lootuses, et kuna Grethel ei teadnud ühtegi Mirko sõpra, siis vahest ei olnud ta kursis ka igasuguste kaugemate sugulaste, nn lehma lellepoegade olemasoluga.
Lili-Hanna sirvis veel veidi pesuarmastajate foorumit. Ta pidi endamisi nentima, et tegelikult olid selle foorumi turvaseaded ikka üsna mannetud, kui meiliaadressi guugeldamise peale õnnestus juba kasutajani jõuda. Mis sest, et pärisnime ega telefoni siin kirjas ei olnud, tema, kes ta polnud arvutiga kuigivõrd sina peal, oli suutnud Gerhardi isiku kindlaks teha. Veider, et säärane arvutiteadlane ise selle peale ei tulnud, et ennast kuidagi paremini varjata. Kas võis olla, et talle ei läinudki varjamine korda? Kui nii, siis miks? Ehk ei olnud tal lihtsalt eriti kedagi, kellele see korda võinuks minna?
Lili-Hanna otsustas kogu selle majandusega pausi teha, tema pea oli valutama hakanud ja kõht korises tühjusest. Ta ei kadestanud Silverit karvavõrdki, et too igapäevaselt niisuguste asjadega pidi tegelema, kerge töö see küll ei olnud.
Naine oli parajasti köögisahtli põhjast sinna millalgi iseenda eest ärapeidetud paki šokolaaditäidisega küpsiseid välja koukinud, kui telefon elutoas helisema hakkas. Lili-Hanna tõmbas küpsise kiire rapsakaga pakist välja, misjärel terve ülejäänud pakk laiali lagunes ja küpsised põrandale pudenesid. Küpsist mäludes ja sealjuures endamisi tuliselt vandudes kiirustas ta telefoni järele. Number oli tundmatu, seda märkas ta kohe. „Halloo?” vastas ta täis suuga ja mitte just kõige lahkemal toonil.
„Lili-Hanna?” See oli kellegi noore naise närviline hääl, mis hääldas tema nime omapärasel moel, pannes rõhku teisele, mitte esimesele nimele nagu tavaliselt. Lili-HANNA.
„Kuuleb.”
„Ma olen Grethel. Ma … mul oleks vaja rääkida sinuga.”
Lili-Hanna neelas küpsise kiirelt alla. Ta oli oma numbri küll igaks juhuks Grethelile jätnud, kuid tema kõnet poleks ta tegelikult ealeski oodata osanud. See oli parajalt jahmatav. „Jah? Mis lahti?”
„Pean sinuga rääkima,” kordas naine. „Mitte telefonis. Ma … avastasin midagi. Tahaks rääkida enne sinuga, kui politseiga.”
Niisugune avaldus lõi Lili-Hanna päris pahviks. Kuid ta kogus ennast kärmesti. „Muidugi,” vastas ta teeseldud rahuga, „kas ma tulen sinu juurde?”
„Ei … parem mitte.” Hääl tundus veelgi enam närvi minevat. „Saame mujal kokku. Aga kus?”
„No kuskil kohvikus siis? Võtaks mingi latte ja räägiks rahulikult juttu … Kesklinnas kusagil sobiks sulle, saaksid