Kadri Mölder

Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele


Скачать книгу

tavapärasele taastusravile oleme abi saanud ka Tiibeti massaažist. Henri tervis on selles mõttes hea olnud, et viirushaigused pole teda kimbutanud ning ta saab Astangu keskuses täielikult õppetööle pühenduda.

Henri muru niitmas

      Henri ja taastumiskursus

      Henri jõudis Astangu keskusesse täpselt õigel ajal. Kui sageli on näha, et kliendid ja nende lähedased on pikalt olnud teadmatuses ja segaduses või pole mõnel muul põhjusel õiget abi üles leidnud, siis Henri puhul oli kõik kulgenud õiges järjekorras. Vajalikud etapid olid läbitud ning 2012. aastal, poolteist aastat pärast õnnetust, jõudis Henri meie keskusesse.

      Book_gray KUIGI PAISTIS, ET HENRI VANEMAD OLID VÄGA TEADLIKUD OLEMASOLEVATEST VÕIMALUSTEST, SELGUS PIKEMA VESTLUSE KÄIGUS, ET VAJALIK INFO KOGUNES KILDHAAVAL ERINEVATEST KOHTADEST. SAMA MURE ON TEISTEL LÄHEDASTEL. AJUKAHJUSTUSEGA INIMESE TAASTUMISEKS SOBIVAID KOHTI POLE EESTIS PALJU. SEEPÄRAST PEAKS ÜHEST KOHAST JÄRGMISESSE LIIKUMISEL JÄLGIMA, ET VAJALIK INFO OLEKS OLEMAS. HAIGLAST LAHKUMISEL PEAKS SEDA JAGAMA SOTSIAALTÖÖTAJA JA TEISED MEESKONNALIIKMED, KA PEREARST.

      Õnnetuses kaduma läinud

      Astangule jõudes oli Henri füüsiline seisund juba nii palju paranenud, et ta kõndis, kuigi vastupidavust oli veel vähevõitu ja tasakaal kehv. Ka hääl oli väga nõrk ja Henrit ennast häirisid hääldusprobleemid. Käekiri, mis juba enne õnnetust polnud kergesti loetav, oli parema käe ja sõrmede kehva liikumise tõttu muutunud täiesti loetamatuks nii teistele kui Henrile endale. Tõsiste mäluprobleemide tõttu oli kirjutamine samas väga oluline.

      Suures keskuses oli Henril alguses raske orienteeruda, jälgida aja kulgu, leida üles õiged ruumid. Sama keeruline oli Henri jaoks nii paberil kui oma märkmikus orienteerumine. Raske oli nii kirjutada kui kirjutatut lugeda. Kõik kokku ajas Henri segadusse. Seda enam, et vastupidavust oli vähe ning juba kõndimine, mõtlemine ja rääkimine väsitasid.

      Henri oli justkui end kaotanud – ta ei teadnud, mida ta tahab. Ka tavapärased mõtted ja otsused ei tulnud pähe ning kui mõni mõte ka tuli, siis liikus see väga aeglaselt. Pingutamine ja keskendumine ka kõige väiksemale sammule, liigutusele, hingetõmbele olid Henrile võõrad. Varem oli kõik õnnestunud nii kergelt ja kiiresti! Henri oli olnud vaheda mõistusega noormees, kellele meeldis muuhulgas leiutada, et muuta protsessid kiiremaks ja jõuda tulemuseni vähema vaevaga. Nüüd oli see minevik.

      Samas mõistis Henri hästi, mida temalt küsiti ja püüdis õigesti vastata, kuigi sageli see ei õnnestunud. Varasemast elust olid siiski alles jäänud tuttavad mustrid, näiteks viisakus ja huumorimeel. Henri oli eeskujulik tervitaja, tänaja ning vabandaja. Ta oli valmis oma eksimuste ja valede vastuste üle alati naerma. Naer mõjub teatavasti tervendavalt. Henri meenutab, et eesmärkide seadmise ajal ei teadnud ta üldse, mida tahta. Õnneks on Henril oma vanematega väga usalduslik suhe ning ta võis kindel olla, et kõik, mis kokku lepitud, on tema jaoks vajalik.

      Kõik uus on taasleitud vana

      Taastumiskursusel seati Henri eesmärkideks toetada mälu ja parandada ajas orienteerumist, samuti suurendada iseseisvust igapäevastes tegevustes. Henri kasutas abivahenditena käekella, mobiiltelefoni ja kalendermärkmikku. Kodus koostas ta ise ostunimekirja, poes otsis üles õige kauba, luges raha ja kontrollis tšekke. Vanemate sõnul oli Henri kodus aktiivsem ning tema algatusvõime suurem kui Astangul (näiteks keetis ise vett ja valis endale tee). Märgatav oli Henri soov oma vanemaid abistada.

      Kodu oligi Henri jaoks nagu teine rehabilitatsioonikeskus. Vannitoa ukse taga seisis sangpomm, mida Henri tualetist tulles tõstis. Uksepakul oli tal tavaks säärelihaseid venitada. Voodist viis külmkapini põrandale kleebitud isoleerpael, mida mööda kõndides sai tasakaalu harjutada.

      Lisaks tegevusele koduseinte vahel käisid vanemad Henriga tervendaja juures, Tiibeti massaažis ning Adeli keskuses kõnnirobotil. Sealt nagu ka Astangult anti Henrile koduseid harjutusi. Ehk nagu Henri isa humoorikalt ütles, sai harjutusi vahel nii palju, et neid ei jõudnud ka mitmekesi ära teha. Astangult koju jõudes oli Henri alati nii väsinud, et heitis kõigepealt magama. Leppisime perega kokku, et kodus Henri koormust vähendatakse.

