igas asjas oma vanemate heakskiitu pälvida pidi tahtma. Okei, ta vanemad olid usklikud ja Silver ise mitte nii väga. Mis siis? Nii palju, kui tema Silveri ema-isaga oli kohtunud, ei paistnud kumbki sellest mingit numbrit tegevat, et poeg nende vaateid samal määral ei jaga. Silver aga paistis ikkagi põdevat.
Tegelikult oli Lili-Hanna isegi natuke kade Silverile tema vanemate pärast. Tema enda vanemad lahutasid, kui tüdruk oli alles kuuene. Emal oli isa pidevast purjutamisest lõpuks lihtsalt villand saanud. Pärast lahutust oli isa tütrega ikka kohtuda soovinud, kuid Lili-Hanna ise puikles sellest alati kõrvale, kui vähegi võimalus avanes. Mälestused purjus tuigerdavast isast ning vanemate tülitsemisest olid lihtsalt liiga valusalt ja vastikult meelde jäänud. Emaga polnud tema suhted kahjuks samuti kuigi roosilised olnud. Tüdruk oli vahel mõelnud, et ema ei suuda teda taluda – seda, et ta on just niisugune nagu ta on. Neid päevi ei olnud vist küll kuigi palju, kus nad emaga polnuks tülitsenud. „Miks sa oled nii lohakas, miks sa oled nii laisk, nii hajameelne, miks sa ei viitsi üldse õppida, kuidas sinust selline räpakott on saanud?” Ja veel hullem: „Sa oled vahel täpselt nagu su isa!” Jah, Lili-Hanna uskus seda küll, et just isalt oli ta pärinud oma mugavuse ja pideva hajameelsuse ning ükskõiksuse, mistõttu unustas ta sageli pea kammimata ja näo pesemata ning võis vabalt õhtul täies rõivais voodisse pugeda, et hommikul riidessepaneku arvelt aega kokku hoida.
Ema, seda täpsuse ja korralikkuse etaloni, ajas see kõik aga marru. Tema oli sedasorti inimene, kellel pidid kõik asjad asuma täpselt omal kohal, rõivad olema maitsekad ja triigitud, ise sätitud ning kodu kiiskama puhtusest. Neid kahte vaadates olnuks ja oli siiani raske uskuda, et tegemist võib olla ema ja tütrega.
Lili-Hanna mõtles tihtipeale, et just emast ja pidevatest konfliktidest temaga oligi tingitud ta põlglik suhtumine igatpidi „korralikesse” inimestesse. Neisse, kes tegid alati kõike „nii, nagu peab”. Ta oli esiotsa arvanud, et ka Silveri vanemad on sellised. Aga ta eksis ja pidi meeldivalt üllatuma, sest nad olid tolerantsed ja kogunisti hea huumorimeelega inimesed. Neid omadusi pidas Lili-Hanna aga olulisimateks üldse.
Vaatamata Silveri mõningasele ebaküpsusele ja krimikiiksudele armastas ta seda meest tegelikult väga. Lihtsalt armastas ja kõik, oli armastanud pea sellest hetkest saati, kui nad kolm aastat tagasi ühel vabaõhukontserdil teineteist esimest korda nägid. Midagi tolle noormehe olekus, mingisugune soe ning elujaatav sära tema silmis oli mõjunud talle ligitõmbavalt ning see hurm polnud kadunud kusagile ka nüüd, kus neil juba üle kahe aasta kooselu selja taha oli jäänud.
Seepärast oligi naine nii pahur, et see tobe mõrvajuhtum mehele just nüüd kaela oli langenud. Nüüd, kus ta oli lootnud igasuguseid ühiseid ettevõtmisi, võimalust veidike kahekesi olla, ilma selle pideva väsimuse ja stressita, mis oli töölkäimise ajal tema elu lahutamatuks osaks.
Üleüldse näis see paganama mõrvajuhtum Lili-Hannale igatpidi imelikuna. Eriti veidra mulje oli Silveri jutu põhjal jätnud see tapetud mehe naine, Grethel vist nimeks. Lili-Hanna oleks tahtnud meeleldi oma silmaga näha seda tšikki, kes ei olnud saanud sõnagi suust ja viibis kogu aeg justkui mingis omas maailmas ning kes ei paistnud mitte midagi teadvat inimesest, kellega ta ometi koos elas. Lili-Hanna pidas end kõike muud kui armukadedaks naisterahvaks, ent ta ei kujutanud ettegi sellist kooselu, kus naine pole kunagi näinud ainsatki mehe sõpra ning kus mees kaob lihtsalt midagi ütlemata nädalavahetustel kellegi juurde „napsu võtma”. Oli see äärmine usaldus või ükskõiksus või mis asi? Ja see naine ootas ju pealegi veel last.
Salapärasest kütusetšekist kuuldes oli Lili-Hannal kohe olnud vastus varnast võtta – raudselt plaanis too Mirko oma veidrikust Gretheli lihtsalt maha jätta, põgeneda ta juurest kusagile kaugele-kaugele. Võib-olla koos mõne naisega. Silver polnud selles nii veendunud, ehkki möönis, et nad on jaoskonnas selliseid variante kaalunud küll. See ei selgitanud aga mehe tapmist mitte kuidagi, pealegi olnuks ju ükskõik kuhu sõites võimalik põhimõtteliselt igalt poolt kütust juurde osta, misjaoks seda siis mingitesse kanistritesse või tont teab kuhu nii palju varuda? Ja see kulunud meestekell ning kinopiletid veel lisaks. Lili-Hanna oli veel välja pakkunud, et vahest oli Mirkol armuke, kelle mees oli Mirko olemasolust teada saanud ja ta lihtsalt maha löönud. Silver aga kehitas selle teooria peale vaid õlgu ja kinnitas, et olgu ta rahulik – nad kontrollivad kõiki versioone vägagi põhjalikult.
