küsimusele oskan ma ilmselt vastata, milord Alistan,” partsasin ma mõtlematult ja hammustasin kohe keelde, kuid juba oli hilja.
„Kas sa oled selgeltnägijaks hakanud, varas?” küsis krahv Markauz.
„Oh ei, teie heldus. Kõik on palju lihtsam. Too mees, kes sai Nimetamatu toetajaid rünnanud meeste käest võtme, ei ole keegi muu kui Koolnunägu. Ja nagu te mäletate, Koolnunägu teenib Isandat. Julgen oletada, et kes iganes tolles majas ka ei ela, on ta samamoodi nagu Rolio Isanda kannupoiss.”
„Jah, see on loogiline,” nõustus Miralissa ning nipsutas ärritunult sõrmi. „Nii et see Isand astub jälle meie teele risti ette…”
Alistan mühatas, näidates sellega selgelt, et minu oletused ei veennud teda põrmugi.
„Palun vabandust, leedi Miralissa,” sõnas lõpuks suu avanud Angerjas pikkamisi. „Me oleme poistega viimastel päevadel ühtelugu kuulnud mingist salapärasest Isandast. Kas te ei võiks temast natuke rohkem rääkida? Muidu me oleme nagu pimedad kassipojad – ei tea üldse, kust poolt võib oht tabada.”
„Arvan, et Garret räägib paremini kui mina.”
Metsikute Südamete pilgud pöördusid minule.
„Mumr, kalla mulle õllekest,” palusin ma Laternameest. „See on pikk jutt.”
„Mina olen seda juba kuulnud, nii et lähen parem magama,” teatas Kli-Kli haigutades.
„Ma keeran ka põhku,” sõnas päkapikk. „Te ütlete mulle homme, see tähendab, täna, kus on selle Isanda peakolu, ning ma löön selle kirkaga sisse, et ta meile rohkem tüli ei teeks.”
„Sa oled meie kangelane,” turtsatas Deler.
„Just, mitte nagu mõned härjapõlvlased, kelle tühi pea kõlbab vaid mütsi kandmiseks,” nähvas päkapikk ning lahkus enne, kui Deler jõudis väärilise vastuse leida.
Minu ette tekkis vatsakas õllekruus ning ma hakkasin jutustama…
„Mnjaa…” ühmas Deler, kui oli mu loo ära kuulanud. „Me oleme põnevasse jamasse sattunud, on ju, Onkel?”
„Ära vingu,” vastas rühmaülem härjapõlvlasele. „Sa teadsid, millega end seod, kui koos meiega Üksildase Hiiglase juurest lahkusid.”
„Teadsin,” noogutas Deler nõustuvalt. „Eks me ole hullemagagi hakkama saanud. Jäänud ellu Tühimaal ogrede lumeväljadel, nälginud nädalate kaupa, vedanud end Jäänõelte smaragdroheliste liustikeni välja! Ja ka nüüd ei kohku me mingisuguse raipenaha ees tagasi.”
„Ei, me ei kohku, härjapõlvlane,” lausus Alistan vaiksel häälel. „Meil ei ole kuhugi taganeda. Ei saa välistada, et võti toimetatakse häärberist minema enne, kui öö lõppeb. Kas vabatahtlikke on?”
„Küll ma hommikul välja magan,” sõnas Ümiseja, võttis Võitmatu õlalt ja ulatas ta mulle. „Hoolitse tema eest. Ma tulen sinuga, Meekärg.”
„Oodake, ma jalutan teiega kaasa,” ütles Egrassa lauast tõustes. Ta võttis oma s’kaši ja astus ühes kahe Metsikuga tavernist välja.
„Mm-mm,” venitas Deler mõtlikult. „Kas mulle ainult tundus või võttis treš Egrassa tõesti oma mõõga kaasa?”
„Haldjatele Rannengi seadus ei laiene, Deler,” ütles Miralissa muiates. „Me võime kanda relvi kõikjal, kus tahame.”
Härjapõlvlane röhatas pettunult ja pobises omaette, et Miralissa ei kuuleks: „Kui sul on kihvad suus, siis võid kas või viskemasinat kaasas tassida, aga ausal härjapõlvlasel ei lubata linna minnes isegi süütut kirvest kaasa võtta.”
Ma haarasin tukkuva lingi sülle ja läksin magama.
4. peatükk
Sekeldused jätkuvad
Järgmisel hommikul äratas mind Võitmatu kile ja vihane kriiskamine.