      Book_gray TERAAPIATE PLAANIMISEL JA KODUSTE VÕI VABAL AJAL TEHTAVATE ÜLESANNETE JAGAMISEL PEAB ARVESTAMA SELLEGA, KUS INIMENE VEEL TEGUTSEB, MIDA TEEB JA KUI PALJU TA JAKSAB. AJUKAHJUSTUSE JÄREL VÄSITAB NII FÜÜSILINE KUI KA VAIMNE TEGEVUS TIHTI KIIREMINI KUI ENNE ÕNNETUST VÕI HAIGESTUMIST. ÜLEKOORMUS TEKITAB STRESSI NING KASU ASEMEL KAHJU.

      Kuna Henri oli harjunud, et ta on tubli ja saab kõigega hästi hakkama, siis ta muudkui pingutas ega kurtnud kunagi. Tunnis istus ikka, selg sirge, käsi püsti. Paremini oleks saanud teda aidata juhul, kui Henri oleks oma tunnetest, jaksamisest, arusaamisest ja piiridest rohkem rääkinud. Tundides ja testidega saame küll aimu, mis inimese sees toimub, kuid täielikult me siiski temas valitsevat segadust tajuda ei suuda.

      Book_gray ET TEADA, MIS AJUKAHJUSTUSEGA INIMESE PEAS JA SEES TOIMUB NING TEDA MÕISTA JA AIDATA, ON VAJA TEMAGA LUUA USALDUSLIK SUHE. VÕIMALIKULT MITMEKÜLGSE INFO SAAMISEKS TULEB SUHELDA KA TEMA LÄHEDASTEGA.

      Lisaks rühmatundidele tegeldi Henriga taastumisprogrammi raames ka individuaalselt. Füsioterapeut aitas tal parandada kõndimist, tasakaalu ja käte tööd. Logopeed oli abiks mõtete kirjapanemisel, kõne selgemaks muutmisel ja käekirja parandamisel. Tegevusterapeut aitas kaasa sõrmede ja käte tunnetamisel. Muusikaterapeudilt sai ta emotsionaalset tuge, et pea tööle panna. See kõik kokku muutis Henri päevaplaani tavapärasest keerulisemaks. Henril oli raske järge pidada. Teda toetas kogu keskuse meeskond, kaugjuhtimiselt suuresti ka isa, kes sageli tuletas Henrile telefoni teel meelde teraapiasse mineku aja.

      Book_gray MÕNIKORD ON PEREL TAASTUMISE TOETAMISEL ÄÄRMISELT SUUR ROLL JA KA MAHT. SEDA KOORMUST, MIS HENRI ISALE JA EMALE OSAKS SAI, EI KUJUTA PÄRISELT ETTEGI. ISA TEADIS KÕIKI HENRI TERAAPIAID KESKUSES JA MUID KÄIKE, ASJU, MIDA TARVIS KAASA VÕTTA, KODUSEID ÜLESANDEID, SUHTLES RÜHMAJUHENDAJA JA TERAPEUTIDEGA, VAJADUSEL TÕI ASTANGULE JA VIIS KOJU. ISEGI KUI POEG OLI KODUST ÄRA REHABILITATSIOONIKESKUSES, TEGELES MÕTTES TEMAGA. AJA MÖÖDUDES PEAKS MÕTE TASAPISI JÄLLE HAKKAMA TEGELEMA ISEENDA JA MUUDE ASJADEGA ELUS.

      Meeldivad tegevused innustavad

      Vestlustes ja rühmatundides paistis silma, kui raske oli Henril keskenduda. Ta väsis kiiresti ega jõudnud teiste mõttega kaasa minna. Osaliselt oli põhjuseks see, et Henri jaoks polnud käsitletavad teemad veel tähtsad. Ta osales kohusetundest. Meeskonna jaoks oli oluline leida, millest Henri rõõmu tunneb ja mida ta tahab teha. Tema mõtted oli vaja saada liikuma ja aju natukegi rohkem tööle. Õnneks oskas Henri meid aidata. Ta mäletas, et oli armastanud sepatööd ja füüsikat.

      Sepatöö võimalust keskuses kahjuks polnud, kuid füüsika oli arvutierialade tunniplaanis täiesti olemas. Matemaatika ja füüsikaõpetajana töötas Astangul TTÜ kauaaegne õppejõud ja äärmiselt soe inimene Veleida Tuutmaa. Henriga kohtus ta rõõmuga ja tegi selgeks, et füüsikat mäletab Henri üsna hästi. Matemaatikaga oli veidi raskem, kuid sellest hoolimata hakkas Henri koos tugiisikuga käima arvutikursuse matemaatika- ja füüsikatundides. Kuna tunde oli vähe, siis lepiti kokku, et nädalavahetusel lahendab Henri kodus õpetaja antud ülesandeid.

      Tundides selgus, et Henril kippus järg käest kaduma, kuna korraga oli liiga palju tegevusi. Lisaks mõtlemisele oli vaja kuulata, tahvlile vaadata, kirjutada. Õnneks leidus keskuses muidu arhitektina töötav ja nüüd eripedagoogikat õppiv vabatahtlik Katrin Tomberg. Tema istus kannatlikult Henri kõrval ja asus appi, kui oli näha, et Henri on hädas. Tulemuseks oli, et kõikidest tegevustest, milles Henri aasta jooksul osales, töötas ta kõige kestvamalt ja sisulisemalt kaasa just nendes tundides.

      Конец ознакомительного