otsa vaatama. Tõmmu nahk, mustad huuled, tuhkhallid juuksed, kollastele silmadele langev tukk, pirakad kihvad, särgile tikitud must roos – koja embleem –, raske haldjavibu ja alatine s’kaš seljal. Miralissa k’lissangi huuled kõverdusid põgusaks muigeks.
„Noh? Kas olen sarnane?”
Angerjas vaikis süngelt, uurides haldja nägu. Deler astus nagu muuseas vasakule ja Arnh paremale, võttes tumehaldja tiibhaarangusse.
„Kui ma tahaksin, ei astuks te kümmet sammugi,” käis haldjas trumbi välja.
Mis tõsi, see tõsi. Erinevalt Miralissast ja Egrassast ei valda Ell šamanismi (maagia on haldjakodade kõrgemate klannide pärusmaa), kuid seevastu on ta suurepärane vibukütt. Igaüks meie seitsmikust saaks noole silma juba enne, kui Kli-Kli jõuaks oma buu! hüüatada.
„Jah, see oled sina,” noogutas Angerjas ning, pööramata pilku haldja vibult, pistis põueoda tuppe tagasi. „Anna andeks.”
Uhke garraklase hääles ei kostnud kübetki kahetsust.
„Kiiduväärne ettevaatlikkus.” Elli huuled tuksatasid muigeks. Haldjas otsustas solvangu unustada, vähemalt esialgu.
„Mis juhtus, Ell?” küsis Kli-Kli ninaga lörtsutades.
„Minge sisse, Miralissa räägib kõigest. Hiljem vahetab keegi teist mu välja… Vaja veel Meekärg üles otsida.”
„Kuhu ta vastu ööd läks?” imestas Deler nagu me kõik.
„Küsige Miralissalt,” vastas haldjas napilt ja kadus pimedusse.
„Läks varju peitu. Häh! Endal silmad sähvivad! Isegi pime märkab teda, saati veel päkapikk,” tähendas Hallas suureliselt.
„Eksid,” raputas Angerjas pead. „Ta tahtis, et me teda näeksime. Ära alahinda haldjat, päkapikk.”
Hallas mühatas, sikutas oma habet ja astus trahterisse, kuid mulle tundus, et tema arvamus haldja oskustest varitsuses istuda jäi endiseks. Ma järgnesin talle ja tardusin uksel paigale – põrand oli laudadesse imbunud veinist ligemärg. Selle korralageduse põhjuseks osutus letil seisev suur veinivaat, mis oli viie ammunoolega auklikuks lastud. Kogu vein oli loomulikult põrandale voolanud ja trahteri üle ujutanud.
Kööki viiv tammepuust uks oli tihedalt nooli täis ning me nägime teist sama palju seintes. Lauad ja toolid olid enamalt jaolt kummuli keeratud või paigast lükatud. Leti juures lebas kuus surnukeha.
Ühe tapetu tundsin ma ära – see oli kõrtsmik, meister Pito. Kolm meest olid minu meelest tema palgalised. Ülejäänud kaht surnut ma ei tundnud ning erinevalt nooltega tapetud majaperemehest ja tema teenritest olid need kaks mõõkadega tükkideks raiutud.
Miralissa, Egrassa ja Alistan seisid päris saali keskel. Milord Markauz puhastas, kiretu nägu peas, Kanias taotud lahingumõõka verest, haldjad rääkisid vaikselt omavahel. Onkel istus leti peal, hoides vasakus käes õlletoopi. Metsikute Südamete rühmaülema parem õlg oli kinni seotud, läbi valge sideme immitses verd.
„Lõpuks ometi! Põlegu te hinged!” vandus ta niipea, kui meid nägi. „Nimetamatu päralt, kus te hulgute, kui mul on teid siin vaja?! Ma rebin teil pasakottidel pead otsast! Miks ma pean üksi kõigi eest tappa saama, tantsigu haisev sokk te luudel?!”
„Mis juhtus?” küsis Deler süüdlaslikult.
Laskmata end Miralissa juuresolekust takistada, asus Onkel jutustama sellises laadis, mida pidas meile mõistetavaks, kuid mis oleks rohkem sobinud sadamatööliste arveteõiendusse. Ainsad enam-vähem normaalsed sõnad tema monoloogis olid „minge”, „nagu”, „teate”, „peale”.
Keegi ei riskinud teda katkestada ning alles siis, kui suurem aur sai lõpuks välja lastud, soostus rühmaülem vähe rahulikumalt selgitama.
Kõrtsi olid jäänud ainult Alistan, Onkel, Röökur ja Meekärg. Nad ei saanud seal tundi aegagi istuda, kui sisse tungis rühm vibupüssidega relvastatud võõraid, kes üritasid viimse kui ühe kõrtsilise ilma mingi selgituseta teise ilma saata.