Unesegasena ei saanud ma algul üldse aru, mis toimub, siis aga tabas mind jumalik kirgastus – ootamatult nagu ikka. Seletus oli väga lihtne: ma kuulen Võitmatu kisa sellepärast, et üks väike roheline haisukott võttis nõuks hirmuäratavat hiirt narrida.
„Oh, vaata!” hüüatas Kli-Kli vaimustunult.
Ling pistis veel valjemini kiunuma.
„Proovi pista sõrm talle lähemale!” Mumri hääles kõlas ehtne huvi.
„Või veel, pista ise! Ta hammustab!”
„Ei hammusta!”
„Ma ütlen sulle, ta hammustab! Vaata, kuidas ta hambaid näitab!”
„Kuule, Kli-Kli, millal sul veel avaneb võimalus teda silitada? Ümisejat pole siin, Võitmatu on sinu päralt. Saad lõpuks proovida temaga sõprust sobitada. Usu mind, ta ei hammusta!”
„Jutt on sul ladus, ainult et miskipärast ei usu ma ühtegi su sõna.”
„Eks sa ise tead,” lausus Laternamees ükskõikselt. „Kui ei taha, siis ei taha. Aja Garret üles ja lähme hommikust sööma.”
„Sellal kui mõned norskasid valjemini kui kogu Miranuehi sõjavägi, jõudsin ma juba süüa,” vastas Kli-Kli torisedes. Seejärel ohkas dramaatiliselt ja sõnas: „Olgu peale, ma proovin teda silitada, ehk ei hammusta.”
Võitmatu pistis otsekohe hoiatavalt urisema, andes mõista, et ei kavatse familiaarsusi sallida.
„Ai! Valus on! Ta naksas! Vannun suure meeletu šamaani Tre-Tre nimel, see rotiroju naksas mind!” pistis paharet lõugama.
„Sa väärid hullematki,” ütlesin ma silmi avades. „Miks sa teda torgid?”
„Garret, kumma poolt sa oled?! Minu või selle karvase, sakris piisammuti poolt? Vaata! Ta naksas mind!”
Kli-Kli toppis oma sõrme mulle nina alla.
„Said, mis tahtsid. Ja kui Ümiseja kuuleb, et sa tema pisikest sõpra kiusad, naksab ta sul pea otsast.”
„Garret, sa oled loll,” ütles Kli-Kli ja lakkus oma „kohutavat” haava.
„No ei, vabandage väga,” ütlesin ma voodist tõustes. „Sina oled loll, mitte mina.”
„Tõsi, ma olen loll,” nõustus Kli-Kli lahkelt. „Kuid mina olen seejuures tark. Aga sina oled lihtsalt loll.”
„Mismoodi sa targaks said?” küsis meie vestlust kuulanud Laternamees.
„Kuidas, mismoodi?” turtsatasin mina särki selga tõmmates. „Ta pillati lapsena pea peale, sellepärast ta peabki end targaks lolliks.”
„Võib-olla ma olengi tark loll, kuid sina, Garret, oled pesueht lollpea. Ja tead, miks? Sellepärast, et tark teab, et ta on loll, järelikult on ta tark loll. Aga sellised nagu sina, kes peavad endid kole targaks ja nutikaks, isegi ei aima, et nad on tegelikult lollimast lollimad!”
„Milline imeline arutlus,” tähendasin ma pisut segadusse sattunult. „Kas sa pole proovinud ülikoolis filosoofiaprofessori kohta saada?”
„Oh, milliseid tarku sõnu me teame!” See nägelus pakkus väiksele paharetile suurt lõbu. „Fi-lo-soo-fia! Sinusugusel lollil pidi selle sõna õppimiseks kuluma kümme aastat. Aga mis puutub arutlustesse, siis ma võin kohemaid tõestada, et sa oled lollpea. Tahad?”
„Ei.”
„Sest sa oled loll!” nähvas paharet kohe vastu. „Kardad või?”
„Ma lihtsalt ei taha kuulda mingeid tõestusi kuninga narri suust. Sa oled pudruveski, Kli-Kli.”
„Või mina olen pudruveski?! Ei, ma tõestan sulle, et sa oled loll, kes ei kuula tarku!” läks paharet keema. „Vaata! Tõestus number üks. Kes võis vastu võtta Vikerkaare sarve äratoomise tellimuse?”
„Ainult lollpea!” Ma olin sunnitud tunnistama, et rohenäol on õigus.
„Ohoo,