Eelmisel õhtul oleks nad selle kõige pärast äärepealt tülli läinud. Lili-Hanna oli teinud ettepaneku, et saab tolle Gretheliga kokku ja püüab ise temalt midagi välja peilida. Miskit see tibi teadis või varjas, selline mulje jäi Lili-Hannale Silveri jutu põhjal küll. Kuid Silver oli kategooriliselt keeldunud. „Palun ära sekku nendesse asjadesse, see on politsei töö.” Need sõnad olid naise vihale ajanud. „Ma mõtlesin ju ainult aidata! Mis sellest siis halba oleks, kui ma lihtsalt läheks ja temaga natuke juttu teeks? Selline asi pole ju keelatud?”
Ent Silver ei tahtnud sellest kuuldagi ja mõnda aega oli Lili-Hanna teda tuliselt süüdistanud meesšovinismis. Ta nimelt uskus esialgu täie veendumusega, et Silveri arvates ei tohiks ta asjadesse sekkuda seetõttu, et on naine. Kuid lõpuks oli mees suutnud ta uskuma panna, et tema keeldumise põhjustas vaid ametimärgi puudumine. „Oleks sa politseinik, siis ei keelaks sul keegi asja uurida,” väitis ta. „Eraisikuna aga võiksid sa siiski eemale hoida, sinu enda turvalisuse huvides. Ma ju muretsen su pärast!” Viimase meelitava argumendi valguses oli naine lubanud teema sinnapaika jätta.
Nüüd, istudes siin hämaras köögis, mugides šokolaadi ja kuulatades vastu akent krabisevat vihmasadu, lõi Lili-Hanna selles lubaduses üha enam kõhklema. Äkki ikkagi otsiks selle naise üles? Silveril ei tarvitseks sellest praegu midagi teada saada. Talle võiks rääkida alles siis, kui ta on saanud teada tõepoolest midagi asjalikku, millest uurimisel kasu võiks olla. Küll mees siis alles näeks, et asjalikku detektiivitööd võib vabalt teha ka see, kellel vastavaid pabereid ette näidata ei ole. Lõppude lõpuks, mida muud tal praegu oma ajaga ikka oleks peale hakata?
4
Grethel polnud eluski nii palju maganud kui nüüd, viimastel päevadel. Päevadel pärast seda, kui ta oli saanud teada, et Mirkot enam ei ole. Päris alguses oli ta natuke nutnud, kuid nüüd ei tulnud pisaraid enam kusagilt. Oli jäänud vaid kummaline tühjus ning ükskõiksus kõige, kohati vist isegi lapse suhtes. Ainus, mida ta praegusel hetkel suutis teha, oligi tõmmata tekk üle pea ja lihtsalt tukkuda, nii palju kui vähegi võimalik. Unes ei pidanud ta vähemalt kogu aeg meenutama seda hetke, mil liftiuksed avanesid ja talle koridorist terve kari politseimehi vastu oli vaadanud. Ei pidanud üha uuesti ja uuesti kuulma oma peas neid sõnu, mida nad talle olid öelnud. Et Mirko on surnud.
Surnud. Grethel ei suutnud siiamaani sellest sõnumist päris tõeliselt aru saada ja seda lõplikult vastu võtta. Kusagil oma alateadvuses ootas ta kogu aeg, et kohe krõbistatakse võtit lukuaugus ning järgmisel hetkel astub mees sisse, palgeil tavapärane rõõmus naeratus, ja küsib: „Noh, kuidas teil siin läheb?” Rasedusest teadasaamise hetkest alates oli mees tihtipeale ta poole just teie-vormis pöördunud. Gretheli meelest oli see armas.
Need politseinikud arvasid, et Mirko tapeti. Kuidas sai selline asi võimalik olla, miks oleks pidanud keegi tapma kedagi Mirko-taolist – nii rõõmsat, nii üdini positiivset inimest? Grethel oli aru saanud, et nende meelest polnud tegemist röövimisega, kuigi telefon oli ju kadunud.
Ta mõtles vahel, kas Mirkol võis ehk ka mingeid elavaid sugulasi olla. Mees oli rääkinud, et tema mõlemad vanemad on surnud – isa juba lapsepõlves ning ema olevat surnud mõned aastad tagasi raske haiguse kätte. Õdesid-vendi tal polnud ja muudest sugulastest ei rääkinud ta midagi. Grethel polnud tahtnud teda selles osas eriti pinnida ka. Kes teine peale tema oleks veel nii hästi aru saanud, et suhted pereliikmetega võivad osutuda mõnikord äärmiselt keeruliseks. Tema ju oma emaga ka eriti ei suhelnud, isast rääkimata.
Grethel oli valinud Mirkole tuhastamise ja ülimalt tagasihoidliku tseremoonia sinna juurde. Tseremooniast võtsid osa ainult tema ning Gerhard. Vend ka üksnes seepärast, et ta palus endale sealjuures toeks olla. Keegi teine ei tulnud, või siis ei teadnud tulla – tema ei osanud ju kedagi kuskilt otsida ka. Nüüd seisis urn Mirko tuhaga elutoas diivani kõrval nurgas. See tundus veider ja kõhedusttekitav, kuid muud kohta ei osanud