Meekärg jõudis õigel ajal Onkli toolilt maha lükata ning nool tabas rühmaülemal südame asemel õlga, kuid õnnetu meister Pito ja tema teenrid pikiti nooli täis. Meekärg ja Onkel sööstsid päästva köögi poole ning Alistan järgnes Metsikutele Südametele, jõudes enne veel mõõka viibutada ja saata kaks vibupüssi juba tühjendanud vaenlast pimeduse riiki. Metsikud barrikadeerisid tammepuust köögiukse ning kallaletungijad isegi ei proovinud seda maha lüüa.
Kuid Röökuril ei vedanud – samal ajal, kui ta relvavennad kööki taganesid, seisis ta saali teises otsas silmitsi kolme ammumehega.
„Kui me pärast nende lahkumist välja tulime,” jätkas Onkel, „oli kogu see sein, kus need värdjad teda ootamatult ründasid, nooli täis pikitud ja põrand lainetas verest.”
„Ma ei näe tema keha,” sõnas Angerjas, näidates peaga leti juures lamavate surnute poole.
„Meie ka ei näinud.”
„Arvate, et nad viisid ta kaasa? Kuid milleks?”
„Ei tea, äkki ta on veel elus?”
Elus? Imesid juhtub meie maailmas liiga harva, et võiks asjaloole sellist lahendust loota.
Miskipärast ei kahelnud ma, et Röökur on surnud. Kui ründajad tapsid süütu kõrtsmiku ilma vähimagi süümepiinata, siis pidid nad kogenud sõjamehele kohapeal tingimata lõpu peale tegema. Ja surnukeha… Kes teab, milleks neil võis seda vaja minna. Igatahes veel üks korvamatu kaotus meie väiksele salgale. Hüvasti, Röökur.
„Mida need mehed tahtsid?” küsisin ma Miralissalt, rebides end välja mõtisklustest veel ühe meie kaaslase surma üle.
„Võtit, Garret. Nad võtsid võtme kaasa.”
Taga hullemaks! Saatus ja tema õeraas Õnn ei olnud täna kindlasti meie poolel.
„Mis võtme?” küsis Deler, kes nagu ka teised Metsikud Südamed ei teadnud sellest loost midagi. Miralissa ja Alistan ei pidanud vajalikuks kõigile haldjate reliikviast rääkida.
„Vaevalt ma ilma võtmeta Hrad Speini südamesse pääsen,” sõnasin ma härjapõlvlasele. „Ilma selle vigurita ei ole meil mõtet teele asudagi, me võime samahästi siin istuda ja oodata, millal Nimetamatu Rannengisse saabub. Kui ei ole võtit, ei ole ka Vikerkaare sarve.”
„Štihs!” Deler vandus päkapikkude keeles ja tõmbus veel rohkem torssi. „Kust nad selle teie võtme välja nuhkisid?”
„Kes seda teab,” sõnas Egrassa hõbevõru peast võttes ja seda ärritunult lauale heites. „Inimeste linnad kubisevad jutulindudest. Keegi teadis, keegi lobises, keegi kuulis ja asus tegutsema. Me kaotasime ühe haldjate tähtsaima reliikvia!”
Umbes poolteist tuhat aastat tagasi, kui haldjad ja orkid olid just valmis ehitanud Kondilosside ülemised saalid (pärast seda, kui nad olid lõpetanud käimise alumistel tasanditel, mis olid ogrede päralt), pidasid kaks rassi Hrad Speini pühaks paigaks ega söandanud labürintides üksteise verd valada. Kuid vaen osutus tugevamaks ning sõda pääses valla ka maa all. Lossid muutusid nii esmasündinute kui ka haldjate jaoks surmapaigaks. Nendest ammustest päevadest peale on Hrad Spein olnud alati hirmuäratav koht, täis selliseid ohte, millest isegi ogred rääkisid sosinal.
Seniajani pole teada, kes (või mis) seal sügaval maa all noil aegadel, mil isegi ogre rassi peeti nooreks, Kondilossid rajas.
Ogred muutsid ju Hrad Speini matmispaigaks alles hiljem (ning seejärel järgisid nende halba eeskuju orkid, haldjad ja inimesed), kuid mis oli maaaluste labürintide algne otstarve, seda ei ole veel keegi välja uurinud.
Ogred hõivasid alumised tasandid ja asusid rajama omi, kuid kogu nende rass kaotas mõistuse ning neist said nürimeelsed ja verejanulised olevused. Haldjad ja orkid asusid ogrede asemele, kuid olid oma eelkäijatest targemad ega hakanud ronima madalaima, Öö tasandi süngesse sügavikku. Tegelikult ei võtnud nad sedagi riski, et oleksid läinud endistesse ogrede valdustesse, kartes äratada ogrede