Aleksei Pehhov

Džanga varjudega


Скачать книгу

kõigutamatut rahu, mida oleksid kadestanud ka kuninglikku verd persoonid. Ilmselt oli ta nõuks võtnud oma mõõk universumi vahedaimaks relvaks ihuda.

      Krahvi eeskuju osutus nakatavaks. Angerjas võttis välja ühe oma kahest terariistast ning asus tööle. Minu arvates oli Garraki mõõga teritamine tarbetu ajaraiskamine. Kitsa, sihvaka „vennaga” võis vähimagi pingutuseta haldja drokri ribadeks lõigata, rääkimata tavalisest siidist.

      Ma küsisin Onklilt, kus on minu kullakallis vibupüss ja nuga. Rühmaülem näitas sõrmega kaugema laua poole, kuhu olid kõik meie relvad kokku kuhjatud.

      Mis parata, ma ei oska kasutada jardipikkusi metallikolakaid, mida kutsutakse mõõkadeks, tapriteks ja muuks seesuguseks. Seevastu vibupüss on hoopis teine lugu – ma võin oma tillukese sõbrakesega tabada hõlpsasti sihtmärki seitsmekümne sammu pealt. Tegelikult ei peagi korralik varas kõigi nende torke- ja lõikeriistade kasutamise kunsti oskama. Öelge palun, kus ma peaksin mõõgaga vehkima? Linnavahtidega taplema või? Parem on lihtsalt ära joosta – milleks oodata, kuni mõni napsivennast linnavaht sulle rauatüki kõhtu torkab. Mina ei ole loodud mõõgavõitlusteks, ehkki tänu Forile ja tema „salajastele lahingutele” jagan ma seda asja kõrvaltvaatajana päris hästi.

      Ümiseja toppis Võitmatu suhu järjekordse toidupala – jäi mulje, et sõdalane lausa nuumab oma elukat. Arnh, Onkel ja Egrassa viskasid ajatäiteks täringuid ja haldjas oli juba jõudnud võita kuus mängu.

      Kli-Kli ajas täiesti tõsise näoga haldjaprintsessiga sosistades juttu. Minu katsele neile läheneda vastas narr üsna tõreda pilguga ning ma ei hakanud neid segama. Kas paharetil ja haldjal olid tekkinud ühised saladused?

      Laternamees mängis vilepillil vaikset kurba viit ja ainult mina ei suutnud enesele tegevust leida. Otsustanud teha midagi kasulikku, võtsin märsist välja Hrad Speini kaardid ja hakkasin neid uurima. Ühel hetkel astus kõrtsituppa Ell.

      Miralissa kergitas küsivalt kulmu, haldjas raputas vastuseks pead.

      „Ei leidnud.”

      „Ei mingeid jälgi?” küsis Alistan pilku mõõgalt tõstes.

      „Vastupidi. Ma järgnesin võtme varastanud meestele läbi kogu linna ja leidsin nad, kuid nad olid juba surnud.”

      „Kuidas nii?!”

      „Surnud mis surnud, viimane kui üks. Nooli täis lastud. Kui see võti nende meeste käes oligi, siis see võeti neil käest ära. Kuus laipa pimedas põiktänavas. Ei mingit võtit, Meekärge ega vähimatki jälge. Nad oleks nagu luuaga ära pühitud. Ma otsisin küll, aga kasu sest polnud…”

      Meid rünnanud mehed sattusid ise varitsuse otsa? Kes jõudis neile otsa peale teha – kas omad? Või sekkus asjasse kolmas osapool? Kui nii, siis kes?

      „Loodetavasti pole Meekärjega midagi hullu juhtunud ning tal on rohkem õnne kui meie Ellil,” pomises Onkel tusaselt.

      „Mumr ja Ümiseja,” sõnas milord Rott vaikselt, „vahetage Hallas ja Deler välja.”

      Laternamees pani vilepilli käest ja läks Alistani käsku täitma.

      Päkapikk ja härjapõlvlane vajusid kõrtsi, okupeerisid leti ning asusid hävitama strateegilisi õllevarusid, meenutades üksiti hea sõnaga sõber Röökurit, viibigu ta valguses.

      Kõik jätkasid oma senist tegevust, heites vaid aeg-ajalt murelikke pilke ukse poole.

      Mina asusin uuesti pabereid uurima. Neetud Kondilosside labürindid keeldusid mällu talletumast, ma suutsin hädavaevu meelde jätta vaid teekonna esimeselt tasandilt teisele viiva trepini. Lõpuks, kui kell oli jõudnud üle südaöö ja meie kannatus oli katkemas, ilmus välja Meekärg. Ta võttis vaikides Delerilt vastu tumedat tummist õlut täis kruusi ja kummutas selle üheainsa sõõmuga.

