ta Aivole siiski tugiisikuks. Aivot ümbritsesid uued inimesed, kes teda nii hästi ei tundnud. Logopeedi ja tugiisiku roll oli olla vahendaja, kes aitas tema mõttekäike vajalikul hetkel (nt arenguvestlusel) edastada ning abistas teda tähtsate otsuste langetamisel.
Uue õppeaasta esimesel kohtumisel (arenguvestlusel) rääkisime kõige rohkem töö teemal. Kodus oli külas käinud kohalik sotsiaaltöötaja, kellele Aivo oli rääkinud oma soovist puidust asju valmistada ja müüa. Tööga seoses saidki Aivo peamisteks toetajateks tööhõivespetsialist, puidutööõpetaja, logopeed ja Aivo abikaasa Lea.
Koostati järgmine plaan:
• kevadeks leitakse töö või koht, kuhu Aivo tehtud puitesemed müüki panna
• Aivo õpib selliseid puidutöö tehnoloogiaid, millega ta vajadusel kodus hakkama saab, et oleks tagatud püsiv sissetulek
• kui parem kehapool muutub tugevamaks, hakkab Aivo jooksma
• enda väljendamise kergendamiseks õpib koos logopeediga puidutöö sõnavara
• kevadel vaadatakse rehabilitatsiooniplaan üle ja vajadusel täiendatakse
• kohaliku sotsiaaltöötajaga arutatakse puitesemete müümist, teda toetab tööhõivespetsialist.
Sellel kohtumisel palusin puidutööõpetajal Aivot veidi leebemalt kohelda. Näiteks mitte nõuda, et Aivo peab kevadel teadma PVA liimi täisnime. Selle arutelu lõpul vedasime kihla, kas Aivo suudab kevadisel kohtumisel öelda “polüvinüülatsetaatliim”. Kihlvedu sai protokollitud ja kaotajaks jäin mina. Aivot aitas küll kiirpilk sõna kirjapildile (tähti ei suutnud ta kokku lugeda), aga liimi keerulise nime ütles ta selgelt välja.
Puidutöökursuse ajal valmis Aivo käe all palju ilusaid esemeid: kuumaalauseid, pannilabidaid, võinuge. Tänu Aivo kunstimeelele olid need väga maitsekad ja huvitavad. Lisaks Saku Suurhallis toimuvale mardilaadale ja Astangu keskuse jõulumüügile õnnestus Aivol müüa oma töid ka kodukoha näitusmüükidel.
Peamise eesmärgi täitumine
Mida lähemale jõudis kevad, seda rohkem tegelesid Aivo, tema abikaasa ja Astangu keskuse meeskond temale töö leidmisega. Puidutööõpetaja, logopeed ja tööhõivespetsialist käisid koos Aivoga vaatamas, kas kodulähedases Sadolinis võiks olla Aivo jaoks sobivat tööd. Kahjuks ei olnud. Ka firmas, kus tehti pildiraame, käidi asja uurimas, aga see töö vajas kiirust, mis Aivol puudus. Kaks nädalat oli Aivo praktikal Astangu puidutöötoas, kuid tulevik oli ikka ebaselge.
Kevadisel kohtumisel saime tõdeda, et Aivo oli arenguga väga rahul. Füsioterapeudi ja tegevusterapeudi arvates oli toimunud paranemine ja väljenduda oli Aivol kergem. Ka abikaasa ütles, et järjest harvem tuleb ette olukordi, kus Aivo ei leia õigeid sõnu. Koos Aivoga tegime portfoolio, milles olid nii Aivo kui tema toodete tutvustused ja pildid. Juhuks kui edaspidi on vaja oma puidutöid kellelegi tutvustama minna.
Juttu oli ka edasiõppimisest, aga õppida Aivo ei soovinud. Tal oli olnud algusest peale kindel soov minna tööle. Igaks juhuks võtsime kindlamalt sihiks leida tema toodetele edasimüüja. Kohalik sotsiaaltöötaja pakkus välja mõtte müüa asju valla kodulehe kaudu või Aivo kodulehe abil. Nii sai tehtud kõik, et Aivo oleks valmis minema tööle või koju, kus ta hakkab iseendale tööandjaks.
AKTIIVSUS EI TÄHENDA AINULT TÖÖTAMIST, VAID LIIKUMIST, SUHTLEMIST JA TEGUTSEMIST KODUS JA VÄLJAPOOL KODU.