      „Ma leidsin nad,” sõnas noor hiiglane peaaegu et naeratades ja pühkis käeseljaga vuntsid kuivaks. „Nad on ühes majas Rannengi lõunaosas.”

      „Lõunaosas?” kortsutas Miralissa kulmu. „Kuid seal asuvad ainult kõrgaadli häärberid!”

      „Just nimelt… Hallas, kalla veel!”

      Meekärg ulatas kruusi härjapõlvlasele ning too täitis selle ilma kobinata.

      „Kas Röökuri kohta said midagi teada?”

      „Mitte midagi. Kadunud kui tina tuhka,” vastas Meekärg ja rüüpas õlut.

      „Mis üldse juhtus? Ell ei suutnudki sind leida.”

      „Tohoh?” Meekärg heitis haldjale pilgu.

      „Peale laipade ei näinud ma kedagi…”

      „Ah jaa! Kui ma trahterist lahkusin, olin ma mõrtsukatest kümmekond minutit tagapool. Ja siis hakkasid veel linnavahid Ülalinnas ringi sebima, pidin nende pärast varju hoidma. Ühesõnaga, taplusele jäin ma hiljaks. Kui ma sinna pimedasse põiktänavasse jõudsin, nägin maas surnud mehi ning tosin vibudega venda kiirustasid parajasti minema. Ma ei osanud muud teha, kui haakisin end neile sappa.”

      „Kas nad rääkisid midagi?”

      „Vist mitte…” sõnas Meekärg pisukese mõtlemise järel. „Kuid pärast, kui mõrtsukad said kokku mingi mehega, ütles too, et isand võib nüüd nendega rahul olla.”

      „Isand?” kordas Miralissa ärevalt, heites minule hoiatava pilgu.

      „Nii nad ütlesid.” Meekärg kehitas õlgu ja rüüpas kruusist. „Ma pidin päris pikalt nende kannul käima ning seejärel veel kauem peidus passima, kuni nad toda meest ootasid. Nad andsid talle selle asja, mille nad teilt, treš Miralissa, varastasid, said raha, tänasid isandat ohtralt ja tegid minekut.”

      „Aga too mees?”

      „Pani vastassuunda, seega pidin valima, keda jälitada. Ma otsustasin, et varastatud asi on tähtsam, ja järgnesin tollele mehele. See on igavene kaval kurinahk, ütlen ma teile! Oleksin äärepealt ta silmist kaotanud.”

      „Kas ta nägi sind?” küsis Miralissa murelikult.

      „Vaevalt… See polnud võimalik.”

      „Miks sa talle lõppu peale ei teinud, kui võti oli tema käes?” küsis päkapikk pettunult.

      „Temaga koos oli veel neli meest. Ihukaitsjad. Ta paistis ka ise ohtlik tegelane olevat. Ma isegi mõtlesin, et ta võib olla šamaan – tal on väga valge nahk.”

      „Sa ütlesid – valge?!” hüüatasin ma.

      „Mh-mh. Valge nagu kriit.”

      Kas see pole mitte mu tuttav Rolio? Tuleb välja, et ma nägin Suurturul tõesti teda. Nimetamatu jüngrid tegid Koolnunäo eest kogu töö ära ning Isanda teenritel tuli vaid pimedas põiktänavas saaki varitseda, vargad maha tappa ja võti ära võtta. See, mis Isanda šamaanil poolteist tuhat aastat tagasi Härjapõlvlaste mägedes ei õnnestunud, läks täna palgamõrtsukal korda ning Isand sai kauaihaldatud võtme lõpuks kätte.

      „Räägi edasi, Meekärg,” ütles Egrassa.

      „Mida veel rääkida?” kehitas Meekärg õlgu. „Ma ei ole Kõuts, viibigu tema hing valguses! Ma olen jäljekütina sama hea nagu Hallas kullassepana, kuid sellel vennal suutsin ma siiski lõpuni sabas püsida. Ta kükitab suures häärberis linna lõunaosas. Ongi kogu lugu.”

      „Mis maja see on? Kus see täpselt asub?”

      „Pimevaim seda asukohta teab! Ma ei ole selles linnas kunagi varem käinud. Leidsin hädavaevu tagasitee. Kuid ma tunnen selle koha ära. See pole mitte maja, vaid terve loss. Ning värav on igavesti uhke, kõiksugu linnukestega.”

      „Tore! Murrame nüüd nendel linnukestel tiivad katki!” Hallas pistis leivatüki suhu ning haaras pihku sõjakirka.

      „Kuhu sa oma arust nüüd põrutad?” küsis Onkel, vaadates päkapikku uudishimuga.

      „Mis mõttes? Tuleb ju võti neilt ära võtta.”

      „Ühe pooliku salgaga? Teadmata, kelle