Ühel päeval teatas Aivo, et leidis koos abikaasaga koduvalla lehest Balteco Mööbel OÜ tööpakkumise. Aivo tõi kuulutuse Astangu keskuse tööhõivespetsialisti kätte. Kiiresti võeti firmaga ühendust ja varsti sõitsidki puidutööõpetaja Armand ja tööhõivespetsialist Elena ettevõtte juhtidega kohtuma, visiitkaardina kaasas värskelt ajakirjas Tervis Pluss ilmunud artikkel Aivo taastumise loost. Läbirääkimised sujusid ja Aivo sai ettevõttesse praktikale, kus töötab täiskoormusega tänaseni.
SEDA TÖÖPAKKUMIST POLEKS MEIE ISE LEIDNUD.
TÖÖD OTSIDES TASUB KÜSITLEDA KÕIKI TUTTAVAID, KODUKOHA SOTSIAALTÖÖTAJAT VÕI TEISI SPETSIALISTE. SAGELI LIIGUB INFO MÖÖDA HÄID INIMESI, KES JAKSAVAD TEISTE ELUDELE KAASA MÕELDA.
Areng ja muutused
HENRI LUGU
Vanus: 22
Perekonnaseis: vallaline.
Amet: enne õnnetust TTÜ tudeng.
Hobid: enne õnnetust priitahtlik pritsumees, sepistamine, merendus, rollimängud, meestelaul. Hetkel sulgpall, soovib tegeleda taas ka meestelaulu ja sepistamisega.
Mis võiks valmistada vanematele suuremat rõõmu kui laps, kes on kasvanud iseseisvaks ja teotahteliseks nooreks, kellel on kindlad sihid silme ees ning keda kõik sõbrad ja tuttavad iseloomustavad ainult heade sõnadega. Just selline päikesepoiss on Henri. Nagu ütleb ema Marianne, siis tema küll ei tea, mida tähendab puberteet. Henril jäi see raske iga justkui vahele, sest poisil oli nii palju huvisid, et teismelise tujutsemiseks ei jäänudki aega. Isa Ingmar usub, et poega on elus aidanud ka hea huumorimeel, mis aitab suhelda ja raskustest üle olla. Vanemate rõõmuks on naljasoon tänini alles ja Henri on endiselt nende päikesekiir. Kuigi nüüd annavad rõõmustamiseks põhjust hoopis teist laadi edusammud.
See saatuslik novembrikuu päev aastal 2010 kulges Marianne ja Ingmari jaoks samuti kui iga teine päev tavapäraste tööde ja tegemistega. Omaette elav ja Tallinna Tehnikaülikoolis viimast aastat elektroenergeetikat õppiv Henri ajas oma asju. Ema ja isa, kes pojaga pidevalt suhtlesid, olid küll veidi üllatunud, et Henri sel õhtul telefonile ei vastanud, kuid mõtlesid, et noore inimese asi, nädalavahetus ka veel, küllap on poiss oma tegemistega hõivatud.
Kui ka järgmisel päeval Henri kõnele ei vastanud, hiilis ema ja isa südamesse mure. Äkki on midagi juhtunud? Nad helistasid läbi Henri parimad sõbrad, kellega poeg tihedamalt lävis, kuid keegi ei teadnud temast midagi. Kuni helistas Henri sõber, kes oli näinud online-meedias uudist autoõnnetuse kohta, kus keegi noormees oli viga saanud. Vanemad helistasid kohe haiglasse ja selguski karm tõde – Henri oli jäänud auto alla Tallinna kesklinnas ülekäigurajal.
Sellel päeval keeras elu mitte ainult Henri, vaid ka tema vanemate jaoks ette uue lehekülje. Jah, haiglavoodis lamas küll seesama Henri, Marianne ja Ingmari ainus laps, kuid koos õnnetusega oli jäädavalt minevikku kadunud kogu senine elu. 22-aastane Henri oli oma noorele eale vaatamata jõudnud teha ja kogeda äärmiselt palju. Juba põhikoolist saati oli tal hobisid rohkem kui küll, alates rollimängudest (LARP ehk Live Action Role Play) ja lõpetades laulmisega. Keskkooli ja ülikooli ajal tärkas huvi sepistamise, nahatöö ja merenduse vastu, lisaks oli Henri Vabatahtliku Reservpäästerühma liige, osaledes päästeoperatsioonidel. Kuid nüüd lamas andekas noor mees teadvusetuna haigevoodis ja vanematel polnud õrna aimu, mis nende pojast edasi saab.